Eesti välispoliitika saavutused AD 2003
Euroopa põhiseadusliku lepingu läbikukkumise järel küsis peaminister Juhan Parts pealkirja all “Euroopa ei saa kunagi valmis” (SLÕhtuleht, 18.12.03) aastalõpu suurküsimuse: “Kas Euroopa on kriisis, nagu mõned tahavad arvata?”
Parts teatab, et “Eestile on oluline selle lepingu sisu ja kvaliteet ning tasakaalustatus suurte ja väikeste liikmesriikide vahel, mitte see, kas leping kiidetakse heaks käesoleval või tuleval aastal”.
Parts (või inimene, kes on teksti autor) teab kindlasti, et 2004. aasta esimene pool, kui ELi eesistujamaaks on Iirimaa, kulub juhtunu mõtestamiseks. Põhiseadusliku lepingu edasise saatuse küsimus tõuseb esmakordselt alles märtsis ja suure tõenäosusega lükkub kogu asi aasta teisele poolele, kui eesistuja on Holland. Samasse ajajärku langeb teadaolevalt veel kaks suurt tüliküsimust: liitumisläbirääkimiste võimalik alustamine Türgiga ning rängad liidusisesed eelarvevaidlused. Holland on küll ELi asutajariigina vana võitleja ELi rebaseurus, kuid tallegi on nende kolme üliränga küsimuse üheagne ohjamine ülejõu.
Hollandi eesistumisele järgneb õnnelikul kombel 2005. aasta esimesel poolel veel ühe vana rebase, Luksemburgi, eesistumine, kuid ikkagi: põhiseadusliku, ideelise ning fiskaalse vaidluse kattumine 2004-2005. aastatel on üleinimlik katsumus. Kildudeks löödud Euroopa ideed ilmselt kokku ei liimita, vaid tekitatakse killupuru juurde.
Arhitektuur sisekujunduse vastu
Tuum-Euroopasse kuuluvate riikide juhid valmistuvad püstitama Euroopa ühtsuse varemetele uut ehitist. Lennart Meri ja Mart Laar, nagu ka nende ajal ELis tegevad olnud juhtpoliitikud, kasutasid avalikus retoorikas sagedasti mõistet “Euroopa arhitektuur”. Selle tegelik tähendus hakkab selguma alles nüüd, kui Euroopa-sisese diskussiooni peamine vaidlusobjekt on majasisese ruumi jagamine pugerikeks ja lahtriteks, taotlusega anda igale pugerikuelanikule maja üldkoosoleku põhjalaskmise õigus. Ehitise proportsioonid ning selle tormikindlus on korraga teisejärguline küsimus ning selles pole Juhan Partsi popslik mõtteviis erandlik. Küll ehk tema retooriline võte, sest kes on need “mõned”, kes erinevalt Partsist räägivad Euroopa sattumisest kriisi?
“Mõnede” kaalukam esindaja on Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker, keda noorusest hoolimata (sünniaasta 1954) peetakse tänases ELis veteranpoliitikuks (peaminister 1995. aastast, esimese kõrge ameti sai 1989. aastal, nimetatuna Luksemburgi töö– ja finantsministriks; on olnud alates Maastrichti leppest kõikidel ELi alusrääkimistel insider). Euroopa ajakirjanduses on Juncker hinnatud otseütlejana, kes ei püüa kriisiolukordades ümbernurgajuttu puhuda. Juncker teatas 12. detsembril põhiseadusliku leppe konverentsi kohta: “Me seisame eikuskil,” iseloomustades Itaalia juhitud konverentsi tööd sõnadega “keegi ei saa aru, kes räägib siin kellega ja millest”. Ütleja viitas halastamatu selgusega asjaolule, et konverentsi töö oli killustunud kahepoolseteks läbirääkimisteks erinevate riikide vahel. Miska iirlaste esmamure ongi eeloleval aastal selgitada, kes tegi kellele milliseid järeleandmisi ja kus kogu protsess lõpuks pidama jäi.
Eesti peaminister (ametis 2003. aastast, samal aastal esmakordselt osalemas ELi alusläbirääkimistel) näeb asja teises valguses. Parts kirjutab SLÕhtulehes, et Euroopa riigipead suutsid “Itaalia juhtimisel rohkem kui 80 küsimuses konsensuse saavutada” ning leiab optimistlikult, et “läbirääkimiste jätkumiseks on väga head eeldused igal juhul olemas”. Head eeldused? Kas 2004. aastal agendasse sisse sõitev Türgi küsimus ja finantsvaidlus põhimõttel “minu raha on minu raha, ja sinu raha on sinu raha”?
Parts peab oma lugejaid lollideks, ent teisalt: eks räägi sama juttu kõik valitsusjuhid, kelle pöial Brüsselis suurest vastuhääletamisnupule vajutamisest kangeks jäi.
Kilpla välisvisiidid
Arnold Rüütel käis mai alguses Luksemburgis riigivisiidil. Sõnumit, mis sealt koju jõudis, võib pidada tavapäraseks: väikeriikide küünarnukitunne ning tihedam koostöö, seda ka Euroopa tulevikukonvendis. “President Rüütel seadis Beneluxi riike eeskujuks uutele Euroopa Liiduga liituvatele riikdele,” jõudis meieni Presidendi Kantseleist 5. mail oluline sõnum.
Rüütel kohtus tol päeval Luksemburgi peaministriga. Kohtumisel olnud põhiteema regionaalne koostöö, aga mitte ainult – Presidendi Kantselei annab teada, et “nii Luksemburgi peaminister kui ka Eesti riigipea kiitsid Eesti piirivale tööd” (küsimus: mida teavad luksemburglased piirivalvest?).
2003. aasta kevad oli ometigi kuum. Neli Lääne-Euroopa riiki esinesid kaitsealgatusega, Tulevikukonvent lõpetas töö, Euroopa riikide valitsused koostasid strateegiat sügisel algavaks Valitsustevaheliseks konverentsiks. Sündmuste keskpunktis asunud Jean-Claude Juncker andis paremale ja vasakule usutlusi, kutsudes eurooplasi üles loobuma rahvuslikust egoismist. Juncker teatas 2. mail antud intrevjuus muu hulgas, et on vastu kõikidele ettepanekutele, mis annavad lõpptulemuseks rahvuslike valitsuste tugevnemise ELi sees (Eesti esindajad rääksid diametraalselt vastupidist – ollakse vastu kõigele, mis viib rahvuslike valitsuste nõrgenemisele). Juncker kinnitas, et Tuum-Euroopa loomine pole asi iseeneses, vaid et see on võimalik vahend integratsiooni käigushoidmiseks. See oli neetult selgesõnaline ja arusaadav hoiatus.
Kolm päeva pärast seda intervjuud kohtus Juncker Eesti presidendiga, et vestelda temaga meie piirivalvest. Kas suurhertsogi alam ei tahtnud tema vastas istunud talupojale rääkida Burgundia õukonnas levivatest meeleoludest? Või ta rääkis küll, aga Eesti president ei saanud aru?
Kuidas ka polnud, aga Luksemburgist naasunud Rüütlil polnud Eesti rahvale muud sõnumit kui vaid see, et Euroopa suunal teeme me kõik õigesti, sest oleme nõuks võtnud Luksemburgilt õppida ja nemad seal Luksemburgis on Euroopa kujundamise küsimustes sama meelt mis meiegi.
Gallia edu?
Valitsustevahelise konverentsi läbikukkumise järelmürinas teatasid ELi netomaksjad (riigid, kes annavad Brüsseli ühiskassasse rohkem, kui sealt vastu saavad), et nemad tahavad ELi eelarvet külmutada ehk otsesõnu rahastada vaesemate liikmete ülesputitamist väiksemas ulatuses. Rahvusvahelises meedias tehti otsemaid järeldus, et see on Saksamaa karistus ülbeks läinud Hispaaniale ja Poolale, sest need kaks on tuntud kui VVK põhitorpedeerijad ning samas suurimad – üks on, ja teine saab – toetuse saajad.
Seis: Varssavi ja Madriid rikkusid kõik ära, Rooma ei suutnud õnnetust ära hoida, Berliin karistab raske rusikaga… ning tagaplaanil paistab mõtlik Pariis.
Prantsusmaa võimalik roll VVK läbikukkumises on tuleval aastal kindlasti mõtlemisaine. Prantsusmaa oli 90ndate alguses erinevalt Saksamaast ELi ittalaienemisele põhimõtteliselt vastu, propageerides selle asemel liidu vanade liikmete süvenevat integratsiooni (mida Pariis sellega silmas pidas, on teema omaette). Sakslaste esihuvi oli laiendamine, sest nemad seal ei tahtnud jääda ELi idapoolseks ääreriigiks. Vaidluses, kumb on tähtsam, kas laienemine või süvenemine, jõuti otsusele, et tuleb püüda mõlemat. Kuidas see võimalikuks osutub, jäeti lahtiseks. Ega keegi suutnud seda tollal ka kujutleda.
Näib, et vastus hakkab kuju võtma erinevate kiirustega Euroopa kontseptsioonis. Idee kinnistumine on Prantsuse diplomaatia suur edu. Kogu asi tehti lõpuks ära nii, et Pariis ise ei sattunud kordagi esiplaanile. Poola šlahtitšid keerutavad mõõka ja lubavad suveräänsuse nimel kas või sepuku teha, sest nemad on – nagu Poola peaminister hiljuti teatas – “uhke maa”, ning veel kaugemal idas asuvad pisipopsid sisendavad endale, et nende eemalejäämine on põhimõtteline võit. On küll. Aga kellele?
