Kindlasti paljud teavad lugusid kahe- ja kolmekümnendatel aastatel Eestis või Pariisis näguripäevi näinud meie kunstnikest. Ometi oli ka siis kunstnikke, kes nautisid külluslikku sissetulekut ja võisid siis, kui süda kutsus, Pariisi sõita. Ja seda püksirihma pingutamata. Nende esireas oli ahtlemata Eesti võimueliidi õuekunstnik Karl-August Herman. Nimi, mis tänapäeval ei ütle suuremale osale eestlastest enam midagi.

Väleda pintsliga kunstnik
Karl-August Herman elas Nõmmel Põllu tänaval kahekorruselise puumaja teisel korrusel koos õe ja emaga. "Kunstniku kodused ruumid ei tuleta kuigi palju meele ateljeed. Ei märka silm kusagil paletti ega ole näha ka pooleliolevaid töid. Seintel üksikud suuremad portreemaalingud, kõik oma töö. Siin on pilt ülemjuhataja kindral Laidonerist, autoportree, üks lamav akt, kirjutuslaua ees ja kõrval mõned vähemad pliiatsivisandid," kirjeldas poissmehest maalija kodu väikese imestusega ajakiri Nädal Pildis aastal 1939. Ju lootis kirjutaja eest leida esindusliku ateljeeruumi.

Herman ise kinnitas, et ega ta kodus maaligi, ehk vaid kevadel ja suvel, kui on palju valgust. "Olen maalinud meie riigitegelasi ikka enamasti kohapeal, olgu siis kodus või jälle ametikohas. Mõnikord sõidan koguni välja, provintsi. Nii maalisin Viljandis kolme päevaga dir. Varriku portree, Rakveres käisin maalimas diviisiülemat kindral Pulka jne."

Suvel 1938 külastas kunstnikku tema Nõmme kodus ajaleht Uudisleht. Hermanil olid siis kesk parimat rannahooaega käed-jalad tööd täis. "Viimane maal oli mul presidendist. See sai valmis mõni päev enne presidendi ametisse astumist. Maalisin välisministeeriumi ülesandel, maal läks ka välisministeeriumile," seletas Herman. Selleks ajaks oli ta maalinud Konstantin Pätsi juba kolmel korral. Parajasti, juulipalavuses, maalis Herman korraga kaht portreed: Eesti Panga direktorist Jüri Jaaksonist ja haridusministri abikaasast proua Jaaksonist. Viimane oli erandlik töö. "Minu "eriala" on seni olnud rohkem mehed," naljatas kunstnik selle üle.

Tõepoolest, Hermani leivanumber oli mundris mehed. "Eesti kindralid on tõesti küll peaaegu kõik, alates ülemjuhatajaga, minu poolt lõuendile jäädvustatud. Presidendist on maalitud mitu portreed, samuti ülemjuhatajast, peaministrist on lõpetatud üks töö, siis ministreid, terve rida teisi tuntud seltskonnategelasi ja ka nende abikaasasid," jutustas kunstnik ajakirjale Nädal Pildis. Hermani enda sõnul on ta portreteerinud kokku viisteist Eesti kindralit.

Kuna tööd tuli lausa uksest ja aknast sisse, pidi Herman olema väleda pintsliga. "Jah, ma töötan mõnikord küll väga kiiresti. Selles mõttes olen otse ameeriklane valmis," kinnitas ta ka ise, "Pariisist kutsuti mind juba seepärast üle Suure Lombi." Oma maalimist täpsemalt kirjeldades lisas Herman: "Keskmiselt tarvitan modelli neli kuni kuus seanssi, mõnikord ka vähem, olenevalt näost või jälle seansi pikkusest."

Kui Hermanilt küsiti inspiratsiooni kohta, andis ta ennast väga hästi iseloomustava vastuse. "Ma ei ole neid kunstnikke, kes ootab inspiratsiooni. Inspiratsioon kukub harva kellelegi pähe, seda tuleb ikkagi ise leida." Tõepoolest, jäänuks Herman inspiratsiooni ootama, poleks tal tulnud pilte nagu Vändrast saelaudu.

Pariisis ja Ameerikas
Herman oskas oma annet mitmekülgselt rahaks teha. Ta ei piirdunud üksnes portreede maalimisega, vaid tegi veel teisi kasulikke "otsi". Osalt tema kavandite järgi valmis näiteks Tallinna kuulsa Feischneri kohviku sisekujundus. Isegi kohviku ettekandjate riietus oli tema kavandatud. "Vahelduseks on see väga kasulik," ei eitanud oma osalust ka Herman ise.

Niisiis võis Herman kolmekümnendatel aastatel olla üks kopsakama sissetulekuga Eesti kunstnikke, kel tellimusi jagus kuhjaga. Ent mehe laiale haardele jäi Eesti lõpuks kitsaks. Ta tegi palju tööd ka välismaal, eriti Pariisis. "Olen seni kahel korral esinenud "Grand Palais's", kuhu teadupärast töid võetakse vastu läbi väga peene filtri," ütles Herman uhkusega. Ta oli nii rikas, et näiteks erinevalt teistest Eesti kunstnikest polnud Pariisi sõit talle midagi erakordset. "Seda ma olen teinud igal aastal. Kui ka ei esine, siis käin seal vähemalt."

Näib, et mingit huvi Hermani vastu Pariisis ikkagi tunti. Suvel 1938, kui kunstnik taas oma portreemaalidega Pariisis näitusel esines, palusid temalt kirja teel eluloolisi andmeid korraga kaks väljaannet - Arts ja La Revue Moderne. Märkimisväärne on seegi, et Herman oli P­ariisi kunstiühingu Société Nationale des Beaux-Arts liige.

Pariisis olles tutvus Herman Ameerika kunstnikega, kes olnud vaimustatud tema võimest kiiresti töötada. Jänkid tegid eestlasele ettepaneku koos nendega New Yorki sõita. Herman aga kartis ebaõnnestumisi ja lükkas ahvatleva ettepaneku tagasi. Küll aga oli kunstnik nõus tegema mosaiiktehnikas portree Thomas Alva Edisonist. Kui Herman oli teose Ameerikasse ära saatnud, tuli sealt kohe uus tellimus - seekord sooviti kavandit mosaiigile. Ja seda juba Ameerika presidendist Franklin Delano Rooseveltist. Ka sellega sai Herman hakkama.

Keilas kooliteed alustanud Hermanist pidi õigupoolest saama muusik, mitte kunstnik. Tema ristiisa oli tuntud helilooja ja ärkamisaja tegelane Karl-August ­Hermann, kelle järgi pandigi poisile nimeks Karl-August. Ristiisa sooviks oli muidugi, et poisist saaks muusikategelane, Karli isa aga tahtis temast arsti koolitada. Keilas algkoolis märkasid õpetajad, et poisil on hoopis kunstianne. "Muusika on jäänud küll veel südamesse, aga kaht jumalat ei saa korraga teenida. Sellepärast ma maalin praegu kõige parema meelega muusika saatel," ütles kunstnik ise.

Herman elas üle nii 1940. aasta juunipöörde kui ka Saksa okupatsiooni, sõja lõppedes asus ta tööle Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõuna. Ja... maalis ka uue võimu kindraleid. Aastal 1945 valmis tal kindralmajor Karl Aru portree. Hermani elu katkes kummaliselt 1950. aasta juulis - ta jäi teadmata kadunuks.