22.02.2008, 00:00
Eesti - väike punk siil
Eesti Vabariigi 90. sünnipäev ei tähenda sugugi, et tegu oleks raugaga. Riigi elus pole aastal sama suurt rolli kui inimese elus. Arvestame ühe riigiaasta võrdseks viie inimaastaga ja võime hoopis rõõmustada, et meie riik on just täisealiseks saanud ning alles nüüd on talle kõik teed lahti.
Eesti on punk. Juba Eesti Vabariigi väljakuulutamine 1918. aasta 24.
veebruaril oli väga punk tegu, sest reaalset iseseisvust ju ei
järgnenud. Umbes nagu Amy Winehouse’i kontserdid. Viimased,
tõsi küll, mõnikord siiski ka toimuvad – nagu
Eesti iseseisvuski.
Hilisemast ajast imponeerib mulle Eesti
kuulutamine Teises maailmasõjas neutraalseks Jüri Uluotsa poolt
septembris 1944. Kujutage ise ette: kaks maailmavalitsemisele pretendeerivat
inimvaenulikku totalitaarset režiimi on kõigi aegade hirmsamas
sõjas vastakuti. Sealjuures veereb rinne kaks korda üle Eesti,
tekitades kohutavaid purustusi ja inimohvreid. Aga väike Eesti ei hooli
sellest absoluutselt. Tal on sügavalt ükskõik.
See
on juba metapunk.
Tuleb meelde Priit Pärna karikatuur ühe
laulva revolutsiooni aegse Pikri esikaanel: taat, eit, tütar, koer ja kass
üritavad palehigis naerist välja tõmmata. Hiir aga keksib
niisama kõrval sinimustvalge lipukesega vehkides. Õnneks oli siis
teine aeg, varsti vehkisid ka kass, koer ja Ko oma lippudega ja midagi halba
hiirele ei juhtunud.
Nõukogude ajal punkareid üldiselt
represseeriti. Nagu ka patrioote ja vabadusvõitlejaid. Nii et sarnasus
kehtib ka sel ajastul. Kui Villu Tamme laulis “miilits ja punkar
sõbralikult, näe, ulatavad teineteisele nüüd
käe”, siis võttis igaüks seda irooniana, sest miilits ei
ulatanud punkarile – ega ka ERSP-lasele – iial
kätt, vaid oli pigem nõus selga tõmbama Eesti Politsei
vormi.
Ka taasiseseisvusajal on Eesti mitu korda käitunud
punkriigi vääriliselt. Esimesena meenub suhkru kokkuostmise
kampaania. Kampaanias endas pole midagi erakordset, neid oli nõukogude
ajal pidevalt. Küll aga hämmastas sellele järgnenud jabur
eneseõigustus, et me hakkame sellest suhkrust nüüd
üldrahvalikult meeletus koguses moosi keetma. Keegi hea mees lubas moosid
koguni Brüsselisse näitamiseks viia. Kus need moosid nüüd
on?
Leidub muudki epateerivat. Nii on meil näiteks Euroopa
Liidu ja NATO idapiir, nüüd ka Schengeni ruumi piir, aga keegi ei
tea, kust kohast see läheb, sest piirilepingut Venemaaga ei ole. Ja
paistab, et ei tule ka, sest Eesti sodis ära juba alla kirjutatud lepingu,
lisades sellele vallatu preambuli. Võib-olla tegi anarhiamärgi ka
kusagile.
Kõike seda arvestades on minu jaoks
juubelipidustuste peasündmus 7. juunil Rakveres toimuv punklaulupidu.
Usun, et selle atmosfäär vastab kõige paremini
nõuetele, mida üks korralik peotuju esitab. Presidendi
vastuvõtt on muidugi ka tore, aga jälgida on seda hirmus igav ja
väsitav. Külalisi võiks poole vähem olla. Võiks
teha samamoodi nagu suusatamise maailmameistrivõistlustel, kus
distantsid sõidetakse üle ühe MMi kas klassikalises või
vabastiilis.
Eesti on väike. Ma ei tea, kes kehtestas
lendlause small is beautiful, aga see sobib Eesti imagoga hästi. Eriti
Euroopa kultuuriruumis, kus vähemalt Teise maailmasõja järel
on ka väikesi austatud ega ähvardata neid alla neelata nagu ida pool
kombeks. Väikesed asjad äratavad sümpaatiat ja turvatunnet. Kui
ma kuulsin, et laskesuusataja Kadri Lehtla on 156 cm pikk, hakkasin veel rohkem
tema poolt olema kui enne.
Kui teistsugune oleks praegu maailm, kui
WTC kaksiktornid New Yorgis oleks ehitatud Kalamaja sauna
mõõtu!
Väikestele riikidele on rohkem lubatud kui
suurtele, sest pole karta, et nad oma voli kurjasti kasutavad. Kas või
seesama piirilepingu lugu oleks näiteks Hiina puhul mõeldamatu.
Territooriumi suuruse poolest
on Eestile maailmas kõige sarnasem riik Bhutan. Rahvaarvu poolest
Trinidad ja Tobago. Lipuvärvide poolest Botswana. Väga sümpaatne
kolmik. Võib öelda, et Eesti on kvintessents Trinidadist ja
Tobagost, Bhutanist ning Botswanast.
Muidugi ei teeks paha natuke
suurem olla. Ja selleks on meil päris head võimalused. Lätilt
me muidugi maad juurde ei saa. Tegu on ikkagi suurriigiga, mille vastu oleme
jõuetud.
Läänepoolse naabri, Rootsi käest
eluruumi juurde hankida takistavad looduslikud tingimused Läänemere
kujul. Seevastu põhja pool edeneb asi lootusrikkalt. Üha enam ja
enam on eestlasi ümber asunud Soome, et sealset elanikkonda
eestistada. Toimub ka vastupidine protsess, s. soomlaste tulek Eestisse, et
siin ise vabatahtlikult eestistuda. Usun, et Soome ühendamine Eestiga
toimub täiesti valutult ja rahulikul teel.
Ka ida pool,
Venemaal, on meil hõimurahvaste kujul olemas avar territoorium.
Tõsi, siis tekib juba küsimus, kas me ehk liiga suureks ei saa.
Peab enne hoolega aru pidama. Kõigepealt tuleb muidugi tagasi
võtta Petserimaa, aga see on nii tühine asi, et meil pole lihtsalt
leidunud meest, kes seda teha viitsiks.
Eesti on siil.
Loomariigist vastet otsides on Eestiga väga sarnane siil.
Maalähedane, rahumeelne, pikaldane. Ise kellelegi kallale ei lähe,
aga ennast torkida ka ei lase. Omamoodi isegi armas, aga kasutu. (Jutud
sellest, et Eesti kaitseväelased Iraagis ja Afganistanis on kõige
tublimad, osavamad ja absoluutselt asendamatud, jäägu SL
Õhtulehe lugeja IQga inimeste jaoks.)
Siil on loomariigi
punkar.
Üks eriti tuntud siil (Urmas Nemvaltsi
“Mürakarude” oma kõrval) andis Kalevipojale nõu
lauaga lapiti löömise asemel lüüa serviti. Aga küllap
oleks Kalevipoeg sortsidest tema nõuandetagi jagu saanud, nii et sellele
pole mõtet erilist tähelepanu pöörata. Ehkki see seik
andis nime Põlva käsipalliklubile – mis on ka
tõesti hea klubi. Samas: näiteks Lasnamäe Lapiti ei
kõlaks halvemini.
Raamatus “Eesti elusloodus” on
siil imetajatest esimesel kohal. (Rootsiitsitaja ja muti vahel muuseas, nii et
Lätit võib võrrelda rootsiitsitajaga ja Soomet mutiga.) Siil
armastab elada kalmistutel, sümboliseerides seega eestlaste kõige
südamelähedasemat müüti igavesti väljasurevast
rahvast.
Üks väheseid loomi, kes siilist jagu saab, on
rebane. Veeretab vette, nii et ohver peab ennast lahti kerima. Kahjuks pole
teada, kas siil on vabanemise nimel nõus vees kartulikoori
sööma. Aga kes on rebane meie analoogia järgi?
Kuuekümnendatel igatahes kujutasid ENSV karikaturistid rebasena
Lääne-Saksamaad (kes onu Samilt tuumapommi välja
meelitas).
Gerhard Schröder? Läänemere
gaasijuhe?
Siil on hoolas talvevarude koguja. Eestlane samuti.
Ups! Olemegi jälle moosi juures.
Riikide eluiga on
tunduvalt pikem ja areng aeglasem kui inimestel. Üks aasta riigi elus
võrdub enam-vähem viie aastaga inimese elus. Nii et kui riik saab
90, siis inimese kujul saaks ta alles 18. Tähendab, et võib juba
poest alkoholi osta.
Ainult et kui ta kavatseb seda teha oma
pealinnas, siis kiirustagu.
Strateegilised mõõdud
Pindala: 45 227 km2
Rahvaarv: 1 342 000 (1.1.2007)
Riigikord: parlamentaarne vabariik
Riigikeel: eesti keel
Riigipea: Vabariigi President –
Toomas Hendrik Ilves
Rahvuspüha: 24. veebruar (iseseisvuspäev)
Põhiseadus: vastu võetud 28. juunil 1992
Valuuta: Eesti kroon (EEK)
(1 kroon = 100 senti); Eesti krooni kurss
euro suhtes 1 EUR = 15,6466 EEK
Pealinn: Tallinn
Pindala: 45 227 km2
Rahvaarv: 1 342 000 (1.1.2007)
Riigikord: parlamentaarne vabariik
Riigikeel: eesti keel
Riigipea: Vabariigi President –
Toomas Hendrik Ilves
Rahvuspüha: 24. veebruar (iseseisvuspäev)
Põhiseadus: vastu võetud 28. juunil 1992
Valuuta: Eesti kroon (EEK)
(1 kroon = 100 senti); Eesti krooni kurss
euro suhtes 1 EUR = 15,6466 EEK
Pealinn: Tallinn