22.02.2008, 00:00
Eesti vabadussõjalaste igikestev saladus
Vapsid on meie ajaloo üks valgeid laikusid, mida ei osata õieti kuidagi värvida. Ühine arvamus on, et pruun ei tohi see värv olla.
Lugu Eesti vabadussõjalastest võiks siin alustada nagu
põnevusromaani. Ekspressi väljaandja Hans H. Luik sai
kelleltki kolletanud kausta, mis sisaldab ärakirju 1936. aasta Poliitilise
Politsei ülekuulamisprotokollidest. Kaust tulnud välja remondi
käigus kusagilt laetalade vahelt (Luigel on Tallinnas mitmesugust
kinnisvara, mille pööningud-laevahed-põrandaalused kahtlemata
võivad sisaldada põnevat kraami) ning näeb välja
igapidi ehtne; kuni selleni välja, et selle kokkuköitmiseks kasutatud
nöör on kinnitatud ajahambast murendatud pitsatilakiga. Vaid üks
“aga” kogu asja juures: tegu on ärakirjaga ning seega
puuduvad ülekuulamisprotokollidel asjaosaliste originaalallkirjad.
Protokollidest nähtub, et Poliitiline Politsei menetles gruppi, kellel
ülesanne olnud vapside riigipöördekatse ajal Toompea
vallutamine. Ei rohkem ega vähem.
Eesti
Vabadussõjalaste Liidu
, kõnekeeles vapside (vanas
kirjaviisis ka “vabsid”) looga on seotud mitmeid saladusi, mis pole
leidnud vastust tänase päevani. Vapside
süüdimõistmisest Sõjakohtu poolt ning Riigikohtu
kinnitusest sellele otsusele 1936. aasta juunis on ometigi möödunud
seitsekümmend kaks aastat. Selle aja sees on vapside liikumisega tegelenud
kolm Eesti ajaloolast. Sügaval nõukogude ajal kirjutas kodueesti
ajaloolane Olaf Kuuli “Vapsidest Isamaaliiduni: fašismi ja
fašismivastase võitluse ajaloost kodanlikus Eestis”. Teos
ilmus 1976. aastal.
Paarkümmend aastat hiljem käsitles
vapside ajalugu Rootsis elav ja töötav Rein Marandi, kelle
sulest ilmus monograafia “Must-valge lipu all”. Esimene osa 1991
Uppsalas, teine osa sealsamas 1997. aastal.
Kolmas uurija on
Andres Kasekamp, Kanadas sündinud, Torontos ja Londonis õppinud
mees, kes on praegu Eesti Välispoliitika Instituudi direktor. Tema
üllitas 1999. aastal ingliskeelse monograafia “The Radical Right in
Interwar Estonia”. Seda pole kahjuks tänaseni eesti keelde
ümber pandud.
Vapsidega seotud ajalooline intriig
on järgmine: teatavasti teostasid Konstantin Päts ning
Johan Laidoner 1934. aasta 12. märtsil riigipöörde, kehtestades
erakorralise seisukorra (esialgu pooleks aastaks), mis tähendas teatud
põhiseaduslike õiguste peatamist ning samal aastal toimuma
pidanud Riigikogu valimiste tühistamist. “Erakorralisus”
jäi venima, andes lõpuks tulemuseks kurikuulsa “vaikiva
ajastu”. Päts ja Ko põhjendasid riigipööret
sellega, et samasugused riigipöördelised plaanid olnud vapsidel ning
valitsus ehk “õige” pool jõudis neist oma
tõrjetegevusega lihtsalt ette. Tegemist olnud
preventiivlöögiga.
Eesti ajaloolased arvavad
konsensuslikult, et Päts hämas. Vapsidel puudus 1934. aastal vajadus
riigipöörde järele, sest eesootavatel valimistel võisid
nad arvestada rahva väga tugeva toetusega. Nad tulnuks võimule
demokraatlikul teel, täpselt samamoodi, nagu aasta varem tulid Saksamaal
võimule natsionaalsotsialistid. Hitler, olgu lisatud, jõudis
pärast 1923. aasta Müncheni putši läbikukkumist
järeldusele, et võimu tuleb taotleda legaalselt. Jättes
kõrvale küsimuse, kas ja kuidas Eesti vabadussõjalased olid
mõjutatud Saksa natsionaalsotsialistidest, võiks oletada, et
võimu kättesaamine legaalselt ehk siis demokraatliku riigikorra
ärakasutamine samale demokraatiale haua kaevamiseks oli üldlevinud
idee. Viimastena tegid seda edukalt Tšehhoslovakkia kommunistid 1946.
aastal: saanud parlamendis demokraatlikul moel suurimaks erakonnaks,
lõid nad järgmise kahe aastaga täiesti ebademokraatlikul moel
kõik ülejäänud erakonnad mättasse.
Teine ja keerulisem küsimus
on aga vapside
tegevus pärast Pätsi riigipööret. Vapsid läksid
põranda alla ning väidetavasti hakanud nad seal organiseerima
omapoolset riigipööret. Või kui soovite, siis
põhiseadusliku korra taastamist, mille rikkumisega oli Päts 1934.
aastal hakkama saanud. Vapside ettevõtmine olevat pidanud teostuma 1935.
aasta detsembris. Ent Poliitiline Politsei avastas selle õigel ajal ning
võttis ürituse organiseerijad vahi alla. Selline oli ametlik
versioon. Ka seda peetakse Pätsi ja Ko lavastuseks.
Asi
selles, et kuna 1934. aasta märtsi riigipöörde
põhjendamine vapside mässukatse ennetamisega oli kuidagi
liiga nõrk ja ebausutav, mistõttu ka vapside represseerimine
tundus vähepõhjendatud – tänapäevases keeles:
ei olnud JOKK –, pidi kuidagi seda asja parandama. Et oleks
JOKK. Oletame, et Poliitiline Politsei nägi selle nimel veidi vaeva,
ja tulemust võibki näha nendest paberitest, mille Hans H.
Luige töömehed vana maja laetalade vahelt leidsid.
Protokollide lehitsemisel
torkab silma, et
PolPoli uurijad kuulasid muu hulgas üle tüüpe, kes olid
algharidusega ning tegelikult Vabadussõjalaste Liitu ei kuulunud,
küll aga olid seal kellegagi kuidagimoodi tuttavad ning selle tutvuse
kaudu riigipöördekatsesse hõlmatigi. Osundus
ühe sellise ülekuulatava, Osvald Lillemägi
ülekuulamisprotokollist: “Tuleb praegu meelde, et väljaastumise
päeval minu ülesanne oli liituda meestega, kes Pika Hermanni juures
kogunevad valvet teostama. Meie ülesanne pidi olema rahvast tagasi hoida
Toompeale kogunemast. Üks teise äratundmiseks pidime hiljem saama
vastavad märgid, millised nad väljanägemiselt oleks olnud
– ei tea. Jäi nii, et täpsemaid juhtnööre pidin saama
hiljem.”
Kas see tundub usutav? Põranda alla läinud
vapside juhtkonna sisekorraldusest on teada, et nad kartsid PolPoli agente ja
provokaatoreid. Pärast Pätsi riigipööret anti käsk
olla ülimalt ettevaatlik just uute liikmete vastuvõtul või
isegi tutvuste soetamisel. Kui ülekuulamisprotokollides seisab
tõde, siis on Vabadussõjalaste Liidu Tallinna allorganisatsiooni
mehed seda korraldust ülima hooletusega eiranud. Ent
vasturiigipöörde korraldamine, on see usutav?
Vapside
juhtkond panustas rahvale. Oodati rahva raevu Pätsi ebaseadusliku
tegevuse vastu. Oodati, et rahvas vabastab oma kangelased, seab õigluse
jalule ning see toimub legaalselt. Sest rahvas on kõrgeim võimu
kandja. Rahvas oma lemmikutele appi ei tõtanud. Miks? Ei tea. Sama
rahvas neelas viis aastat hiljem alla baaside lepingu.
Võib-olla asusid rahva ülestõusmisse usu kaotanud
vapsid tõesti vasturiigipööret kavandama. Aga see on
“võib-olla”.
Vapsidega on
seotud
veel üks mõistatus, seekord kuvandlik.
Erinevalt nõukogude ajaloolasest Kuulist leiavad mõlemad
väliseesti päritolu uurijad, et vapside liikumine ei olnud oma
olemuselt fašistlik.
Liikumisel olid küll programmilised
punktid, mis lubaksid selle liigitada oma ajastu (möödunud sajandi
20.–30. aastad) tüüpiliste fašistlike liikumiste hulka.
Näiteks propageerisid vapsid rahvustervikut, kus ei tuntaks erakondi ega
klassivahesid. K&o
tild
e;las loosung “peremees majja”, mis tähendas erakondadest
kõrgemal seisva otsustaja ellukutsumist. Artur Sirk, vapside juhte,
kurtis korduvalt, et see ühtne vaim ja hing, mis tekkis Vabadussõja
päevil, oli järgnenud demokraatlikus lehmakauplemises kaotsi
läinud. Riigi elu korraldamisel oli vaja seda kaeviku- ehk rindemeeste
solidaarsust, ühist pingutust suure eesmärgi nimel.
Rahvusühtsuse kadumises olid süüdi kommunistid, kes sisendasid
töölistele, et nad ei ole “kodanlises vabariigis” rahvuse
võrdõiguslikud liikmed. Sirk lubas töölistele
kaheksatunnist tööpäeva, õiglast palka, sotsiaalse
infrastruktuuri laiendamist, õigust tööle (s.t teatud
sotsiaalseid tagatisi).
Vapside raevukaimad vastased olid
sotsiaaldemokraadid. Sotsid vihkasid oma mängumaale tunginud
vabadussõdalasi niivõrd tugevalt, et ei kohkunud tagasi isegi
kokkuleppest kodanluse esindaja Pätsiga. “Vaikival
ajastul” oli Eesti sotside õnnistus, sest kahest halvast pidasid
nad Pätsi-Laidoneri klikki vähem halvaks.
Kuidas olid
vapsidel lood antisemiitlusega? Üsnagi tüüpilised. Ka nemad
seostasid kommunismi juutlusega. Vapside häälekandjas Võitlus
on sellest küllalt jälgi. “Juudi marksistlikule ja kommuuna
internatsionalistlikule vaimule tuleb [–] olukord kuumaks
kütta,” võime näiteks ühest 1. mai eelse lehenumbri
juhtkirjast lugeda.
Andres Kasekamp argumenteerib siiski, et vapside
liikumine ei olnud fašistlik. Seal olevat puudunud mõningad
olulised komponendid. Näiteks üleskutse uue inimese loomiseks,
püüdlus territooriumi laiendamiseks teiste riikide arvel, siseriiklik
agressiivsus...
Muidugi võiks öelda, et kaks viimast
nähtust polnud Eestis aktuaalsed – võrreldes kas
või Saksa natsidega – sel põhjusel, et polnud olemas
kompaktselt eestlastega asustatud alasid teisel pool Eesti piiri, nagu polnud
ka riigi sees tegutsemas ülivõimsat kommunistlikku parteid (see,
mis oli, piirdus saja kolmekümne liikmelise EKP-tilluga), kellega pidada
veriseid lahinguid, nagu samal ajal olid käimas Saksamaal natslike SA
rünnakrühmlaste ning kommunstliku Rote Frontkämpferbundi
löömameeste vahel.
Vapsluse irrutamine oma ajastu
tüüpilistest fašistlikest liikumistest on põhjendatud
muuga. Tunnistagem valehäbita, et a) vapsid olid eestlased ja b) eestlased
ei saa olla fašistid. Ei saa olla võib-olla geneetilistel,
võib-olla ugrilusest tulenevatel vaimlistel põhjustel.
Vastupidist väitev uurija on rahvuse vaenlane.
Vaenulik akt
oli see juba enne seda, kui tekkis Öise Vahtkonna nimeline fenomen ja kui
Venemaal hakati Eesti peaministrile natsivormi selga joonistama.