Eesti – seitsme tuhande tuuleturbiini maa
Arhitekti haridusega Soome ettevõtja Markku Tarkiainen peab hubases Kadrioru korterbüroos plaane, mis võivad peagi muuta Eesti rannamaastiku väljanägemist. Tema firma Intercon Energy OY kavadesse kuulub 11 tuuleturbiini rajamine Viru-Nigula valda põhjarannikul ning kolme turbiini püstitamine Läänemaale Riguldisse. Nende tuulikute koguvõimsus oleks 32 megavatti ehk üle kümne korra rohkem kui Eesti praegune tuuleenergia võimsus kokku.
Ehkki hetkel on tuuleenergia osakaal Eesti elektribilansis märkamatu, ei pruugi see igavesti nii jääda. Euroopa Liidu ees on Eesti kohustunud tõstma aastaks 2010 taastuvelektri osakaalu 5,1 protsendini. See tähendab, et eelseisva kuue aastaga tuleks tuulikuid installeerida vähemalt 100 megavati võimsuses – siis tõuseks tuuleenergia osakaal kolme protsendi peale ning ülejäänu jääks teiste taastuvenergia liikide katta.
Tarkiaineni firma on üks osaline tuuleenergia hea lootuse võidujooksus, mis käib soodsat tulevikukonjunktuuri ja riigi tagatisi lootvate erafirmade ning suure Eesti Energia vahel. Viimase taastuvenergiaettevõte tegeleb mastaapsete tuuleparkide planeerimisega Paldiskisse (50 megavatti) ning Balti elektrijaama tuhaväljadele (30 megavatti), kuid nende rajamist lõplikult otsustanud veel ei ole.
Pakril saab tänavu sügisel esimesed tuulikud käima AS Tuulepark, kelle äriidee põhineb tuuleenergia abil säästetud õhusaastelimiitide müümisel Soome riigile.
Uus kuum koht tuulikute rajamiseks on põhjarannik, sest seal on olemas energia ülekandmiseks vajalikud liinid. Saartel ja läänerannikul, kus praegu pöörlevad ainsad reaalselt töötavad tuulikud, sobivaid liine pole ning elektrit saab seal toota vaid vähesel määral kohalikuks tarbeks.
Seitse tuhat tuulikut
Tartu Ülikooli geograafia instituudi teadlane Ain Kull peab suure osa oma tööpäevadest sisustama üha uute tuuleuuringutega turbiinide püstitamisest huvituvatele firmadele. Tema andmetel on selliseid ettevõtteid praeguseks kogunenud juba veerandsada.
“Meie rannajoone pikkust arvestades on Eesti tuuletingimused tegelikult väga head,” sõnab Kull.
Tuulikut on mõtet püstitada kohta, kus aasta keskmine tuule kiirus on vähemalt viis meetrit sekundis. Ehkki tänapäevane tuulik alustab tööd juba kiirusel kolm meetrit sekundis, algab tõhus tootmine kiirusel üle kaheksa meetri, täiskoormus aga kiirusel 12–13 meetrist sekundis.
Ehkki tuule olemasolu on tuuliku rajamise kõige tähtsam eeltingimus, tuleb silmas pidada ka tervet hulka lisapiiranguid asulate, looduskaitsealade, kommunikatsioonide, ehituskeeldude ning lihtsalt looduslikult ebasobivate alade näol. Kõiki neid kitsendusi järgides mahuks Eesti rannikule siiski 7600 kuni 1,5megavatist tuulikut, ütleb Kull. Sobivat maad, kus tuulikukohta valida, leidub randades 114 000 hektarit. Kui kõik need seitse tuhat tuulikut tõesti valmis ehitada, suudaks tuuleelekter katta kogu Eesti elektrivajaduse ning jääks ülegi.
Tegelikkuses ei hakka Eesti rannikul iialgi vurisema nii palju tuulikuid, sest elektrivõrk poleks suuteline nende toodangut vastu võtma ning tuulemuutused ei käi kokku inimeste tarbimisvajadustega, möönab Kull. “Kuid 10 protsendi elektrivajaduse katmine tuuleenergiaga oleks mõistlik piir,” sõnab ta.
Tüng elektrihinnaga
Saaremaal Sõrve säärel kahte 250kilovatist “masinat” omava osaühingu Meritreid juht Kaido Schmitd kavatseb oma tuulikute arvu küll tõsta neljani, kuid ei jaga Kulli optimismi.
“Eestis on viimasel ajal tuulega kehvaks läinud,” kurdab ta. “Globaalne kliima soojenemine peaks ilma tormiseks muutma, kuid tegelikult läheb üha vaiksemaks ja soojemaks.”
Schmitd väidab, et praegu tuuleenergia eest makstav hind 76 senti kilovatt-tund võimaldab vaid hädapärast ots otsaga kokku tulla. Kui tuulejõu eest tasutaks tootjale 90 protsenti elektri lõpptarbijahinnast, nagu kunagi lubati, oleks äril teine maik.
Schmitdi kõrvalteenistusharu on kasutatud tuulikute Taanist ostmine, renoveerimine ning Venemaale edasi müümine. Vanade tuulikute installeerimine maksab 120–140 000 eurot ühe megavati kohta.
“Uute tuulikutega turule tulek oleks praeguste hindade juures äriline enesetapp,” arvab Schmitd.
Just seda näib aga kavandavat Tarkiainen, kes orienteerub uutele tuulikutele hinnaga 1,1 miljonit eurot megavati kohta. See hind on veel veerandi võrra odavam näiteks Saksamaast, kus maa rent ning tööjõu hind on kõrgemad.
Investeeringu tasuvusajaks nimetab soomlane 20–30 aastat, seejuures nõuab iga tuulik korrapäraselt uusi investeeringuid.
“Aga peale raha on olemas ka muud väärtused,” ütleb ettevõtja. “Kui Golfi hoovus peaks saaste tõttu kaduma, oleme väga suures hädas.”
Roheline rehepapp
Eesti Energia pressiesindaja Riina Vändre jätab vastamata küsimusele, mis tuleb põlevkivi asemele 60 aasta pärast, kui see maavara energiafirma arvestuste kohaselt otsa lõpeb. See on ennustamiseks liiga pikk aeg – energeetikud elavad 20-30 aastat korraga. Kuid ta annab mõista, et praeguste teadmiste kohaselt tuulenergiast asendajat ei paista.
“Et saavutada tuuleenergia puhul tasakaalu tootmise ja tarbimise vahel, tuleb investeerida täiendavatesse reservvõimsustesse või väga kallitesse energia akumulatsiooni seadmetesse,” sõnab ta. “Kuid juba tänase tehnoloogia puhul võib väita, et tuulenergia omahind on kaks korda kallim kui elektrienergia tavahind ja iga lisainvesteering tõstaks seda veelgi.”
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees Jaan Tepp ütleb, et jutt tuuleenergia kõrgest hinnast on sotsiaalne retoorika. “Saja megavati eest tuulikuid tõstaks elektri hinda kaks senti. Eesti Energia tõstab praegu hinda 20 senti,” toob ta võrdluseks.
2015. aastal, kui Eesti on kohustatud oma energiaturu liberaliseerima, kaob tuulenergialt isegi praegune nigel hinnatagatis.
Seetõttu kaotab Tepp üha rohkem usku, et senise hinnapoliitika jätkudes eratuulikud ka tegelikult tuule tiibadesse saaksid.
“Praeguse hinnataseme juures on rahastajatel kasulikum osaleda naftatransiidis või aktsiaturul,” arvab ta.
AS Tuulepargid tegevjuht Hannu Lamp kinnitab, et praeguste hindade juures ei saa ühtki tuuleparki käivitada ilma tagastamatu abita riigilt. Just seda tuulikuehitajad ootavadki.
"Puhta õhu müügist saadav lisatulu on hetkel ainuvõimalus tuuleenergia projektide elluviimiseks. Eesti riik peab seda kiiresti ära kasutama, arvestades Kyoto protokolli tulevikuga seotud ebamäärasust," sõnab Lamp.
Kui Eesti ei saa varem lubatud taastuvenergia osakaalu täis ausal teel, võime Euroopale teha ka rehepappi. Eestis leidub väga palju ahiküttega kortereid, samuti kõikvõimalikku puitu põletavaid soojajaamu. Puit on taastuv biokütus ja kui selle põletamine kantida “rohelise” energia lahtrisse, ongi taastuvenergia 5,1protsendiline maht saavutatud ning kuhjaga ületatud.
Eesti elektribilanss
Põlevkivi – 91%
Maagaas – 6%
Taastuvad energiaallikad – 0,3%
Turvas – 0,2%
Muu – 2,5%
Allikas: Eesti Energia
Miks tuul ei puhu?
Ain Kull: Kliima soojenemine muudab paratamatult atmosfääri tsirkulatsiooni intensiivsemaks (ilma tuulisemaks), sest nii vahetu soojusenergia kui ka latentse energia kogus atmosfääris on suurem. Kliimamuutused ei avaldu aga kogu maakera ulatuses ühtmoodi, vaid erinevates piirkondades erinevalt, seda ka aastaaegade kaupa. Nii võib mõni piirkond vaevelda kuiva kuuma ja tuuletu ilma käes, teisal aga sajab ja tormab nii mis hirmus.
Eestis on ka kliimamuutuste tagajärjel tuule kiirus tõusnud 100 aastaga keskmiselt kuni 0,4 m/s, aga see muutus on liiga tühine, et sellega energiatoodangu prognoosimisel arvestada, sest tuule kiiruse normaalne varieerumine aastate lõikes on kuni 30%. Kliima puhul on iseloomulik, et kliimaparameetrid muutuvad teatava tsüklilisusega, näiteks 11aastane tsükkel, 27aastane tsükkel jne. Seega pole mingi haruldus, kui tuul viis-kuus aastat nõrgeneb ning seejärel jälle tugevneb. Pikaajaline keskmine tuule kiirus jääb ikka samaks või isegi pisut kasvab kliimamuutuste tõttu.
Küll aga jäetakse sageli arvestamata tuule mõõtmise asukoha, tehnoloogia ja standardite muutus ning seega võib pikkade aegridade vahetul võrdlusel tunduda, et tuule kiirus on väiksemaks muutunud (vanasti mõõdeti tuulelipuga 13 meetri kõrgusel, nüüd anemomeetriga 10 meetri kõrgusel, erinev on mõõtmiskõrgus, keskmistamisperiood, seadme täpsus, vaatluste aeg ja sagedus jne.). Tegelikult tuule kiirus väiksemaks jäänud ei ole. Tuuleenergeetikule tundub alati, et tuult on aina vähem, samas katusemeistrid kurdavad pidevalt, et ilm muutub ikka tormisemaks ja tormisemaks.
