Eesti riigi võimas vastane

Ükski riik ei suuda vastu seista ravimikompaniide võimsale lobile.

"Kui sa ei kanna ühte ravimit soodusravimite nimekirja, algab sinu vastu laimukampaania! PR-firma on juba tellitud."

Sellise teate sai mullu mais toonane sotsiaalminister Eiki Nestor. Ministrit hoiatas tema oma partei Mõõdukad, kuhu jõudis kõmu plaanitavast operatsioonist, mis kõlas sulaselge ähvardusena.

Jutt käis plaastritest, mida kasutavad vähihaiged, kelle tervis ei luba tablette võtta. Paned plaastri nahale ja valu väheneb.

Nestorile näis asi lihtne: lülitame plaastrid nimekirja! Lisakulu oleks vaid paar miljonit krooni. Vähihaiged oleksid rahul ja tema poliitikukarjäär päästetud. Aga enne allkirja andmist lasi minister asja siiski edasi uurida. Ja selgus, et uus plaaster ongi hea, isegi liiga hea. Aitab ka näiteks pohmelli korral.

Nestoril polnud mingit tahtmist kulutada riigi raha purjutajate toibutamiseks. Aga jutt laimukampaaniast hirmutas.

Väljapääs oli lihtne. Minister jättis plaastrid küll soodusravimite nimekirjast välja, kuid lasi neid osta ühe üleriigilise programmi raames ja otse vähihaigetele välja jaotada.

Plaastreid tootva firma Janssen-Cilag esindaja Triin Parik kuulutas aga ministri jutu jamaks. "Tegemist on narkootilise valuvaigistiga, mille kasutajaskond on täpselt piiritletud. Seda ei kasutata pohmelli korral."

Ta ütles, et firma tegi soodusravimiks nimetamise taotluse juba kaks aastat tagasi. Taotluse menetlemine venis, kuid miks, ta ei tea. Positiivne vastus saabus mullu suvel, kuid klausliga, et ravil eelistatakse morfiini ja kui too ei aita, siis võetakse kasutusele plaastrid.

Eriti tugevaks läks ravimifirmade surve mullu sügisel, kui jõudis haripunkti uue ravikindlustusseaduse arutelu. Riigi huvi oli soodustada odavate ravimite kasutamist, mis haavas selgelt suurte ja rikaste ravimikompaniide huve. Asi selles, et kui veel kaks aastat tagasi kulutas riik soodusravimite kompenseerimiseks 460 miljonit krooni, siis tänavu arvestatakse 770 miljoni krooniga. Selline hoogne kulutamine pidi lõppema.

Ravimid jagunevad laias laastus kaheks. On originaalravimid – uued ja võimsad rohud. Neid valmistavad rikkad kompaniid ja neid kaitsevad patendid kuni 20 aastat. Originaalravimid on väga kallid.

Kui patendikaitse lõpeb, hakkavad väiksemad firmad valmistama geneerilisi ehk koopiaravimeid. Toime on sama, kuid hind sageli kaks-kolm korda odavam.

Originaalravimite tootjad oskavad oma huve paremini kaitsta. Originaalravimite tootmine, st nende eelnev väljatöötamine, eeldab suurt teaduslikku potentsiaali ning mahukaid uuringuid. Mõne ravimi väljatöötamine on võrreldav kosmoseprogrammiga või uue hävitaja loomisega. Seega on originaalravimite tootjate rikkus ja vägevus ning mõju poliitikale kordi suuremad kui geneerikutel.

Näiteks USAs hinnatakse originaalravimitootjate lobi üheks võimsaimaks ning paremini organiseerituks. Ravimitootjatel on oma survegrupp, mis on palganud Kongressi mõjutamiseks 297 lobisti (üks iga kahe kongresmeni peale). Teistel andmetel on lobiste koguni 623 (sel juhul ületab lobistajate arv Kongressi liikmete arvu). Lobistid on harilikult endised kongresmenid, kes omavad Washingtonis häid sidemeid.

Ravimifirmad kulutasid viimaste valimiste ajal lobitööks 230 miljonit dollarit.

Washington Post kirjutas sel nädalal, et ravimifirmad kulutasid mullu lobile isegi enam kui relvafirmad. Samas artiklis toodi tsitaat Kongressi sõltumatult liikmelt Bernard Sandersilt, kes on tuntud ravimilobi peamise vastasena. Sanders ütles Kongressis peetud kõnes: "Härra spiiker, isegi New York Yankees kaotab mõnikord ja on teada, et Los Angeles Lakers sai kunagi lüüa, kuid üks organisatsioon ei kaota iial. Selle organisatsiooni kontos on sajad võidud ja null kaotust Ameerika Ühendriikide Kongressis. See on ravimitööstus".

Farmaatsiatööstusega on tihedalt seotud ka USA valitsuse liikmed. Tervishoiuminister Tommy G. Thompson pidi enne ametisse astumist müüma oma osakud firmas Merck and Abbot Laboratories.

Mitch Daniels, kelle praegune ametinimetus on Director of the White House Office of Management and Budget, töötas varem ravimikorporatsioonis Eli Lilly ning omab aktsiaid firmas Merck.

Kaitseminister Donald Rumsfeld töötas ravimifirmas G. D. Searle (nüüd on see osa firmast Pharmacia, mis omakorda ühines tänavu Pfizeriga). Põllumajandusminister Ann Venemann omab sidemeid firmaga Pharmacia ning biotehnikafirmaga Monsanto. Ühendriikide ülemprokurör John Ashcroft sai oma valimiskampaania ajal priskelt toetust firmalt Schering-Plough ning vastutasuks aitas pikendada sellel firmal patenti ravimile Claritin.

USA originaalravimite tootjate positsioonid on nii tugevad, et nad on suutnud tõrjuda kõik riigipoolsed hinnakujundamise katsed. Seetõttu maksavad ameeriklased samade ravimite eest ligi kaks korda enam kui kanadalased või eurooplased.

Geneerikute konkurentsisurve vähendamiseks surusid originaaltootjad 1984. aastal Kongressis läbi seaduse, mis on tuntud kui Hatch-Waxman Act.

Lühidalt öeldes on seaduse mõju selles, et originaalravimite tootja võib patendi lõppedes uuendada oma ravimit (muutes valgusisaldust, tableti värvi või kuju) ning seejärel patenteerida "uue toote" järgmiseks 17-20 aastaks.

Praegu kehtivate seadustega võib geneerikuid nöökida isegi siis, kui originaalravimi kallal mingeid muudatusi ei tehtagi. Patenti võib pikendada 30 kuud üle tähtaja kukkumise, tuues ettekäändeks, et geneerikud rikuvad üht või teist reeglit (midagi nende vaheletõmbamiseks ikka leiab); juhul kui originaal on kaitstud mitme patendiga, võib ühe patendi lõppedes kõike otsast peale korrata, skeemiga 30 kuud pluss 30 kuud pluss 30 kuud… jne.

Tänavu hakkas Kongress arutama seadust, mis lubab ainult ühekordset 30kuulist viivituste. Seadusandjad on välja arvutanud, et selle uuenduse efekt oleks 60 miljardi dollari säästmine lähema kümne aasta jooksul.

Originaale tootvad korporatsionid on asunud väljapressimise teele. Washington Post kirjutas hiljuti, et Eli Lilly ahistab firmasid, kelle lobistid püüavad Kongressis geneerilisi ravimeid toetavat seadust läbi suruda. Konkreetselt nimetati paberitootjat Georgia-Pacific, kelle suurklient on Eli Lilly. Ravimifirma teatas, et kui paberitootjad ei lahku survegrupist, mis tegutseb odavamate ravimite nimel, siis Lilly loobub tema teenetest. Paberitootjad andsid järele.

Eestis kasutavad originaalravimite tootjad samuti kõiki lobivahendeid. Näiteks saabus kord minister Nestori juurde USA suursaadik Melissa Wells ja päris aru, miks ei ole soodusravimite seas südamerohi Norvasc (tootja – suurfirma Pfizer), aga selle konkurent on.

Nestoril ei jäänud muud üle kui Norvasc nimekirja lülitada. Ravimi käive tõusis seejärel kaheksakordseks ning firma tegi oma töötajatele eduka müügitöö eest välja puhkusereisi Taisse.

Ravimitootjad tahtsid mullu sügisel muuta endale kasulikul moel ravikindlustusseaduse eelnõu, kuid ei saanud sotsiaalministeeriumis ja haigekassas poolehoidu. Nad leidsid liitlase hoopis Keskerakonnast. Vajalikud paragrahvid läksid arutusele Siiri Oviiri eestvedamisel. Oviir omandas seetõttu ravimitootjate sabaraku maine.

Küll aga surus Oviir uude seadusesse nõude, et edaspidi võib haigekassa kulutada soodusravimitele kuni 20 protsenti raviteenuste eelarvest. Seni oli protsent olnud ca 25.

Paraku võttis Oviir samast seadusest enne välja kõik need hoovad, mis aidanuks uut eesmärki saavutada. Haigekassal jäi üle vaid käed tõsta ning teatada, et ei suuda uut nõuet täita. Ravimipoliitika hetkeseis on kehv ja segane:

• Nii riigi kui ka inimeste kulud ravimitele kasvavad.
• Farmaatsiafirmade kasumid ei pruugi kahaneda.
• Sotsiaalminister Oviir saatis soodusravimite komisjoni laiali.
• Pole teada, kuidas täpselt määratakse ravimite nn referentshinnad, mistõttu haigekassal on raskusi eelarve koostamisega.

Referentshinna puhul saab patsient valida, kas ta ostab näiteks 50kroonise rohu, mille haigekassa hüvitab, või sama toimeainega 300kroonise, millest 250 ise kinni maksab.

Leedus kasutati piirhindu – paraku ravimitootjatele soodsal moel. Lühikese aja jooksul lisandus sealsesse soodusravimite nimekirja 90 uut ning kallist ravimit ja riik ei suutnud enam maksta. Võlg küündis ligi miljardi kroonini.

Selline olukord võib ees oodata ka Eestit.

Ühe korra on riik juba referentshindade kehtestamist edasi lükanud – 1. novembri asemel hakkab hinnakiri kehtima uue aasta 1. jaanuarist. Tõenäoliselt oli tegemist ametnike jõuetusega: neid ja aega oli liiga vähe, et väga pikk nimekiri kokku panna. Kuid teatud mõju oli ka poliitikal. Vahetult enne kohalikke valimisi oli liiga ohtlik teha hindade muutmise otsust – see võinuks anda tagasilöögi.

Kevadel toimuvad Riigikogu valimised ja seetõttu levib arvamus, et võibolla lükatakse hindade korrigeerimist veelgi edasi, valimistejärgsesse aega. Nii on poliitikutele kasulik. Veel kasulikum on venitamine ravimifirmadele, sest nende kasumid tiksuvad endistviisi.

Kuid isegi nemad on mures. Merck, Sharp & Dohme esindaja Kai Siinmaa rääkis Ekspressile, et "kuna ei ole teada, millistel alustel hinnad kehtestakse, siis on planeerimine väga raske". Firma ei tea, milliste ravimite koguseid peaks suurendama, milliste omi vähendama ja kuidas hindu muuta. Kõik see võtab aega, sest peakorter asub välismaal. Muutmine võib võtta koguni neli kuud. 

Eesti tarbija saab kõike seda varsti oma nahal tunda.

Südameravimi enalapriil 20 mg hind
ravim	firma	maa	olemus	hind	hinnavahe kallimaga
Renitec Forte	Merck Sharp & Dohme	USA	originaal	7,70
Berlipril	Berlin-Chemie	Saksamaa	geneerik	6,06	1,3 korda odavam
Enap	KRKA	Sloveenia	geneerik	3,26	2,4 korda odavam
Ednyt	Gedeon Richter	Saksamaa	geneerik	3,07	2,5 korda odavam
Enahexal	Hexal	Saksamaa	geneerik	3,05	2,5 korda odavam
Enalapril-Rph	Ratiopharm	Saksamaa	geneerik	2,94	2,6 korda odavam
allikas: Magnum Medical