Eesti venelased otsivad Ameerikast valede abil varjupaika

Eesti passiga venelased ja ukrainlased püüavad absurdsete väljamõeldistega USAs asüüli saada. Jänkid saadavad nad välja soovitusega kolida omade juurde Kirde-Eestisse.

Lugu, mida Eesti ukrainlane Lilia Popova esitab Florida immigratsioonikohtule, pakatab räigest vägivallast.

Naine teatab, et suvel 1998 tungisid tema korterisse kaks Tapa linna politseinikku ning peksid läbi Popova enda, tema mehe ja isa.

Enne seda, jaanuaris purustasid sama korteri naist vihanud skinheadid. Nad sodisid korteri seinale haakriste ja kirjutasid “Vene sead, kaduge minema!”

Veebruaris või märtsis kolgiti läbi tema isa Aleksandr Mogutš ja abikaasa Oleg Andritšuk. Kui naine kaebas politseisse, pussitati tema meest.

Lisaks öeldi Olegile kord, et kui ta oma naisega minema ei koli, siis lõigatakse nende koer tükkideks.

Oleg lendab esimesena USAsse. Paar kuud hiljem, septembris 1999 järgneb talle naine oma isaga.

“Ameerikas sattusime orjatööle”
Kaks aastat pärast reisiviisade lõppemist, augustis 2002, esitab pere USA võimudele asüüliavalduse. Põhjuseks tagakiusamine Eestis nende Ukraina päritolu tõttu.

Lilia Popova selgitab kohtule, kuidas eestlased hakkasid üheksakümnendate keskel vene keelt rääkivaid inimesi välja ajama. Ta väidab, et teda sõimati rahvuse tõttu töö juures. See viis põhjuseta vallandamiseni. Lilia väitel suri tema ema haiglas, kuna eestlased ei ravinud naist tema Ukraina päritolu tõttu.

Lilia ja tema abikaasa Oleg ei suutnud tööd leida ning avasid oma firma. Aga ka seal ei läinud neil hästi, sest nad keeldusid kohalikele bürokraatidele altkäemaksu andmast. Neid hakati telefonitsi ähvardama ja nende korterisse murti sisse.

Lilia pöördus oma sõnul politseisse, kuid tema avaldust ei võetud tõsiselt, sest ta ei olnud eestlane. Naine kirjutas kohaliku politseijaoskonna kohta avaliku kaebuse ning “siis algas tõeline terror”. Teda ja tema isa ründasid majja tunginud mehed. Liliat nimetati “vene seaks” ja soovitati “kao siit kus kurat nii kiiresti kui võimalik”. Selle peale kolisid Lilia ja Oleg sõbra juurde teise linna, jättes aga isa koju.

Kuna Popova kaebusele ei tulnud vastust, kirjutas naine uue kaebekirja. Seekord andis ta paberi oma sõbra venna kätte, kes töötas politseis, et see jõuaks õigete inimesteni. Pärast kirja kirjutamist tungisid nende korterisse kohaliku politseiülema sõbrad ja peksid läbi nii Lilia isa kui ka mehe, kusjuures viimast pussitati jalga. Pärast seda lahkus pere Eestist.

Kuid sellega polnud õnnetused lõppenud. Ühendriikides langesid nad petturi ohvriks, kes lubas aidata, kuid võttis ära nende dokumendid ja sundis töötama orjadena. Kuid kiriku abiga suutis Popova tasuda oma võlad ja sai paberid “spekulandi” käest tagasi.

Kohtunik ei usu juttu tagakiusamisest
Popova tõestab oma juttu korterisse tungimisest kohtus paberiga Tapa haiglalt, mis ütleb, et naine oli viibinud haiglas näo ja kõhu vigastustega ja et ta oli endast väljas, sest tundmatud mehed olid teda peksnud ja raha nõudnud.

Kuid ristküsitluse ajal koorub välja teistsugune tõde. Selgub, et naine oli ka varem USAst varjupaika otsinud ja pärast eitavat vastust vabatahtlikult Eestisse naasnud.

Nüüd tegi ta teise katse. Ka sellel korral tuli eitav vastus ning Popova vaidlustas kohtuotsuse, väites, et tema tõlk edastas tema mõtteid valesti.

Ristküsitluses möönab aga Popova, et esitas asüüliintervjuu käigus valeväiteid. Et niiviisi käituda soovitas tõlgina esinenud Azik Alijev ning selle mehega võib tulla hulga hullemaid probleeme kui võimudega.

Popova apellatsioon kukub läbi. 9. mail, kui Venemaa tähistab võidupüha, saadavad Ühendriikide võimud pere sunniviisiliselt Eestisse tagasi.

Immigratsioonikohtunik märgib, et USA riigiraporti kohaselt “elavad etnilised eestlased Eesti idaosas Narvas ja Katlajarvas (Kohtla-Järves) ning taotlejad ei olnud väitnud, et nad ei suuda Eesti sees ümber kolida.”

Kohtunik lisab, et pere ei suutnud teda veenda, et neid hakatakse Eestisse naastes rahvuse tõttu taga kiusama.

Seega: hüvasti Ameerika, tere tulemast Kirde-Eestisse!

Vene spiooni ja Tšetšeenia vabadusvõitlejate “ohver”
Veelgi kummalisema loo esitab USA võimudele Eestist pärit Dmitri Pani. Tema tunnistus on nii hämmastav, et isegi kohtunik Becker märgib, et “Pani rääkis imeliku loo”.

Pani väidab nimelt, et noore poisina sattus ta Tšetšeenia vabadusvõitlejate,  Eesti Kaitseliidu ja Vene spiooni risttule alla. Ta töötas garaažis, kus parandati Eesti kaitseväe autosid. Ta väidab, et seal käisid tihti ka tšetšeenidest vabadusvõitlejad, kellel olid Kaitseliiduga tihedad suhted ja kes olid tulnud Eestisse endale relvi ostma.

Dmitri räägib, kuidas Vene spioon sundis teda tšetšeenide järel luurama ja kuidas kaitseliitlased ja tšetšeenid said sellest teada, piinasid ja peksid teda ning ähvardasid ka perekonda.

Immigratsioonikohtunik ütleb, et kuigi Pani räägib mõnest asjast üksikasjalikult, pole tervikuna tema jutt usutav ja ta oli ka juhtunu ainus tunnistaja. Muid tunnistajaid või dokumente sündmuste kohta pole.

Veelgi hullem: selgub, et poisi peksmine toimus tema sõnul ajal, mil ta oli juba Ameerikas.
Pani vaidlustas otsuse, kuid mullu märtsis saadeti ta sunniviisiliselt Eestisse tagasi.

Vene poisi korter pandi põlema
Endine ametnik Jelena Orehhova, tema abikaasa Valdek Orehhov ja nende seitsmeaastane tütar Anne Orehhova saabuvad Ühendriikidesse märtsis 1999. Hiljem liitub nendega Jelena poeg esimesest abielust, Aleksandr Serdjuk. 

Jaanuaris 2000. aastal võtab seltskond julguse kokku ja esitab asüüliavalduse.

Ümberasumise põhjus: rahvusest tulenev diskrimineerimine Eestis. Jelena räägib New Yorgi immigratsioonikohtule, et märtsis 1999 vallandati ta oma töökohalt kohalikus linnavalitsuses, kus oli töötanud kümme aastat. Ta kaotas ameti üksnes seetõttu, et oli vene rahvusest. Tal oli küll Eesti pass, aga see ei huvitanud kedagi.

Järgmisel esinemisel kohtus lisab ta, et riigikeeleks oli saanud eesti keel ja ta ei suutnud selles suhelda. See võis olla vallandamise põhjus. Orehhova kurdab, et Eesti riik kohtleb teda kui venelast ja seda ainult sellepärast, et tema vanemad kolisid Eestisse pärast 1940. aastat.

Jelena poega Aleksandrit ahistati tema koolis ja tema kallal tarvitati vägivalda. Aleksandri enda sõnul teda sõimati ja peksti. Tema korter, kus ta elas koos teise vene päritolu noorega, pandi põlema. Ta  ei lahkunud Eestist enne kui 1999. aasta juunis, et lõpetada kooliaasta.

Häda: isegi Ameerika kohtunik suhtus meisse vaenulikult
Viimane piisk karikas oli Jelena mehe, Valdeku vallandamine kohalikust raudteejaamast. Jällegi üksnes venevastaste meeleolude tõttu. Huvitaval kombel on mees – Valdek – eesti päritolu.

Pärast Valdeku vallanda mist lahkuski pere kohe Eestist, jättes maha Jelenale kuuluva korteri ning mõlema vanemad.

Perekonna asüülitaotlus lükatakse aga tagasi. Otsuse väljakuulutamisel ütleb kohtunik: “Eesti on riik, mis maadleb ikka veel vaenulikkusega oma venekeelse elanikkonna suhtes. Tundub aga, et riik teeb kõik, et nendest probleemidest üle saada ja arendada lääne tüüpi demokraatiat.”

See pole Orehhovitele meelepärane otsus. Nad esitavad apellatsiooni, väites, et antud lause tõendab kohtuniku vaenulikku suhtumist nendesse.

Nende apellatsioon lükatakse mullu toimunul arutelul tagasi. Apelleerides kaotavad Orehhovid õiguse vabatahtlikult USAst lahkuda. Nad saadetakse sunniviisiliselt Eestisse tagasi.

Need kolm juhtumit, aga ka teised Ühendriikides avaldatud kohtudokumendid näitavad, et Eestist pärit venekeelsed inimesed püüavad Ameerikas varjupaika saada üsna sageli.

Enamasti toovad nad ümberasumise põhjenduseks “füüsilise ja vaimse vägivalla”, mida pidid Eestis elades taluma.

Enamasti kordub üks stsenaarium: varjupaiga otsijad elasid Eestis, neilt hakati järsku eesti keele oskust nõudma ja kui nad keelt õppida ei suutnud, siis kaotasid nad töö või muutus töö leidmine üha raskemaks. Asüülitaotlejate hulgas on nii endiseid õpetajaid kui ka kohalike omavalitsuste ametnikke.

Ühine on kõikide taotlejate puhul see, et nad ei hakka asüüli otsima sugugi USAsse saabudes, vaid alles siis, kui Eestist saadud viisa lõpeb ja nad on juba tükk aega USAs illegaalselt elanud või töötanud.

“Tõesti jääb nii mõnegi juhtumi puhul mulje, nagu keegi oleks öelnud, et siin seaduses on auk ja me saame seda kasutada,” ütleb Ekspressile David Berger, New Yorgis elav varjupaigaõigusele spetsialiseerunud jurist. Ta on tegelnud ka mitmete Eestist pärit peredega. “Üldiselt on aga Baltikumist pärit isikutel Ameerikas asüüli saamine raskendatud.

Kõigepealt seetõttu, et neis riikides on üsna suur venekeelne elanikkond (Eestis ligi 20 protsenti) ja seega on raske tõestada, et Eesti siseselt ei ole nendel inimestel võimalik ümber kolida.”

Samuti annab Ühendriikide siseministeerium iga aasta märtsis välja raporti selle kohta, kuidas eri riigid inimõigustest kinni peavad. Raportis kirjeldatakse muu hulgas korruptsioonitaset ja üleüldist olukorda riikide kaupa. “Kui antud riigil on USAga head suhted, ei pruugi see raport eriti kriitiline olla ja seega ei toeta [ettekanne] varjupaiga otsija väiteid,” võtab David Berger kokku Eesti elanike võimalused.

Väike tõenäosus ei takista aga siinseid venelasi edu valemit katsetamast, lootuses, et just nemad on erandid ning just nemad saavad jääda nautima Ameerika unelmat. Eesti hea maine seda seltskonda ei huvita.

 

“Ameerikas on ikka parem elu”
Tallinna noorhärra Aleksandr Šulov hoiab pöialt oma emale ja isale, kes otsivad USAst poliitilist varjupaika.

Miks sinu pere Ameerikasse kolis?
Meil olid seal juba sugulased ees. Ema ja kasuisa ei töötanud ja neid kutsuti sinna elama.
Mina läksin ka, aga ainult suveks. Ma pidin ka sinna elama minema, aga otsustasin ikka [Eestisse] kooli tagasi tulla. Mul on siin vanaema. Mul on siin ka sõbrad ja ma ei taha veel minna.
Aga Ameerikas on ikka parem elu, kuigi paljudel läheb ka halvasti.

Kuidas su pere jõudis varjupaiga taotlemise mõtteni?
Ema rääkis juristiga. Et miks nad kolisid ja, et neil oli [Eestis] raske. Emale ei antud tööd, sest ta rääkis ainult vene keelt.
Keegi ei seisa Eestis venelaste eest, sellepärast ema lahkuma pidigi.
Ema oli Ameerikas juba elanud ilma viisata üle kahe aasta või rohkem ja advokaat ütles talle, et kui ta tahab töö- ja elamisluba või kodakondsust taotleda, siis on see üsna raske ja eitava vastuse puhul saadetakse ta välja.

Kuidas asüülitaotlus läks?
Neile öeldi ei. Nad elavad ikka veel Ameerikas ja mõtlevad, kas kaevata otsus edasi või mitte. Kui sa apelleerid ja kaotad, siis saadetakse sunniviisiliselt välja.
Nad ei taha tagasi tulla, aga võib-olla peavad.
Mina neid praegu külastada ei saa.

Miks te Venemaale ei kolinud?
Su emal on ju seal sugulasi.
Me peaaegu et ei tunnegi neid enam. Meile on räägitud, et Venemaal on vaesus. Üldse – mina olen Eestis sündinud.
Me oleme ikka siin elanud.