Eesti suurim kinnisvarapettus
Rein Kilk istub Tartu kesklinna pubis ZumZum ja rüüpab teed. Tema hääles on vaevuaimatav raev. Vaid mõni nädal tagasi sai Kilk teada, et üks tema suurimaid usaldusmehi äris on teinud talle elu suurima tünga.
Kilgile kuulub aktsiaselts L.Rei. Selle firma käes oli maatükk endise Tallinna tselluloosivabriku territooriumil. Vormiliselt oli see küll veel liisingfirma nimel, kuid sisuliselt oli peremees Kilgi firma. 4000ruutmeetrise maatüki väärtus on ca 28 miljonit krooni, sest sinna võib ehitada kuni 15korruselise maja.
Firma juhatuse liige Tarmo Teeväli (keda Kilk usaldas üle kümne aasta kui oma paremat kätt) müüs aga maatüki võileivahinnaga maha.
“Muidugi peaksin ärimehena piinlikkust tundma, et lasin end nii lihtlabaselt tüssata. Aga olen oma äri rajanud partnerite usaldamisele ja see on seni üldiselt töötanud," märgib Kilk kommentaariks.
Niisiis Tselluloosi kvartal. Seda, et kvartal kuulub nimelt Kilgile, teavad vähesed. Seevastu piirkonda ennast teab iga tallinlane, samuti pealinna väisanud tartlane, sest kvartal asub Tartu maanteel, nn Sossi mäel.
Paljud teevad sealses jõusaalis trenni, mängivad keeglit, kuulavad Rock Cafes lemmikmuusikat või larbivad niisama õlut. Aga see on üksnes kvartali inimnäoline külg. Tagapool, Järvevana tee ääres asub sama kvartali tagumine külg - hetkel tühermaa, mis ootab detailplaneeringu alusel kuni 15korruselisi ehitisi.
2003. aasta sügisel jäi Rein Kilk ühest selles kvartalis asuvast krundist ilma. Paberid näitavad, et see juhtus tänu L.Rei juhatuse liikme Tarmo Teeväli tegevusele.
Krundi "ostavad" kolm ärikauget vanainimest
Teeväli hakkas umbes poolteist aastat tagasi Kilki veenma, et kõnealune maatükk on firmale kahjulik. Krundil laiutav keskkonnareostus olevat nii hull, et enne kui seal saab mingi arendustegevuse käima panna, tuleb kohe investeerida 16 miljonit reostuse likvideerimisse. Selline jutt käis mitu kuud, jutu katteks tellis Teeväli ettevõtte nimel keskkonna- ja kinnisvaraspetsidelt hinnanguid, ent nendes polnud reostusest sõnagi. Seda aga omanikule ei teatatud.
Teeväli pidas Kilgi firma nimel läbirääkimisi maatüki müümiseks mitme firmaga. Ostjaks osutus senitundmatu osaühing Avalist. Väärib märkimist, et Avalist asutati alles kuu aega enne kinnisvaratehingu toimumist. Teiseks polnud sel firmal mingisugust majandustegevust ega ette näidata ühtki tehingut. Kolmandaks - Avalisti osanikud Ülo Uisk, Olga Valing ja Arvo Neimar on kõik üle 60 aasta vanad inimesed, kes elavad Harjumaa eri valdades. Pole andmeid nende varasemast äri- või kinnisvaraarendusalasest tegevusest. Põnevaks teevad neid vaid nende lapsed: Allan Neimar, Tarmo Valing ja Olavi Uisk, keda tuntakse kuritegelikes ringkondades.
Oktoobris 2003 lepiti kokku, et Avalist tasub maatüki eest 3,3 miljonit krooni. Tänase seisuga on AS L.Rei kokku lepitud summast kätte saanud vähem kui kolmandiku, väidab Kilk.
Vahemärkusena üks detail. Maatükk kuulus tegelikult Hansa Liisingule, Kilgi firmal oli sellele väljaostuõigus. Teeväli loobus sellest Avalisti kasuks. Väärib märkimist, et L.Reil olid "praktiliselt kõik liisingmaksed makstud". Otsust liisinglepingu lõpetamise kohta pole Kilgi väitel olemas.
Avalist kiirustas poolmuidu saadud maatükki edasi müüma. Ja mõistagi juba õige hinna - ligi 30 miljoni eest. Läbirääkimised kestsid üsna kaua. Muide, neid pidas jätkuvalt Teeväli, et ostjates mitte kahtlusi äratada. Vaja oli ju ikkagi esineda L.Rei usaldusväärse, mitte Avalisti tundmatu nimega. Muuhulgas tellis Teeväli Avalistile kuuluva maatüki hindamisi ja maksis selle eest L.Rei rahaga.
Tasub tähele panna, et Teeväli tellis juba suvel 2003 õigusabi Kadrioru Õigusbüroost. Tolle büroo juhatajat Vahur Pajomäge süüdistati (ent mõisteti õigeks) Tiesenhauseni majapettuse väljamõtlemises. Võimalik, et L.Reid teenindades ja kullalõhnalisi pabereid nähes tekkis samasugune kava…
Mängu tulevad Draka ja Suur Kana
Avalisti nimel hakkas tegutsema Olavi Uisk, keda tuntakse hüüdnimega Draka (vene k 'kaklus'). Uisku nimetatakse endise linnuvabriku jõugu liikmeks. Kaks korda kriminaalkorras karistatud: 80ndatel vägistamiskatse, 90ndate algul huligaansuse (peksmine, mis lõppes kannatanu surmaga) eest kinni istunud mees. Avalisti osaniku Ülo Uisu poeg.
Esiteks istutas Uisk ennast Tselluloosi kvartalis asuva L.Rei kontorisse, otse Teeväli naaberkabinetti. Teiseks võttis ta oma valdusse Kilgi firma L.Rei auto - Mersu džiibi. Muidugi kinnitab ta nüüd, et maksis auto eest Teevälile renti, ent L.Rei raamatupidamises sellised andmed puuduvad.
Siin on ka sobiv koht mainida Avalisti teise omaniku ja juhatuse liikme Arvo Neimari poega. Allan Neimar, hüüdnimega Suur Kana, on väidetavalt Tallinna tuntud lõbumajapidaja Kalle Priilinnu äripartner. Olga Valingu poega Tarmo Valingut seostavad politseiallikad Kalev Kure ja Toomas Heliniga. Võimu on sellistel meestel küllaga.
Kuidas Kilk pettusele jälile sai?
Täiesti juhuslikult. Ta suhtles sügisel 2004 kvartali võimalike arendajatega ja sai teada, et Teeväli on kõnealust maatükki müügiks pakkunud. Ei vähema ega rohkema kui 28 miljoni krooni eest! See oli peaaegu kümme korda suurem summa, kui Kilk oli müügist saanud. Ehk teisisõnu – ta oli maatükki müües 25 miljoni krooniga vastu pükse saanud.
Arendajad, kellega Kilk rääkis, teatasid, et uueks ostjaks pidi saama NCC Ehitus. Läbirääkimised olid juba päris kaugel.
Kilk pöördus abi saamiseks vandeadvokaat Maria Mägi büroosse. NB! Mägi on seesama tarmukas daam, kes pärast seitsmeaastast võitlust võitis oma kliendile Bekkeri sadama.
14. detsembril lasi Klilk esitada Põhja Prefektuuri majanduspolitseile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks.
Täpselt nagu Tiesenhausenil, oli ka Kilgil roppu moodi õnne. Tema esindaja jõudis teha Notarite Kojale märgukirja, et notarid oleksid selle maatükiga ettevaatlikud. Samuti saavutas ta kohtu kaudu kinnisasjale võõrandamise keelumärke - edasised tehingud olid välistatud.
NCC loobus tehingust. Müüjatel hakkas kiire. Läks parajaks tõmblemiseks. Üritati näiteks Rapla notari juures, lootuses et ehk Tallinnast kaugel trehvab. Aga ei trehvanud.
Meelitused ja ähvardused
Kilk ja maatüki üle võtnud Uisk (Draka) on paaril korral kohtunud. Algul oli Uisk tõeliselt heatahtlik - lubas Teevälilt kahju välja nõuda, kõiges kokku leppida jne.
Muidugi – nagu "kireva taustaga" ärimeestele omane, on suurejoonelised ja sõbralikud ettepanekud pikitud erinevate ähvardustega (me teame, kus sa elad, meil on kõikjal tutvusi, sealhulgas Kapos ja Kripos, võime ühtteist korraldada...).
Ähvarduste kohta kavatseb Kilk esitada prokuratuurile kaebuse.
Uisk tunnistas ka, et Teeväli osteti ära märkimisväärse hinnaga. Tegemist oli tavalise korruptsiooniga. Ka erafirmades makstakse salaja raha: näiteks kaubanduskettides, ehitustel, kõikvõimalikel hangetel jne. Vahe on vaid selles, et kahju saab riigi, linna või valla asemel eraomanik.
Kilk märgib, et Uisk olevat lubanud maksta oma advokaadile 400 000 krooni ainuüksi ringkonnakohtule erikaebuse tegemise eest. Jutt puudutab kohtu poolt tehtud võõrandamise keelumärget, mis ringkonnakohtusse edasi kaevati. Ent tavaliselt ei küsi ükski advokaat erikaebuse tegemise eest sellist summat. Seepärast oletab Kilk, et nõnda anti mõista kavatsusest püüda kohtunik ära osta.
Mägi hinnangul näitab kogu see protsessimine, et Avalistil pole mingit tahtmist maatükki arendada, vaid ainult edasimüügilt kasu teenida.
Mängu tuleb araablane
Sagimine kinnistu Tartu mnt 80 P ümber võtab samal ajal uusi tuure.
Kinnistu vastu tunneb huvi araablasest Briti kodakondlane, kelle raha päritolu on teadmata. Aga ta on juba käinud kinnistut vaatamas ja kohtunud endise linnuvabriku jõugu liikme ja praeguse motospordimänedžeri Kalev Kurega. Muuseas, L.Rei juhatuse liikmed Tarmo Teeväli ja Erliko Parisalu on Kilgile väitnud, et Kalev Kurg on just see mees, kelle rahaga Avalist tehingut sooritas.
Advokaat Maria Mägi märgib, et tema klient on saanud mitmeid ettepanekuid, millest "oli raske keelduda". Õigemini pidanuks olema, muigab Mägi. Nimelt kui Kilk loovutaks veel ühe oma kinnistutest Tselluloosi kvartalis ja lõpetaks protsessimise, võiks ta teenida hõlpsalt 150 miljonit krooni! Ent advokaat Mägi naerab - kuigi tegelikult on kogu maatükk Kilgi oma, tahavad nemad ainuüksi investori toomise eest 150 miljonit?
Advokaat Mägi kinnitab, et tema soov on araablast hoiatada, et too neisse kruntidesse oma raha ei paigutaks, sest tegemist on kuriteo esemega.
Süüdistatav: mul oli nõukogu heakskiit!
Teeväli saab aga end kaitsta. Nimelt rõhub ta paberile, kus Kilgi firma nõukogu teeb otsuse panna see krunt müüki. Hinnaks vähemalt 2,5 miljonit krooni. Kolmapäeva hommikul astub Teeväli toimetusest läbi. Kuulab küsimused ära, mõtleb hetke ja ütleb ainult ühe kommentaari: "Tegutsesin vastavalt omanike ja nõukogu otsustele. Ajakirjanduslikus vaidluses ma osaleda ei taha, eks uurimine näitab..."
Advokaat Mägi hinnangul oli see 2,5 miljonit krooni miinimumhind ja määratud selle arvestusega, et L.Rei ise selle krundi ära ostab. Järgnema oleks pidanud kinnistu väljaost Hansa Liisingust. Aga nagu väidab Kilk, loobus Teeväli L.Rei nimel väljaostuõigusest ilma teda informeerimata ja nõukogu nõusolekuta. Vaidlusküsimuseks jääbki, kas Kilk teadis krundi müügist või mitte.
Äriseadustik paneb juhatusele kohustuse teha kõik tehingud võimalikult optimaalsetel tingimustel. Minimaalne hind ei pruugi olla optimaalne. Konkreetse maatüki puhul ei näidanud ükski kinnisvaraekspert nii odavat hinda. Seda enam, et kuigi detailplaneeringu seletuskirjas oli reostusest juttu, oli ehitamiseks luba olemas. Luba ehitada kuni 15korruseline hoone.
