Istute telgis tormivangis [vestlus toimus üleeile]. Millised olud teil seal on?

Oleme tsükloni küüsis juba ööpäeva, tugev tuul on, tuiskab ja sajab lund. Sellistes oludes pole Põhja-Jäämerel liikumine võimalik. Või kui on, siis on see väga raskendatud ja ohtlik. Jalgealune pole kindel, sest on palju lahvandusi ja rüsijääd. Ja sellistes oludes, kus nähtavus on nii kehv, et silm õieti midagi ei seleta, on väga problemaatiline endale turvaliselt läbi nende mitmete ohtude tee leida. Arktikaga ongi see, et tuleb valmis olla! Ilm muutub väga sageli.

Olete nüüdseks üle kuu aja teel olnud. Kas olete graafikus?

Kui me alustasime, siis olid süstad väga rasked, 130–140 kilo, ja esimestel laiuskraadidel saime väga rasket maastikku. Oli väga palju suurt rüsi, kust pidime üle ronima. Suuskadega on jääplokkidel turnimine raskendatud ja väga keeruline. On suur oht ennast vigastada, sealjuures murda kas või jalaluu, mis kohe paneks kogu retke ohtu või sisuliselt lõpetakski selle.

Vahepealsetel laiustel on olnud rohkem tasasemat ala, aga nüüd hakkab meie põhimureks olema suvine sulamine. (Retke alguses, põhjapoolusel, oli temperatuur –26 kraadi, nüüd aga juba nullilähedane — K. S.) Sellises tatises ja kleepuvas lumes ei libise ei suusad ega ka süst ja raske on edasi liikuda. Tormidega tuleb veel ka lund juurde, mis teeb sumpamise veelgi raskemaks ja edasiliikumise kiirus ei ole nii hea, kui me sooviksime.

Tänu vahepealsetele laiustele, kui me suutsime üle 20-kilomeetriseid päevi teha, võitsime tagasi selle, mis alguses rüsijääs ukerdades kaotasime, ja praegu oleme enam-vähem graafikus. Aga nagu ma ütlesin: määramatust ja ettearvamatust on siin Arktikas väga palju.

Praegu liigute ikka selles suunas, et retk lõpeb plaanide kohaselt juunis?

Praegu liigume lõuna poole ja järjest rohkem tuleb vaba vett, järjest enam tuleb lahvandusi, mida peame ületama. Need nõuavad aega ja energiat.

Peame olema ka suhteliselt ettevaatlikud, näiteks toidumoonaga priisata ei saa. Me ei tea, kui pikalt võib minna, enne kui maale pääseme või kuidas üldse pääseme. Sest nagu kuulda on (me saame ka jääolude kohta infot), pole meie võtmekohas, mis on viimane osa saamaks jäält maale, olud väga kiita ja juba on palju vaba vett. Väga pikka vaba vee ületust me süstadel paraku ette võtta ei saa, sest oleks ääretult riskantne jääda tugeva tormi või tuule kätte kuskil avamerel.

Peame olema valmis, et kusagil tuleb võib-olla ka oodata ja läheb pikemalt, kui me ise oleme arvestanud (toidumoona võeti kaasa 60 päevaks — K. S.). Me ikka loodame, et suudame enam-vähem senist kiirust säilitada. Siis võiks küll loota, et esimesse maismaapunkti, kus meil on ka moonaladu ja kuhu on distantsilt tegelikult veel päris palju — 455 kilomeetrit –, suudame jõuda järgneva 20–25 päevaga.

Mis kiirusega liigute?

Keskeltläbi 20 km kanti päevas. Headel päeval oleme suutnud liikuda 25–27 km. Kehvematel päevadel, näiteks eile, tuli jällegi torm ja suutsime kümne tunniga teha vaid 15 kilomeetrit. Kuid toidumoona ja pliidikütust on vähemaks jäänud ja meil on võimalik lisa­ruumi arvel korraldada niimoodi, et suudame lahvandusi ületada kahekesi süstas istudes ja neist katamaraani tehes — läheme korraga koos üle. Varem pidime kasutama köit: üks läks üle, vedas asjad ja tõmbas ka teise üle. Nüüd on see mõnevõrra kiirenenud.

Teil on seal praegu polaarpäev. Milline teie päev välja näeb?

Eks ta on üsna rutiinne, kui aus olla. Kui on tee otsimist, siis see võtab oma aja ja tähelepanu, aga kui on tasast maad ja saad sirge seljaga suusatades astuda ja süsta vedada, siis mõtled rohkem oma mõtteid. Mõtled kodustele ja kodusele kevadele ja unistad igasugu toitudest ja asjadest, millest väga palju puudust tunned. Ja rohkemast šokolaadist oma taskus (polaarseiklejad hoiavad päeval taskus näksimiseks šokolaadi, kuivatatud puuvilju, pähkleid ning kuivatatud liha ja suitsuvorsti — K. S.).

Nagu ma olen varem öelnud, hakkad asjadest tõelist naudingut ja maitset tundma alles siis, kui nende nappus on käes ja neist puudust tunned. Näiteks keha vajab väga palju rasva ja paljas või või rasv tundub nii isuäratav ja ahvatlev, sest seal on nii palju kaloreid. Väsimus kehas ja kerge näljatunne ka — sööks muidugi rohkem, kui on, aga eks sellisel retkel ongi toidukaal alati piiri peal.

Kas teie hommik algab põhimõtteliselt siis, kui meil on õhtu?

Asi on selles, et kuna meil on polaarpäev, saame me liikuda sisuliselt igal ajal. Vahepeal on olnud head jääolud ja oleme saanud liikuda isegi 13 tundi, aga kui on olnud kehvemad olud, päev on lühemaks jäänud, siis vastavalt sellele oleme ka ajas muidugi nihkunud.

Kuid nüüd, kui me siin lõuna pool oleme, on päikese kõrguses märgatav vahe ning valime ilmselt liikumiseks öise aja, et oleks jahedam ja lumi natukenegi külmem. See on edasiliikumiseks parem, ei ole nii tatine ja kleepuv. Seega eelistame pigem päevasel ajal magada. Kui me saame läbimärjaks suure lumega või on pilves — niiskus on Arktikas teadupärast väga suur –, siis muidugi on hea, kui päike on väljas meie une ajal. Saame vähemalt asju kuivatada.

Mainisite, et toiduga peab olema kokkuhoidlik, aga teil on kaasas ka relv. Kas seda on näiteks toidu hankimiseks vaja läinud?

Relv on meil peaasjalikult kaitseks jääkarude vastu. Oleme korra küll hüljest näinud, aga selleks et hüljest jahipüssiga küttida, pead talle suhteliselt lähedale saama ja olema kiire. Aga kui hiljem peaks vaja olema ja avanema võimalus hüljest küttida, siis ma arvan, et seda meil teha ka tuleks. Ühest hülgest jätkuks meile päris pikaks ajaks.

Jääkaru olete ka näinud?

Jälgi oleme väga palju näinud, aga karu ennast veel näinud ei ole. Kuigi jäljed viitavad sellele, et liigume sellesse tsooni, kus jääkarusid peaks rohkem liikuma. Liigume maismaa saartele lähemale ja siin neid uitab rohkem. Usun, et peagi me neid näeme. Polaarrebase jälgi oleme ka näinud ja kaks päeva tagasi nägime oma esimest lindu, oli üks algiline. See on selge viide, et maa läheneb, kui juba lindu näed.

Mis on olnud seni suuremad raskused, mida teil on tulnud ületada?

Kui on raskem maastik, eks meeleolu kipub langema. Tuleb üksteist ergutada ja rasketest hetkedest üle saada. Raske süsta vedamine 16 tundi päevas pole kerge, lõpuks oled väga-väga väsinud. See tormipäev, mis me nüüd telgis oleme istunud, oleme lõpuks saanud lugeda ka raamatut, mis siiamaani on olnud asjatu kaal kaasa tassida.

Ma olen tavaliselt (varasematel retkedel — K. S.) tahtnud sellisel hetkel minna välja sellest keskkonnast ja raamat on üks võimalus. Just minna kodumaa loodusesse ja rohelusse. Seekord on mul kaasas Juhan Lepasaare „Sooradadel”. Väga mõnus lugemine kodumaa rabadest ja metsadest. Tahaks istudagi telgis ja puhata soojas magamiskotis, kuulata tormimüra, aga teisest küljest sa tead, et ainus viis siit edasi saada ja lõpp-punkti jõuda on edasi liikuda. Toiduvaru ka ikka ju kahaneb. Niipea kui tuul vaibub ja hakkab selgemaks kiskuma, siis asjad kokku ja edasi!



KAKS SEIKLEJAT

Timo Palo
Sündinud 1979 Võrus

Õpib ja töötab Tartu ülikoolis. Tema doktoritöö teemaks on õhutemperatuuri inversioonid Arktikas.

Audun Tholfsen
Sündinud 1972 Lillehammeris

Töötanud matkajuhi ja fotograafina. Praegu elab Terav­mägedel ja korraldab arktiliste piirkondade varustamist.

Kohtumine uurimislaeval

Palo ja Tholfsen kohtusid 2007 Põhja-Jäämerel uurimislaeva Tara ekspeditsioonil. Koos on nad sõitnud suuskadel läbi Gröönimaa (2008) ja teinud lühemaid retki Teravmägedel.

- Timo Palo ja Mart Reimann katsetasid Arktika-retkel kasutatavaid süstasid enne Eestis.