EESTI SUVETEATER – HAMBUTU KULTUURIHÜÄÄN

Eesti suveteater on muutunud väga universaalseks. Seda võib menukalt teha linnakeskuses, aga ka maaüksinduses, väga suure, aga ka üsna väikese eelarvega, algupärandite, tõlgete ning ümbertöötluste põhjal, massidele või eliidile, komöödia või draama nautijatele. Kui erinev on see näiteks meie üksnes ühte naela taguvast muusikalirepertuaarist!

Nii meenubki kultuuri ja loomariigi vahel paralleele otsides esimesena samuti väga universaalne hüään, kes elab karjas, aga võib elada ka üksi, sööb elusaid loomi, aga võib süüa ka raipeid ja paljuneb innaajal, aga võib paljuneda ka igal muul ajal. (Muusikal oleks sel juhul näiteks koaala, kes sööb ainult bambusevõrseid.)

Hüääni ja suveteatri peamine erinevus on see, et esimesel on ebatavaliselt teravad hambad, mis purustavad ka neid konte, mis lõvile üle jõu käivad. Teatri hammasteks on teadagi terav poliitiline või ühiskondlik satiir, see aga meie suveteatritel praktiliselt puudub. 

Selle hooaja kaalukaim suveteatrisaavutus pärineb südatalvest. Viinistu Kunstimuuseumis mängitud Mart Kivastiku “Külmetava kunstniku portree” sai kultuurkapitali draamaauhinna. Kuivõrd näidendit on mängitud ja mängitakse ka siseruumis, siis tuleb rõhutada, et auhinna sai mitte suvenäidend, vaid näidend, mida võib edukalt lavastada ka vabas õhus. Jälle üks universaalne omadus.

Eeskuju on olnud nakkav ja suurem osa kutseliste truppide tänavusuvistest lavastustest on osa tühiselt meelelahutuselt mitmekesisemale suveteatrikunstile suundumise trendist. Linnateatri/lavakunstikateedri “Loomade farm”, Rakvere Teatri “Rosencrantz ja Guildenstern…” ning Endla “Piibel kahe tunniga” kuuluvad kindlasti sellesse gruppi. Mõnes mõttes on see trend paratamatu, sest kõikvõimalikud estraadisuvetuurid on suvise meelelahutuse vaimse taseme nii madalale ajanud, et konkurents on muutunud üle jõu käivaks. Estraaditola peab ju olema nii vilets ja mannetu, et kõige rumalam ja põhjajoonum Uugametsa vant ennast temaga võrreldes targa ja tugevana tunneks ja tingimata kontserdile tuleks. 
Hoopis omaette saavutus on võrukeelse ja võru-eesti kakskeelse näitemängu õitselepuhkemine suvekuudel. Tasapisi Kaika suveülikoolidest alguse saanud traditsioon on ajanud üha uusi võrseid, rännanud Aapo Ilvese triloogia kaudu läbi Räpina ja Võõpsu Setumaale ning jõuab tänavu augustis Obinitsasse. Kauksi Ülle “Taarka” Vanemuise esituses pakub lisaks tõsisele teatrielamusele ka poliitilist hammastenäitamist, sest setu teema on sel suvel kõike muud kui apoliitiline. 
Veel üks asi, milles suveteater eeskuju näitab, on repertuaariteatrilt projektiteatrile üleminek. Külalisnäitlejate kasutamine on siin pigem reegel kui erand ning visalt, kuid järjekindlalt kasvab vabakutseliste näitlejate osatähtsus ka muudel aastaaegadel.

Kolmas progressiivne element üha mitmekesisema suveteatriprogrammi juures on aga loomulikult see, et ta ei lase kultuuriajakirjanikku suvel igavuse kätte kõngeda.