Eesti tüdruk Rootsi sõjaväes

Kõige rohkem tahaks ta rahvusvaheliste jõudude koosseisus sõita Afganistani või Kosovosse.Saage tuttavaks – Eesti tüdruku, lahingumasina komandöri, kapral Helen Ernitsaga!

Minu sihtjaam Rootsis on Enköping. Pole kokku lepitud, kes mind jaamast üles korjab, aga oletan, et see on Enköpingi rügemendiülem. Tegelikult tuleb hoopis Helen Ernits ise koos ühe naissõjaväelasest kolleegiga. Helen on 25 aastat vana ja tuli Rootsisse kümneaastaselt koos emaga. Helen on alati tahtnud sõjaväes teenida, aga Eesti kodakondsuse tõttu ei olnud tal see veel poolteist aastat tagasi võimalik.

“Ma hakkasin sõjaväkke minekust rääkima juba keskkoolis. Niipea kui kool läbi sai, taotlesin Rootsi kodakondsust ja kohe, kui selle kätte sain, astusin armeesse. Mulle meeldib ennast proovile panna ja sõjaväkke minek tundus eriline kondiproov – metsas elamine, varustuse tassimine, napp toit ja raske töö.”

Juba enne armeesse astumist oli Helen üsna hästi kursis, et sealne koolitus koosneb lisaks tõsisele teoreetilisele õppele ka raskest füüsilisest trennist. See tegi ta muidugi murelikuks, sest ta polnud kunagi mingit sporti teinud ja enne õppetöö algust 2006 juulis oli tal enda kehaliseks ettevalmistamiseks aega täpselt üks kuu. Tänu sõjaväe spetsialistide koostatud onlain-treeningkavale ja rangele enesedistsipliinile suutis ta oma keha peaaegu iga päev harjutades vägagi vormi ajada.

Elu koos tankijuhi ja sihturiga
Auto peatub väeosa väravas. Territooriumile pääsemiseks tuleb esitada valvurile läbipääsuluba. Meist möödub marsisammul rühm laigulistes välivormides sõdureid. Ehkki rügemendis teenib ka 40 naist, näevad eemalt vaadates kõik välja nagu mehed. Helen näitab mulle nelja nari ja riidekappidega sisustatud tuba – peale tema ja teiste elavad siin ka tema juht ja sihtur.

“Mul on kaprali auaste ja ma olen jalaväe lahingumasina Tüüp 90 komandör, see on lahingolukorras iseseisva üksuse juht. Minu ülesanne sõjas on saata ja turvata vägesid juhtivat brigaadiülemat. Peale selle olen oma lahingumasina boss – mulle alluvad juht ja sihtur. Mina loen kaarti ja annan juhile käske, millal sõitma hakata, millal seisma jääda ja kuhu pöörata. Minu töö on veel hoolitseda turvanõuete täitmise eest ja laadida kuulipildujat. Kuulipilduja on valmistatud 1939. aastal ja laseb kõige paremini siis, kui ta on puhastamata,” lisab ta naeruselt.

Kuna minu külaskäigu nädal on Helenil ja tema kaasteenijatel parajasti varustuse hooldamise nädal, siis ei ole väeosas erilist märulit oodata. Aga Helen on korraldanud minu jaoks väikese sõidu lahingumasinaga. Ta teeb tavapärase turvakontrolli, mina aga püüan end sisse seada tanki meenutava masina tagaosas, kuhu peab mahtuma kuus sõdurit. Ma saan ka proovida, mis tunne on istuda juhi ja sihturi kohal. Nendesse äärmiselt klaustrofoobilistesse pesadesse pugemiseks läheb tarvis üksjagu kondiväänamist. Siin lõhnab pori, masinaõli ja higi järele. Põhimõtteliselt on need kitsukesed karbid, kust istujal pole kusagile pääsu.

Helen teeb kindlaks, et tank on sõiduvalmis, seab rusikas käed seljale ja astub masina ette, andes juhile viibetega märku endale järgneda, kuni jõutakse avamaastikule. Kogu nende suhtlemine toimub žestide keeles, milles pole kohta kaksipidi mõistmisele.

Kuna enamik Lääne inimesi kasvab üles väga mugavates elutingimustes, tekib mul küsimus, kes õieti on need tüdrukud, kes on valmis loobuma ema tehtud toidust ja vahuvannidest vihmase ilmaga metsas rassimise ja poriste riiete kasuks.

“Täiesti tavalised tüdrukud, kes värvivad end ja armastavad ilusaid riideid nagu iga teine tüdruk. Aga teenistuses ei ole isikupärale kohta. Siin tuleb aru saada, et kõik peavad olema ja välja nägema ühtmoodi. Kõik peavad riietuma, astuma ja seisma ühtmoodi. Ülemustele ei meeldi, kui miski on erinev. Sellega tuleb lihtsalt kohaneda ja see saab selgeks esimese kolme kuuga.”

Me kõnnime mööda Heleni üksuse koduks oleva maja koridori ja möödume duši- ja tualettruumidest, mis on meestele ja naistele ühised. Ma kohtun ohvitseriga, kes räägib, et sõdureid “kasvatatakse” suhtlema ja koos töötama nagu õdesid ja vendi. Pole siis ime, et enamikule sõjaväelastest ei tekita selline ühiselu mingeid probleeme.

Võrdne kohtlemine ulatub pükstesse välja. Ka naissoost sõdurid kannavad meeste aluspesu. Kas pole siin äkki tegu võrdsusega meeste malli järgi? Tegelikult saavad naised väikest lisaraha, et endale poest rinnahoidjaid osta.

Heleni arvates ei tee naiste suhtes erandit ei ülemused ega meessoost sõdurid, küll aga organisatsioon nimega NVK – naisohvitseride juhitud naiste tugivõrgustik.

“See on mõeldud tüdrukutele, kes tunnevad ennast üksi ja kõrvale jäetuna ja vajavad teiste tüdrukute tuge. Mina olen oma rühmas ainuke tüdruk, aga ma ei tunne ennast üksi ja ei vaja neid koosolekuid, aga need on kohustuslikud. Mulle ei meeldi, et mind sunnitakse koosolekutel käima ainult sellepärast, et ma olen tüdruk. On ju olemas ka teisi vähemusi, näiteks homoseksuaalid ja välismaalased, aga neil ei ole koosolekuid. Me nõuame, et et NVK muudetaks vabatahtlikuks.”

Naisena meeste mängumaal
Helen on ka võtnud karmilt sõna naisohvitseride kombe vastu soovitada naistele, kellel tekib huvi mõne meessoost kaasteenija vastu, oodata seksiga vähemalt kolm nädalat. Ta rõhutab, et meestele ei kehti mingeid niisuguseid piiranguid.

Naiste elu väliõppustel ei ole sugugi kerge. Näiteks ei arvesta nende vajadustega ükski vormiese – ühes tükis, traksidega tankistikombinesooniga kempsus käia on paras nuhtlus.
“Vahel tuleb õppustel masinaga valvet teha ja pole ühtki momenti, et kogu varustust maha ajada ja pissile minna. Ja siis veel seisa ja passi kuskil tundide kaupa ühe koha peal. Nüüd ma olen hakanud jälle rihmaga pükse kandma, olgugi et see on keelatud. Aga nii saab vähemalt põõsasse lipata ja püksid maha ajada. Ja siis muidugi on veel päevad, mis millegipärast satuvad iga kord just õppuste ajale,” räägib ta naerdes.

Kuid Helenile ei ole niisugused pisiprobleemid võrreldavadki sõdurielu naudingu ja põnevusega. Ta tunneb sellest iga päevaga aina rohkem mõnu ja räägib heade ja soojade sõnadega oma ohvitseridest ja õppustel veedetud öödest ja päevadest.

“See on müstiline, kui pead sõitma ­öösel metsas ringi, nii et pole tükk aega midagi söönud ega maganud. Masina tuled on pimedaks tehtud ja ma pean teed otsima infra­punakaamera abil. Või istuda paduvihmaga telgis ja vaadata, kuidas märjad riided ahju ääres auravad. Kõik teised ümberringi magavad ja keegi norskab. See on nii rahustav. Ja hommikul ärgates jälle linnud laulavad ja saab päikesepaistel hommikust süüa. See on täiesti eriline tunne.”

Armastus sõjaväljal
Täiesti erilise tunde äratab Helenis ka ­Stefan &ndas h; tema poiss-sõber. Stefan teenib samuti sõjaväes, ainult et teises kompaniis. Vastupidi Helenile ei meeldi armee-elu talle põrmugi. Maailmas on märksa lihtsamaid asju kui sõjaväes teenides kedagi armastada, rääkimata füüsilisest spontaansusest.

“On üks väga konkreetne reegel: üks sõdur – üks voodi. Me ei tohi väeosa territooriumil kallistada, suudelda ega käest kinni hoida – ainult väljaspool. See on sellepärast, et muidu võivad need, kellel on tüdruk või poiss kodukohta maha jäänud, hakata koju igatsema,” selgitab Stefan.

Me jalutame garaažide juurde, kus enamik sõdureid veedab aega oma masinate hooldamisega. Meeleolu on lõbus. Kõikjalt katuseluukidest, lahingumasinate alt ja rataste vahelt paistab päid, käsi ja jalgu. Kõik teavad täpselt oma ülesandeid ja keskenduvad täpselt oma tööle. Üks vahetab ratast, teine täiendab toidutagavara.

Kuna Rootsi on läbi aegade olnud neutraalne maa ega ähvarda teda ka praegu väljastpoolt mingi oht, tunduvad sõjaväe toimetamised nagu liivakastimäng kaugel väljaspool ohutsooni. Mida Helen arvab – kas see mäng võib ka tõeks pöörata?

“Ma tean, et võib juhtuda, et mul tuleb sõtta minna ja siis pole valikut. Sellest ei saa keelduda, kui ma just ei loobu Rootsi kodakondsusest, aga see ei tule kõne alla. Siis tuleb oma teadmised proovile panna. Ma kirjutasin avalduse, et mind võetaks Põhjamaade lahingugruppi, sest ma tahan teenida välismaal. Ja kui midagi peaks Brüsselist 600 kilomeetri raadiuses juhtuma, siis on minek.”

Helen tunnistab oma hirmu, et ei pruugi sõjaolukorras pingega toime tulla. Ta ütleb, et ei ei tea, kuidas ta sel puhul tegelikult reageeriks.

“Ma usun, et ma suudan rahulikuks jääda, aga paratamatult tuleb siis teadmine, et ümber pea lendavad kuulid ja granaadid on ehtsad. Kui saad pihta, siis see kõik on päris. Keegi ei tea ette, kuidas see inimest muudab, kui oled sellises kohas ära käinud.”

Samas ei ähvarda Rootsi sõdureid kuigi suur oht sõjaväljal otsesesse lahingutegevusse sattuda, sest nende peamine rahvusvaheline ülesanne on tsiviilelanike varustamine toidu ja rõivastega ja nende ohutuse tagamine. Rootsi sõdurid on maailmas väga populaarsed – see, et neil pole kuigi palju vaenlasi, tähendab ka suuremat šanssi tervena koju naasta.

Tulevik
Heleni ülemus on pakkunud talle võimalust teha sõjaväeakadeemias läbi aastane kursus Tüüp 90-le spetsialiseerumiseks. Kõige rohkem aga tahaks ta teenida rahvusvaheliste jõudude koosseisus Afganistanis või Kosovos, selleks on tal ka avaldus kirjutatud.

“Kui mul sõjaväega ei vea, siis ma tahaksin saada fotograafiks – mul on selleks juba hariduski olemas. Võib-olla teeksin loodus- või sõjafotosid, hakkaksin ajalehefotograafiks.”
Eestisse ei kavatse Helen tagasi kolida, ehkki kogu tema pere – isa Heiki Ernits, neli venda ja vanaemad – elab Tallinnas. Tema ema suri mõni aasta tagasi.

“Mulle meeldib väga Eestis käia, lähedastel külas olla ja puhata meie suvilas Kiisal, millega mul on seotud palju lapsepõlvemälestusi. Aga Eestis elada ma ei tahaks, sest mulle meeldib Rootsis. Minu elu on siin.

Hea, et Eestis lähevad asjad paremuse poole. Kui ma pole oma peret pool aastat näinud, hakkan ma nende järele igatsema ja pean nagunii jälle Eestisse sõitma,” ütleb ta ja naeratab.

 

Isa Heiki Ernits oma tütrest:

Tegelikult oli mulle ka päris üllatus, et ta sõjaväelise elukutse valis. Tema eelmised huvialad olid ikka rohkem kunstivallast – fotograafia, filmindus, veel natuke tsirkusevärki (žongleerimist, tulepuhumist) ja lapsena joonistas palju. No aga ju siis sõjakunstis on ka omajagu kunsti. Reamehe vaatenurgast ehk vähem, aga näiteks proua kindral Helen... kõlab juba päris kunstipäraselt. Samas on ta alati olnud valmis ette võtma igasugu ootamatuid ja riskantseid asju – kuhugi kõrgele ronida oli talle käkitegu, mootorrattaga kihutamine, loomulikud blondid juuksed kiivri alt lehvimas, täitsa normaalne. Viimati üllatas ta mind sellega, kui kogu oma taskuraha eest, mis ma talle andsin, ostis mingi Austraalia aborigeenide pasuna – mingi jube pika ja totakat lörinat tegeva riista!
Natuke kardan ka, et kuidas tema küllaltki õrn loomus ja hell süda selle sõjavärgiga kokku lähevad. Aga eks aeg näitab – armees on ju ka ikka inimesed ja ausus ning kaastunne igati kohased. Ka vaenlase vastu.
Helen on rääkinud, et Rootsi sõjaväes on sõduritevahelised suhted head ja mingit ülekohut ei ole. See on hea, sest üks väga tähtis loomujoon on Helenil õiglustunne. Rootsi (või Eesti) armees olles tundub, et oled nagu osake “heast võimust” ja see annab mingi kindlustunde ja rahu.
Kui sõdurid saadetakse välismaale “tööle”, siis ei esinda nad ennast, vaid seda head jõudu, mis üritab nende abil maailmas midagi muuta. Ma ei tahaks, et keegi peaks kuskil Afganistanis toidupakke jagades miini otsa sattuma, aga kes neid toidupakke siis jagab...  
Loodan, et sõjaväeteenistus aitab tal kahe jalaga maa peal seista ja oma loomujooni paremini kasutada.