Inimesi hakati hotellides ja lennujaamades kraadima umbes veebruari lõpus. 22. märtsil kehtestati esmakordselt riigiülene liikumiskeeld, kuid esialgu ainult üheks päevaks ja mitte rangelt kohustuslikuna. Sama päeva õhtul teatati, et kõnealust keelu „peaproovi“ otsustati New Delhis pikendada veel ca nädala jagu. 24. märtsi õhtul kell 20:00 kuulutas peaminister Modi aga välja India ülese 21-päevase täieliku liikumiskeelu, mis hakkas kehtima juba kolme tunni pärast, st alates südaööst. Ehk siis, strateegia oli alustada pehmemalt ja minna paari päeva jooksul üle täielikule keelutunnile. Säärane toimetamine hoidis ära piirangute eelse ostutunglemise, aga tõi kaasa muidugi selle, et rahvas ei olnud jõudnud teha erilisi ettevalmistusi, jäämaks koju kolmeks nädalaks. See kõik mõjutas elu üle kogu India.