16.08.2007, 00:00
Eesti suukorvistab vastaseid?
“Teie sõnad on mulle vastumeelt, aga ma olen nõus surma minema teie õiguse eest kõnelda.” Evelyn Beatrice Hall, Voltaire’i parafraseerides, 1906.
Kohe alguses olgu öeldud, et see artikkel ei toeta
ühtki organisatsiooni ega poliitilist ideed, vaid üksnes
kõigi inimeste õigust oma seisukohta avaldada.
Kaunis päev juunikuu alguses. Üks noormees seisab Tallinna kesklinna pargis, sõduri keep üll ja pilotka peas. Ta ei räägi midagi, lihtsalt seisab, ja kui politsei tuleb teda vahistama, kuuletub ta korraldustele vaidlemata.
Eesti valitsuse sõnul kujutab see noormees – ja kümme ülejäänut, kes on käitunud nii nagu tema – ohtu riigi julgeolekule. Tema tegevust peetakse avaliku korra rikkumiseks. Ta saadetakse välja oma päritoluriiki Venemaale ja jääb kümneks aastaks ilma õigusest siseneda Euroopa Liidu territooriumile.
Nagu kõik Eesti-Vene suhteid puudutav, on seegi asi keeruline ja täis vastuolusid. Võimatu on seda teemat mõistuspäraselt käsitleda, äratamata kummaski pooles kirgi ja isamaalisi tundeid.
Ent emotsioonivabalt võttes on tegelik küsimus selles, kas Eesti tagab oma riigis demokraatia ja sõnavabaduse. Või summutatakse siin mingeid väiteid, kui need kõlavad teatud inimeste suust?
Nimetatud noormees ei ole tavaline Venemaa kodanik. Ta kuulub organisatsiooni Naši, radikaalpoliitilisse noorsooliikumisse, mis on vandunud truudust Vladimir Putinile ja tema aina sõjakamaks muutuvale administratsioonile.
Nimetatud park ei ole tavaline park. See asub Tõnismäel, kus aprillis toimusid Nõukogude Pronkssõduri äraviimisega seoses vägivaldsed noorsoorahutused. Sõdurivormi riietunud Naši aktivist matkib oma sõnatus auvalves punaarmeelase kuju, mis nüüd seisab ühel äärelinna sõjaväekalmistul.
Samal kohal on alates juunikuust protestinud üksteist aktivisti, osa neist teismelised. Osal õnnestus enne politsei tulekut seista mitu minutit, osa ei jõudnud isegi parki, vaid võeti politsei poolt kinni juba mõnel kõrvaltänaval, kus nad riideid vahetasid.
Politsei andis aktivistid üle Kodakondsus- ja migratsiooniametile, kus leiti, et nad on poliitilisel protestiüritusel osaledes rikkunud oma turistiviisa tingimusi. Nende väljasaatmisega kaasneb 10aastane viisakeeld, mis pärast Eesti ühinemist Schengeni viisaruumiga paari kuu pärast laieneb kogu Euroopale.
Välisminister Urmas Paet õigustas väljasaatmisi, öeldes, et Eestil on õigus ja kohustus tagada avalik kord ja ära hoida provokatsioone.
“Võttes arvesse aprillis toimunud sündmuste tõsidust, suhtusime Tõnismäel toimuvatesse meeleavaldustesse kui provokatsioonidesse, mis rikkusid avalikku korda ja õhutasid rahvustevahelist vihkamist,” ütles Paet.
“Eesti põhiseaduse kohaselt on kõikidel inimestel õigus avaldada mõtteid, seisukohti ja veendumusi. Seda õigust võidakse piirata ainult juhul, kui see kujutab endast ohtu avalikule korrale. Seadusega on keelatud ja karistatav ka vihkamisele ja vägivallale õhutamine.”
Kas protestijad õhutavad vihkamist ja rikuvad avalikku korda? Või käivad nad lihtsalt pargis seismas, et näidata oma vastuseisu valitsuse otsusele? Paet väidab, et nende tegevus võinuks viia rahutuste puhkemisele, mis aga on vaieldav.
Eesti rikub rahvusvaheliselt antud lubadusi
Tõsi on, et aktivistid rikkusid oma turistiviisa tingimusi, kuid oma seisukoha avaldamiseks ei jäänudki neil muud üle. Eesti avalike koosolekute seaduse järgi on meeleavaldustel osalemise õigus ainult riigi kodanikel ja alalistel elanikel. Õigus pro testida – isegi kui tegu on seaduskuuleka ja rahumeelse meeleavaldusega – ei laiene välismaalastele. Mittekodanikel on lubatud osaleda Eesti kodanike korraldatud avalikel koosolekutel, kuid puudub võimalus ise protestiaktsioonideks luba taotleda.
Sellega eksib Eesti mitmete lepingute vastu, millega riik on ühinenud, kaasa arvatud Rahvusvaheline Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Pakt ja Euroopa Inimõiguste Kaitse konventsioon. Mõlemad sätestavad rahumeelsete meeleavalduste korraldamise õiguse kõikide inimeste, mitte ainult kodanike puhul.
Autoriteetne rahvusvaheline lobigrupp Human Rights Watch ütleb, et riigipoolne sõnavabaduse piiramine võib kõne alla tulla ainult äärmuslikel juhtudel.
“Naši ja nende vaated võivad kujutada endast pühaduserüvetust Eesti valitsuse silmis ja solvata paljusid Eesti elanikke, aga valitsus ei tohi inimesi välja saata ainuüksi avaliku arvamusavalduse pärast,” ütleb Human Rights Watchi Euroopa ja Kesk-Aasia asedirektor Rachel Denber.
“Inimõigusnormide kohaselt ei tohiks kedagi välja saata lihtsalt sellepärast, et ta teostab oma seaduslikku õigust. Kui on olemas teisi põhjendusi – näiteks kriminaalkuritegu –, siis võib see olla õigustatud, aga mitte lihtsalt niisama protestiaktsioonis osalemise pärast.
Eesti on võtnud endale inimõiguste alal kohustuse võimaldada oma jurisdiktsiooni all kõigile õigus meelt avaldada, sealhulgas residentidele ja külalistele. Kui mitteresidendid ja külalised soovivad meelt avaldada, siis peaks olema seadusega ette nähtud, kuidas nad saavad selleks loa ja millised piirangud neile kehtivad.”
Hoopis teistsugune on Eesti Inimõiguste Instituudi juhi Merle Haruoja seisukoht. EII kontor asub väikeses toas Rahvusraamatukogus, kust avaneb hea vaade rahutuste epitsentris olnud Tõnismäele. Haruoja laual lebavaid pabereid liigutab klaasimata aknast sisse puhuv tuul.
Rahutuste ajal lendas kabineti aknasse kivi ja aken on seni parandamata.
“Ma olin siin, ma nägin, mis toimus,” ütleb Haruoja ägedal toonil. “Ma olen eestlane, ema, vanaema. Mul on nende noorte venelaste pärast mure. See on ajuloputus.”
Rangelt juriidilisest vaatepunktist on Haruoja nõus, et kõigil inimestel on õigus oma seisukohta avaldada. Aga antud juhul talitati tema arvates õigesti. “Ma ei näe siin mingit juriidilist küsitavust, sest neil on võimalik see otsus edasi kaevata. Nad võivad edasi kaevata rahvusvahelistesse inimõiguste kohtutesse. Aga inimesena ma tunnen, et meie kohus on neid noori aidata, sest nad on ajuloputuse ohvrid. Neile ei räägita ajaloo kohta tõde.”
Ebavõrdne kohtlemine
Võtame teise hiljutise sündmuse – Tallinna geiparaadi Pride. 11. augustil liitus hulk välismaalasi ligi 400 eestlasega värvikas rongkäigus läbi Tallinna vanalinna. Milles õigupoolest seisneb vahe geiaktivistide ja Vene poliitaktivistide vahel?
Tallinn Pride’i korraldaja Lisette Kampuse sõnul tekitab topeltstandardite rakendamine eri inimeste puhul küsimusi Eesti demokraatia suhtes.
“Võite ette kujutada ülejäänud maailma reaktsiooni, kui sama asi oleks juhtunud meie paraadile saabunud inimestega,” ütles Kampus. “See ei tähenda, et ma tingimata pooldan neid Naši inimesi, aga ma ei pooldanud ka ausamba äraviimist – minu arvates lasti see võimalus käest viisteist aastat tagasi.”
Välisministeeriumi sõnul on geiparaadil, seadusega lubatud avalikul üritusel osalejate ja Naši tegelaste vahel juriidiline erinevus. Aga nagu juba öeldud, puudub Vene kodanikest Naši liikmetel seaduslik võimalus meeleavaldusluba taotleda.
Mõelgem teistsugusele stsenaariumile – kuidas käituks Eesti, kui olukord oleks vastupidine? Või kui mõnest Euroopa riigist saadetaks välja mõni meelt avaldanud Eesti noor?
Mitmed Eesti kodanikud tuletasid meelde, et Venemaa ajab pidevalt laiali omal maal korraldatavaid meeleavaldusi. Siit küsimus, kas Eestil tuleks inimõiguste vallas järgida Venemaa kombeid või anda oma käitumisega eeskuju.
Joel Alas on The Baltic Timesi Tallinna büroo juht.
Artikli kirjutamisel hoidus autor kallutatuse vältimiseks teadlikult kontaktist Naši ja teiste Vene aktivistide rühmitustega.
Kaunis päev juunikuu alguses. Üks noormees seisab Tallinna kesklinna pargis, sõduri keep üll ja pilotka peas. Ta ei räägi midagi, lihtsalt seisab, ja kui politsei tuleb teda vahistama, kuuletub ta korraldustele vaidlemata.
Eesti valitsuse sõnul kujutab see noormees – ja kümme ülejäänut, kes on käitunud nii nagu tema – ohtu riigi julgeolekule. Tema tegevust peetakse avaliku korra rikkumiseks. Ta saadetakse välja oma päritoluriiki Venemaale ja jääb kümneks aastaks ilma õigusest siseneda Euroopa Liidu territooriumile.
Nagu kõik Eesti-Vene suhteid puudutav, on seegi asi keeruline ja täis vastuolusid. Võimatu on seda teemat mõistuspäraselt käsitleda, äratamata kummaski pooles kirgi ja isamaalisi tundeid.
Ent emotsioonivabalt võttes on tegelik küsimus selles, kas Eesti tagab oma riigis demokraatia ja sõnavabaduse. Või summutatakse siin mingeid väiteid, kui need kõlavad teatud inimeste suust?
Nimetatud noormees ei ole tavaline Venemaa kodanik. Ta kuulub organisatsiooni Naši, radikaalpoliitilisse noorsooliikumisse, mis on vandunud truudust Vladimir Putinile ja tema aina sõjakamaks muutuvale administratsioonile.
Nimetatud park ei ole tavaline park. See asub Tõnismäel, kus aprillis toimusid Nõukogude Pronkssõduri äraviimisega seoses vägivaldsed noorsoorahutused. Sõdurivormi riietunud Naši aktivist matkib oma sõnatus auvalves punaarmeelase kuju, mis nüüd seisab ühel äärelinna sõjaväekalmistul.
Samal kohal on alates juunikuust protestinud üksteist aktivisti, osa neist teismelised. Osal õnnestus enne politsei tulekut seista mitu minutit, osa ei jõudnud isegi parki, vaid võeti politsei poolt kinni juba mõnel kõrvaltänaval, kus nad riideid vahetasid.
Politsei andis aktivistid üle Kodakondsus- ja migratsiooniametile, kus leiti, et nad on poliitilisel protestiüritusel osaledes rikkunud oma turistiviisa tingimusi. Nende väljasaatmisega kaasneb 10aastane viisakeeld, mis pärast Eesti ühinemist Schengeni viisaruumiga paari kuu pärast laieneb kogu Euroopale.
Välisminister Urmas Paet õigustas väljasaatmisi, öeldes, et Eestil on õigus ja kohustus tagada avalik kord ja ära hoida provokatsioone.
“Võttes arvesse aprillis toimunud sündmuste tõsidust, suhtusime Tõnismäel toimuvatesse meeleavaldustesse kui provokatsioonidesse, mis rikkusid avalikku korda ja õhutasid rahvustevahelist vihkamist,” ütles Paet.
“Eesti põhiseaduse kohaselt on kõikidel inimestel õigus avaldada mõtteid, seisukohti ja veendumusi. Seda õigust võidakse piirata ainult juhul, kui see kujutab endast ohtu avalikule korrale. Seadusega on keelatud ja karistatav ka vihkamisele ja vägivallale õhutamine.”
Kas protestijad õhutavad vihkamist ja rikuvad avalikku korda? Või käivad nad lihtsalt pargis seismas, et näidata oma vastuseisu valitsuse otsusele? Paet väidab, et nende tegevus võinuks viia rahutuste puhkemisele, mis aga on vaieldav.
Eesti rikub rahvusvaheliselt antud lubadusi
Tõsi on, et aktivistid rikkusid oma turistiviisa tingimusi, kuid oma seisukoha avaldamiseks ei jäänudki neil muud üle. Eesti avalike koosolekute seaduse järgi on meeleavaldustel osalemise õigus ainult riigi kodanikel ja alalistel elanikel. Õigus pro testida – isegi kui tegu on seaduskuuleka ja rahumeelse meeleavaldusega – ei laiene välismaalastele. Mittekodanikel on lubatud osaleda Eesti kodanike korraldatud avalikel koosolekutel, kuid puudub võimalus ise protestiaktsioonideks luba taotleda.
Sellega eksib Eesti mitmete lepingute vastu, millega riik on ühinenud, kaasa arvatud Rahvusvaheline Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Pakt ja Euroopa Inimõiguste Kaitse konventsioon. Mõlemad sätestavad rahumeelsete meeleavalduste korraldamise õiguse kõikide inimeste, mitte ainult kodanike puhul.
Autoriteetne rahvusvaheline lobigrupp Human Rights Watch ütleb, et riigipoolne sõnavabaduse piiramine võib kõne alla tulla ainult äärmuslikel juhtudel.
“Naši ja nende vaated võivad kujutada endast pühaduserüvetust Eesti valitsuse silmis ja solvata paljusid Eesti elanikke, aga valitsus ei tohi inimesi välja saata ainuüksi avaliku arvamusavalduse pärast,” ütleb Human Rights Watchi Euroopa ja Kesk-Aasia asedirektor Rachel Denber.
“Inimõigusnormide kohaselt ei tohiks kedagi välja saata lihtsalt sellepärast, et ta teostab oma seaduslikku õigust. Kui on olemas teisi põhjendusi – näiteks kriminaalkuritegu –, siis võib see olla õigustatud, aga mitte lihtsalt niisama protestiaktsioonis osalemise pärast.
Eesti on võtnud endale inimõiguste alal kohustuse võimaldada oma jurisdiktsiooni all kõigile õigus meelt avaldada, sealhulgas residentidele ja külalistele. Kui mitteresidendid ja külalised soovivad meelt avaldada, siis peaks olema seadusega ette nähtud, kuidas nad saavad selleks loa ja millised piirangud neile kehtivad.”
Hoopis teistsugune on Eesti Inimõiguste Instituudi juhi Merle Haruoja seisukoht. EII kontor asub väikeses toas Rahvusraamatukogus, kust avaneb hea vaade rahutuste epitsentris olnud Tõnismäele. Haruoja laual lebavaid pabereid liigutab klaasimata aknast sisse puhuv tuul.
Rahutuste ajal lendas kabineti aknasse kivi ja aken on seni parandamata.
“Ma olin siin, ma nägin, mis toimus,” ütleb Haruoja ägedal toonil. “Ma olen eestlane, ema, vanaema. Mul on nende noorte venelaste pärast mure. See on ajuloputus.”
Rangelt juriidilisest vaatepunktist on Haruoja nõus, et kõigil inimestel on õigus oma seisukohta avaldada. Aga antud juhul talitati tema arvates õigesti. “Ma ei näe siin mingit juriidilist küsitavust, sest neil on võimalik see otsus edasi kaevata. Nad võivad edasi kaevata rahvusvahelistesse inimõiguste kohtutesse. Aga inimesena ma tunnen, et meie kohus on neid noori aidata, sest nad on ajuloputuse ohvrid. Neile ei räägita ajaloo kohta tõde.”
Ebavõrdne kohtlemine
Võtame teise hiljutise sündmuse – Tallinna geiparaadi Pride. 11. augustil liitus hulk välismaalasi ligi 400 eestlasega värvikas rongkäigus läbi Tallinna vanalinna. Milles õigupoolest seisneb vahe geiaktivistide ja Vene poliitaktivistide vahel?
Tallinn Pride’i korraldaja Lisette Kampuse sõnul tekitab topeltstandardite rakendamine eri inimeste puhul küsimusi Eesti demokraatia suhtes.
“Võite ette kujutada ülejäänud maailma reaktsiooni, kui sama asi oleks juhtunud meie paraadile saabunud inimestega,” ütles Kampus. “See ei tähenda, et ma tingimata pooldan neid Naši inimesi, aga ma ei pooldanud ka ausamba äraviimist – minu arvates lasti see võimalus käest viisteist aastat tagasi.”
Välisministeeriumi sõnul on geiparaadil, seadusega lubatud avalikul üritusel osalejate ja Naši tegelaste vahel juriidiline erinevus. Aga nagu juba öeldud, puudub Vene kodanikest Naši liikmetel seaduslik võimalus meeleavaldusluba taotleda.
Mõelgem teistsugusele stsenaariumile – kuidas käituks Eesti, kui olukord oleks vastupidine? Või kui mõnest Euroopa riigist saadetaks välja mõni meelt avaldanud Eesti noor?
Mitmed Eesti kodanikud tuletasid meelde, et Venemaa ajab pidevalt laiali omal maal korraldatavaid meeleavaldusi. Siit küsimus, kas Eestil tuleks inimõiguste vallas järgida Venemaa kombeid või anda oma käitumisega eeskuju.
Joel Alas on The Baltic Timesi Tallinna büroo juht.
Artikli kirjutamisel hoidus autor kallutatuse vältimiseks teadlikult kontaktist Naši ja teiste Vene aktivistide rühmitustega.