Kopteri kõrval kõrgub elektrituuliku alumine osa, sihvakas nagu kirikutorn. Selle betoonseina paksus on vaid 40 sentimeetrit, kuid seinte sisemus on tihedalt täis pingestatud terastrosse, et ehitis peaks vastu ka rajutuulele. Torni sees kajab valjemalt kui tühjas katedraalis.

Killustikumäe jalamil lebavad betoontorni otsa kinnitatava metallist osa jupid ja tuuliku labad. Iga 58 meetri pikkune laba kaalub 15 tonni. Laba tipp võib läbi õhu vuhiseda kiirusega kuni 300 km/h.

Taamal kõrgub teine betoonjalg nagu hiigelkihv. Metsa vahel kallakutel paikneb veel viis tehisplatood, aga ilma tornideta.

Andres ja tema vend Oleg Sõnajalg ihkavad Aidusse püstitada 30 elektrituulikut. Selleks kuluks kolm aastat, kuid ehitus seisab.

Sõnajalad pole enam noored uljad poisid, kes kaksikutest abikaasadega kristlikku popmuusikat tehes magnetina rahvast kokku kiskusid. Nende silmad põlevad endiselt tuliselt, kuid tänapäeval on Sõnajalad edumeelsed energeetikaettevõtjad. Pintsakud seljas, soliidsed sedaanid istumise all. Jutt kümnete miljonite eurode investeerimisest ei kõla suurustamisena. Vendadest õhkub enesekindlust. Nad usuvad, et ajavad õiget asja, edendavad Eesti elu.

Aga enesele ootamatult sattusid vennad tõsise konflikti keskmesse.