MÕISTATUS: Keegi ei usu, et Aivar Rehe olnuks kuri geenius kogu Danske skeemi taga. Foto: Vallo Kruuser

Samasugust käitumismudelit on taanlaste Danske panga näitel kirjeldanud ka Eero Epner oma selle nädala loos "Tippjuht ohtlikust põlvkonnast: Aivar Rehe tõus ja langus". Avaldame artiklist vastava katkendi.

Kui ma palun kolleegidel veel meelde tuletada üksikuid juhtumeid, kui Rehe oleks silma paistnud korrektsusega, kehitavad nad pärast pikka vaikust õlgu. Neile ei meenu. Sest „see kõik oli üldine hoiak, mis läbis kõiki tema tegevusi“. Kuidas siis juhtus, et just säärane inimene sattus 21. sajandi ühe kõige suurema finantsskandaali keskmesse?

„See on mõistatus,“ ütlevad peaaegu kõik. Nad ei saa sellest aru. Pilt ei lähe kokku, lõhed on liiga suured, küsimus pole detailides, vaid asi ei klapi põhimõtteliselt. Mitte keegi, kellega ma räägin, ei arva, et Rehe oleks olnud selle kõige taga. Mitte keegi. Paljud neist ei idealiseeri Rehet, mõned neist on kriitilised tema pangajuhioskuste üle (kodulaenuportfell oli märkimisväärselt kahjumlik, äri tehti ka munitsipaalrahaga, mida üks pankur nimetab „madalama otsa panganduseks“). Mõned mainivad tema edevust ja soovi eesmärkide täitmisel ka silma paista, sest „lõppeks oli ta lihtsa natuuriga“, nagu ütleb üks tema sõber. Temas polnud midagi liiga keerulist ega varjatut (ehk tema fassaad ei pidanudki midagi varjama − ta oli see, kes ta oli). Ja ometi ei arva isegi konkurendid ega Taani ajakirjanikud (ei nüüd ega varem oma lugusid kirjutades), et Aivar Rehe oleks olnud kuri geenius kogu skeemi taga, isegi kui see nii kellelegi paistab. Täpsemalt: isegi kui sel nii lastakse paista.

„Me oleme siin selleks, et leida sulle parimad võimalused.“ Osakonnajuhataja Fedderseni sõnad, suured tumedad tähed, on kinnitatud ühe boksi külge. Pangaautomaadid. Tsiviliseeritud summutatud vestlus. Juugendlambid. Hämar valgus. See on Danske peamaja, suur tsitadell Kopenhaageni kesklinnas.

Vaadake neid seal nurgas, öeldakse. Meie finantskoloonia ebaõnnestunud pärdikuid.

Mõned arvavad, et inimkond on liikunud kogu oma ajaloo selle poole, et vähendada võimalike vigade arvu ja kui tõesti nii, siis Kopenhaagenis tööpäeva hommikul kell pool kümme on inimkond sihile jõudnud. Laes on suitsuandurid. Klaasist valvelaua taga istub turvamees, kes mulle sotsiaaldemokraatlikult lehvitab, kui ma lahkun. Kõik on kontrolli all. Kõik on läbipaistev. Ent kui ma astun õue ja puudutan segase impulsi ajel pangahoone kiviseina, on see jääkülm. Kõnnin paar sammu edasi ja peaaegu põrkan vastu järgmist tsitadelli − Taani keskpank, kus asub ka Taani finantsinspektsioon. Nende ja Danske vahe on kümmekond meetrit ning seda nappi distantsi valvab vaid paatinaga kattunud pronkskuju, pühendatud mitme sajandi tagusele vahvale väejuhist strateegile, kellel õnnestus iga skeem. „Ei tohi kiirustada, ei tohi jokutada,“ on tema sõnad peeneteralise meisliga Danske panga ees olevasse kivist pinki raiutud.

Kui mulle nädal varem telefonis öeldi, et kurja kokkusattumuse tõttu on kõigil Danske pressiosakonna seitsmel töötajal just sel nädalal väga kiire ning kellelgi pole kusagilt võtta poolt tunnikest kohtumiseks, muutus kõik ettearvatavaks. Ma saadan kümmekond küsimust ja vastuseid tuleb üks, mis on sama üleüldine nagu kolmapäeva ennelõuna. Ühelegi Aivar Rehet puudutavale küsimusele nad ei vasta (peale copy-paste’i oma napist kaastundeavaldusest). Mis puudutab panga üldist poliitikat, siis väljendavad nad kahetsust ning lubavad end parandada. Nad ei maini midagi selle kohta, et kui skandaal puhkes, ajasid nad kõik Eesti filiaali kaela. Mitte midagi selle kohta, kuidas oma pressiteadetes, raportite tutvustustes, teleintervjuudes ja üleüldse kõikjal, kus saab edastada mingeidki sõnumeid, ütlesid, et seda tegid Eesti − või vähemalt Ida-Euroopa − metslased, kasutades pigem väljendit „eestlane“, mitte „Danske Panga töötaja“.

Kui kammida Danske kodulehel skandaali kohta käivaid kokkuvõtteid, ei pea isegi eriti pingutama, et näha, kuidas refräänina korduvad sõnad „Eesti“ ja „meie“ − ning „Eesti“ on alati see, kus tehti valesti, pandi mööda, libiseti kõrvalt, aga õnneks on olemas ka „meie“ ja „meie“ on need, kes tunnevad muret, võtavad vastutuse, lubavad asja parandada, tõhustavad, korrigeerivad, kobestavad. „See on vägagi Eesti juhtum,“ ütleb veel eelmise aasta suvel 90 miljonile USA televaatajale toonane Danske panga juht ning koos saatejuhiga arutatakse selle üle, kas tegemist oli „kultuurilise probleemiga“.

Retoorika on hall ala ning peaaegu võimatu on kirjeldada kehakeelt ja žestide-miimika kirevat galeriid, millega süüd kõrvale juhitakse ja tõrjutakse. Ent ometi on Danske Bank suutnud seda-päriselt-ütlemata luua õhustiku, kus kõik toasviibijad saavad aru, kuhupoole vaadata, kui keegi peaks küsima, kes on kogu selles jamas süüdi. Vaadake neid seal nurgas, öeldakse. Meie finantskoloonia ebaõnnestunud pärdikuid.

„Jah, muidugi nad üritasid seda öelda,“ kinnitab John Hansen, Taani suurima päevalehe uuriv reporter. „Aga me ei läinud õnge.“

Kuidas ka Danske ei püüdnud kirjeldada kõike „Eesti skandaalina“, olevat see kohe läbi hammustatud ja kõrvale heidetud ning Taanis ei nimeta seda keegi enam Eesti jamaks. Seda kinnitavad ka Eesti diplomaadid, kui vahel mõni välissaadik midagi küsib, kuid üldiselt on asi vaikseks tõmmanud. Rõõm kuulda. Juhuu. Ainult et üks Eesti pankur räägib, kuidas rahvusvahelistel konverentsidel on Danske inimesed toonud viimasel ajal retoorilise võttena kasutusse väljendi „Eesti probleem“.

Ühe börsiettevõtte omanik kirjeldab, kuidas Eesti ettevõtetel on muutunud palju keerulisemaks raha saamine Skandinaavia turgudelt ning LHV ei varja, et nende taotlus saada dollaripangaks on veninud just nimelt selle sildi tõttu. Probleeme on ka reitingute saamise ja välisturgudelt kapitali kaasamisega, isegi ühe ehitusettevõtte juht pidi prantslastest omanikele aru andma, sest „vari on kogu aeg kusagil“. „Meil on märk küljes,“ lausub ühe börsiettevõtte omanik, „ja see ei lähe ära. See on finantsiline Estonia.“

Danske korporatiivkõnepruugist nõretavat vastust lugedes ei saa ma esimese hooga aru, kas nad pole ehk küsimust valesti mõistnud. Ma tahtsin teada, kas „Eesti probleem“ on Danske strateegiliselt kokkulepitud väljend, ja ootasin muidugi, et nad eitavad, kuid saadetud vastuses tsiteeritakse praegust nõukogu esimeest, kes pool aastat tagasi ütles aktsionäride üldkoosolekul, et „me võime seda nimetada Eesti juhtumiks, rahapesuskandaaliks või kahtlaste ülekannete juhtumiks“. Mis tähendab, et öelda „Eesti juhtum“ on endiselt legaalne. Võib-olla isegi soovitatav. Sest kuidas muidu olekski võimalik päästa Danske Banki ilus nimi, mis on maitsekalt kirjutatud nende peakorteri katuseviilu alla. Mul ei jää üle muud, kui vaadata ühel kolmapäeva varahommikul võlutult, kuidas Taani finantsinspektsiooni massiivse hoone tagant kerkiva päikese kiired selle nime särama löövad.