MULTIKULTUURNE MEES: “Sündisin Mehhikos prantslase ja brasiillase peres, kasvasin üles Šveitsis ning pean seepärast end šveitslaseks. Seejärel asusin elama Eestisse ja nüüd teen koostööd ameeriklastega.”. INGMAR MUUSIKUS

Ootan Julien Renaud’d Hella Hundi hämaras keldrisarnases eeskojas. Jah. See võiks sama hästi olla põrgu (hell) eeskoda. Kuna ma armastan elu, jääb uks minust lahti tegemata. Tuleb Julien ja tervitab mind laia sõbraliku naeratusega. Ta ütleb emale, et armastab teda, ja paneb telefoni ära. Läheme valgest trepist üles paradiisi. Shah. See on kinnine klubi ja viisist, kuidas Julien personaliga suhtleb ja mulle suurejooneliselt kujundatud ruume näitab, on selgesti näha, et ta on siin püsiklient. Shah on üks neid eksklusiivseid kohti, kus võib kujutleda mõnd presidenti pärast rasket tööpäeva sõpradega piljardit mängimas ja Kuuba sigareid suitsetamas.

Julien Renaud
on vanalinnas asuva firma Nordstorm Branding and Design asutaja. Tema panus Eesti tutvustamisse maailmas sai alguse New Yorgi tervishoiuametnike südamete võitmisest ja Nordstormi võidust NYC kondoomi välireklaami­kampaania konkursil. Koostöö New Yorgi tervishoiuametiga ei olnud sugugi lambist võetud, sest Julien oli juba osalenud ühes sarnases ettevõtmises Londonis – Kolmanda Maailma jaoks mõeldud eostamisvastaste vahendite brändinguprojektis. Brändinguprojekti eesmärk oli lisaks haiguste ärahoidmisele ka inimeste teavitamine kondoomita seksi ohtudest. Sama, ainult newyorklastele suunatud vormis, oli aktuaalne ka NYC kondoomi puhul.

“Ma võtsin ühe organisatsiooni kaudu ühendust NY tervishoiuametiga ja pakkusin neile oma teeneid. Üks kohalik ettevõte tegeles juba kondoomi brändinguga, aga neil oli vaja ka välireklaamikampaaniat ja turunduslikku veebilehte. Veebileht toimib ka portaalina, mille kaudu inimesed ja organisatsioonid saavad hankida tasuta kondoome.”

Sealne tervishoiuamet ei olnud kunagi varem ühegi välismaise firmaga koostööd teinud, rääkimata Ida-Euroopa omadest, ning suhtus seetõttu Nordstormi algul kahtlevalt. Aga tänu headele soovitustele sai Julien lepingu veebilehekülje koostamiseks ja Nordstorm võitis ka välireklaamikampaania korraldamise avaliku konkursi.

“See oli väga võimas, sest meie konkurendid olid New Yorgi suured firmad. NYC kondoomi logol on näiteks erivärvilised ringid, mis tähistavad MTAd, New Yorgi metrood. Ainuüksi metroos möödub meie kujundatud plakatitest iga päev kaheksa miljonit inimest. Igaüks, kes läheb meie veebilehele, näeb, et Nordstorm on Eestist – ühesõnaga, vägev.”

Julieni puhul võib tekkida küsimus, kuidas sellise multikultuurse taustaga inimene juhtus firma asutama just Eestis.

“Mu isa on prantslane ja ema brasiillanna, aga ma ei ole kummalgi maal elanud – kuna ma sündisin Mehhikos ja kasvasin üles Šveitsis ja mul on Šveitsi kodakondsus, siis pean end šveitslaseks.”

Hiljem, kui Julien õppis USAs turundust ja Londonis brändimist, sai ta aru, et tema tulevaseks erialaks saab just viimane. Selle aja peale oli ta Šveitsi elust tüdinud ja kavatses kolida Ida-Euroopasse.

“Ma olin Eestist kuulnud, aga mul ei olnud mõtteski siia sõita. Aga 2003. aastal tulin Tallinna oma tüdruksõbrale külla ja avastasin, et siinsel graafilisel disainil on suurepärane tase ja mul tekkis mõte, et siin ju võikski oma firma teha. Tookord olin siin ainult kolm päeva, aga mulle meeldis kõik.”

Julienile tundus Tallinn väga edumeelne ja huvitav, sest Eesti oli hüpanud üle tervest eelmisest tehnoloogilisest ajastust. Ta sattus esimest korda baari, kus võis tasuta lugeda oma e-posti ja maksta parkimise eest taskutelefoniga, ning nägi, kui kiiresti areneb programmeerimine. Pealegi oli siin Skype. Ja seda kõike aastal 2003! See oli ilmne võimalus.

Eesti ühiskond tundus talle huvitav ka seetõttu, et siin elasid külg külje kõrval eestlased ja venelased, kes ometi isekeskis eriti ei suhelnud.

“See oli natuke imelik, ainsad korrad, kus ma eestlasi ja venelasi koos nägin, olid minu korraldatud peod. See oli väga New Yorgi moodi, kus linn on jagunenud eraldi afrode, latiinode, juutide, itaallaste jne kvartaliteks.”

Kuna Julien oli harjunud maailmas ringi liikuma ja enamik eestlasi, kellega ta tutvus, rääkisid inglise keelt, kohanes ta siinse eluga probleemideta. Suhtlemisbarjääri ei olnud. Samas on eestlaste hingelaadis mõndagi tema jaoks harjumatut.

“Eestlased on vaoshoitud, nad ei näita oma tundeid ega tänulikkust kuigi hõlpsalt välja. Ja tundub, et üksteisest nii väga ei hoolita. Sellest hakkab puudust tundma, kui võrrelda Brasiiliaga, kus inimesed on väga avatud ja hindavad ja toetavad üksteist. Siin juhtub tihtipeale, et naaber ­tuleb vastu ja ei vasta sõnagi, kui ma talle “tere” ütlen. Ajab vihale küll!”
Probleemi näeb ta ka avalike asutuste, telefoniteeninduse ja restoranide üldises kehvas teeninduskultuuris. Kuna talle meeldib vabal ajal sõpradega baarides istuda, tekitab see mõnikord pahandusi. Aga tal on ka omad lemmikkohad.

“Mulle meeldivad Shah ja Kaheksa. Déjà Vu on ka hea, sest see on väike, seal on hea toit ja muusika ja lahe kujundus. Déja Vu’sse minnes kohtab alati tuttavaid. Kuna ma olen kitši­fänn, siis mulle meeldivad ka ehtsad venelaste kohad, nagu Mr Robinson. See on täiesti teine maailm.”

Kui mõtlema hakata, siis on rohkem kui saatuse iroonia, et Julien on sattunud elama Eestisse, kus on Euroopa suurim HIVsse nakatumiste suhtarv, ning varustab elupäästvate reklaamidega hoopis kauget New Yorki. Tema tõttu seostatakse Eestit millegagi, mille nimegi siinsed asukad justkui ei tahaks suhu võtta. Kondoomidega.