Sel eesmärgil kasutati Poolas, Valgevenes, Leedus, Lätis, Eestis ja Soomes ehk kunagise jääkilbi lõunaosas leiduvaid suuri rändrahne. Rahnud on maha poetanud taanduv mandrijää ning nad moodustavad maastikul teatud vööndid, märkides mandrijää liikumist.

Nende massiivsemate kivimürakate pinnakihist võeti proovid ning dateeriti rahnude vanus molekulaarse ja radioaktiivse analüüsi abil. Paigutades dateeringud kaardile, sai visandada jääkilbi leviala muutuse alates aastast 25 000 eKr.

Võrreldes jää levikuareaali muutusi samal ajal aset leidnud kliimaprotsessidega, järeldasid teadlased, et Skandinaavia jääkilp reageeris Põhja-Atlandi kliimamuutustele väga tundlikult. Ühelt poolt põhjustas kilbi kiire kokkuvarisemine umbes 19 000 aastat eKr merepinna tõusu 10–15 meetri võrra. Kliima edasine soojenemine jääaja lõpus viis üldiselt jää kiirele sulamisele ja taandumisele, kuid selle protsessi uurimise käigus sattusid teadlased omalaadse kompensatsioonimehhanismi jälgedele: suure soojenemise käigus mõnes piirkonnas jäämass hoopis kasvas, ajutise külmenemise käigus võis aga kahaneda.

"Liustik ei teki sinna, kus on väga külm, vaid sinna, kus on mõõdukalt külm ja palju sademeid," ütles Raukas Ekspressile.

Teadlased järeldasid oma töös, et sarnased kompensatsioonimehhanismid võivad rakenduda ka siis, kui üleilmse kliimasoojenemise käigus peaksid hakkama sulama praegused Gröönimaa ja Antarktika jääkilbid.

"Loodetavasti need sulama siiski ei hakkagi ja pigem liigume vastu kliima jahenemisele," väljendas Raukas oma isiklikku seisukohta.