Eesti staaridest ilma
Olgem ausad, tänavu käis Eestis esinemas väga vähe märkimisväärse suurusjärgu tähti. Peale augustis laululaval üles astunud pimeda lauliku Andrea Bocelli ja juuni alguses Pühajärve Beach Partyl vähest publikut hullutanud räpilegend Public Enemy, paari rockisauruse ja mõne tuntud jazzimehe polegi ükski nimekas artist siiakanti sattunud.
David Bowie kuulu järgi suurepärane kontserttuur läks Eestist napilt mööda. Meil jääb üle leppida teadmisega, et Helsingis müüdi tema šõu piletid mõne tunniga läbi. Ja Robbie Williams, nagu me teame, esines Moskvas ja mitte Tallinnas. Tuntud kontserdikorraldajad, kellel on olnud au näidata Eestis tõsiselt suuri esinejaid, eelistavad töötada naaberriikides. Miks?
Põhjuseid, nagu ikka, on mitu.
1. Riik nõuab piletihinnalt täie rauaga käibemaksu.
Enne 2002. aastat ei võtnud riik piletite pealt oma kassase midagi. Nüüd peavad eraettevõtjatest kontserdikorraldajad piletitulult maksma 18 protsenti tulumaksu. Riiklikud kontserdikorraldajad maksavad viis protsenti.
Mitmeid superstaare Eestisse toonud firma BDG juht Peeter Rebane viitab, et see on üks põhjusi, miks maailma lavatähti Eestis enam näha ei saa.
Hiljuti Riias tantsuetendust “Lord of the Dance” näidanud Jüri Makarov: “Piletid on ju käibemaksu võrra kallimad. Inimene ju mõtleb, kas ta ikka tahab ja saab selle raha eest mõnd maailmastaari vaadata.”
Varem Tina Turneri, Michael Jacksoni ja teised menuartistid Eestisse toonud Lauri Laubre: “See on selgelt ebaaus konkurents, mis lõikas jalad suurkontsertidelt.” Suurkontsertide korraldamist peab ta väga suure riskiga ettevõtmiseks. Enamik neist laveerib piiri peal - kas tuleb välja või ei tule. "Kõik Eesti suuremad kontserdikorraldajad on raha kaotanud, mõni ka päris kõvasti, nagu näiteks meie, mistõttu igasugune kulu kasv tähendaks otsemaid tegevuse lõpetamist," märgib Laubre.
2. Tarbija on laenudega koormatud ning meelelahutuseks raha ei jätku.
Rebane: “Kindlasti teine põhjus, miks tippartiste pole.”
Makarov: Inimesed võtavad pankadest soodsat laenu, et osta uus korter või maja. Liisivad autosid. Lisaks teevad Ego või mõne teise järelmaksukaardiga emotsiooniostu, veel ühe teleka näiteks, ning ega sinna rahakotti eriti ei jäägi midagi. Heal juhul ostetakse pudel veini, istutakse kodus ja vaadatakse telekat.”
Laubre: “Kui saaksime Robbie Williamsi pileti eest küsida sama palju kui Rootsis või Soomes (ca 1000 krooni), poleks probleemi, võiks ka kõik kulud kanda. Aga me saame küsida 350, maksimaalselt 500.” P>
3. Eesti majandusseis on lahja.
Makarov: “Seda ei taha Eestis keegi tunnistada. Aga tegelikult on meie majandus upakil. Kõrtsiomanikud räägivad, et käive on varasemaga võrreldes kolmandiku võrra väiksem. Ja midagi pole teha, esimesena saab pihta just meelelahutus.”
4. Artistide hinnad on metsikult tõusnud.
Kolme aasta taguse ajaga võrreldes on artistide hinnad keskmiselt kolm korda kõrgemad. Viis aastat tagasi olid artistid kaks korda odavamad.
Makarov: “Meelelahutus on läinud aina kallimaks, inimeste palgad aga pole järele jõudnud. Kõigi tegurite koosmõjul on väikestviisi kadumas ka tarbija huvi ja harjumus kontsertidel käia.” P>
Rebane: “Viimase kolme-nelja aastaga on enamik artistitasusid maailmas kahekordistunud.”
Laubre: “Artistitasude tõusust hoolimata on maailmas suur kontsertide buum, kõik korraldajad nii Euroopas kui ka mujal deklareerivad järjest uusi rekordeid. Osalt on see seotud ka plaaditööstuse madalseisuga - kontsertide vastu on aga huvi suurem kui kunagi varem.
5. Kontserdipaiku napib.
Rebane: "Saku Suurhall on liiga vaike, et suuremaid artiste talvel rahaliselt kannataks teha."
6. Kontserdikorraldajate halvad suhted autorikaitsega.
Laubre: “Autorikaitse on käitunud ülimalt jõhkralt. Kõigil suurematel kontserdikorraldajatel on kohtuskäimisi Eesti Autorite Ühinguga (EAÜ). Rattus (Kalev Rattus, EAÜ tegevdirektor - toim) on seda võtnud kui eraäri, aga toimetab nagu maksuamet - ülbe ja halvustav suhtumine. Eestis on kontserdikorraldajal Euroopa ühed suurimad kulud ja samas madalaim piletihind. Sinna vahele ei mahu midagi, mille nimel tahaks väga pingutada ja riskida."
Mida teha?
Makarov: “Kui riik kaotaks selle käibemaksu, siis kahe aasta pärast ehk hakkab midagi toimuma. Esimesel aastal vaatavad kontserdikorraldajad, ega riik jälle meelt ei muuda. Seni tegutseme muudel turgudel ja otsime võimalusi, et kuidagi ellu jääda.”
Laubre: “Meie konkreetselt ei tee Eestis eriti midagi. Mõned üksikud üritused vaid. Tänavu oleme korraldanud neli kontserti Eestis (vist isegi kõige rohkem suurtest tegijatest). Aga see on vaid väga väike osa sellest, mida tegime aastaid tagasi. Tavaline maht oli paar-kolmkümmend üritust aastas. Lätis, Leedus, Ukrainas, Venemaal, Poolas ja isegi Rootsis oleme korraldanud või osalenud paarikümne ürituse korraldamises.
Käibemaks kontserdipiletitele
Eestis: riiklikul korraldajal 5%, eraettevõttel 18%
Soomes: kolmandik täiskäibemaksust ehk 7,5%
Lätis: 0%
Leedus: 18% - Makarov: “Ega seal ei toimu ka suurt midagi”
Rahandusministeerium: “Eesti maksusüsteemi aluspõhimõtteks on lai maksubaas ja madalad maksumäärad. See tähendab ühtlasi ka võimalikult väikest arvu maksusoodustusi. Erandite tegemisel on alati küsimus valikutes, mida on otstarbekam toetada – kas meelelahutusäri või midagi muud."
