Eesti vulkaan Vene Riigiduumas

Sada aastat tagasi tuli kokku Vene esimene parlament – Riigiduuma. Nagu praegu europarlamenti, kuulus ka sinna neli eestlast.

Oktoobris 1905 vankus Vene tsaarivõim juba nii ohtlikult, et hullema ärahoidmiseks tuli teha rahvale järeleandmisi. Ja isevalitseja
Nikolai II andiski 17. oktoobril välja manifesti, mis muuhulgas lubas rahvale isegi esinduse – Riigiduuma. Nüüd võis seega ka Venemaal rahvas mõelda – duuma on tuletatud sõnast dumat (mõtlema, aru pidama). Esindajate valmised määrati järgmise aasta aprillikuusse.

Sakslastele tehti säru

Eestlased ootasid Riigiduuma valimisi nagu valget laeva, sest 1905. aasta järeleandmised pärisrahvastele võeti järk-järgult tagasi ja sakslaste surve üha kasvas. Sakslasi häirisid eestlaste vabaduspüüdlused – duumasse pürgimistki peeti selleks – väga. "Eesti vabariigi mõte jändavat uuesti eestlastel peades," kurtis baltisaksa ajakirjandus. Olukord oli tõesti hirmus, sest Viljandi vaatekaartidel olid pealkirjad eesti keeles! Kus küll olid karistussalgad!

Vene Riigiduumas nägid eestlased üht vähest võimalust, millega seista oma rahva õiguste eest ja võidelda baltisakslaste omavoli vastu. Seetõttu võeti valimisi väga tõsiselt. Liivimaal kandideeris talurahva esindajana duumasse ei keegi muu kui Jaan Tõnisson, novembris 1905 asutatud Eesti Rahvameelse Eduerakonna liider. Linnarahva saadikuks esitati kaks meest, advokaat Oskar Rütli ja baltisakslane vandeadvokaat S. Lieven. Kui Tõnisson pääses duumasse vaat et mängeldes, siis Rütli ja Lieveni vahel käis äge võitlus. Eestlased jäid sedakorda peale, Rütli võitis suure hääleenamusega.

Ka Eestimaa kubermangus käis eestlaste käsi valimistel hästi, talurahva esindajana sai I Riigiduumasse kohtunik Karl Hellat ja linnarahva saadikuna koolmeister A. Lubi. Rahvas elas valimistele hingega kaasa. "Meeleolu oli ülev, aga ühtlasi kärsitu, nagu lastel enne jõuluküünalde süütamist," iseloomustas seda aega Rütli.

Tõnisson agiteeris teisigi eestlasi duumasse kandideerima. Et II Riigiduuma liikmeks sai kohtunik Karl Parts, oli paljuski just Tõnissoni teene. Parts ei tahtnud algul vedu võtta, tuues ettekäändeks kehva tervise. "Ta võitles oma tiisikusega, magas talvel lahtise akna juures, lamas palju ja elas väga ettevaatlikult," kirjeldas Partsi Karl August Hindrey. Aga Tõnissonile polnud võimalik kaua vastu puigelda. "Tõnisson ütles temale, et mis õieti elu üldse on, kui teda mitte kaalule ei taheta panna, mis kasu on sellest edasivenitatud üürikesest enesele või teistele." Ja nii jäigi Parts nõusse.

Teekond pealinna

Riigiduuma saadikute teelesaatmine 23. aprillil Tartust oli tõeline rahvapidu. Sel jüripäeva õhtupoolikul voolas rahvast Eesti Põllumeeste Seltsi aeda kokku nagu murdu. "Ja voolas sinna ilma iseäralise kutseta, südame sunnil, elaval soovil, veel korra neid mehi näha saada, kes tema eest lihtsast väikese maalinna elust suure päälinna poliitika keerusse peavad minema, et sääl võidelda, võidelda oma rahva ja tema õiguste eest," kirjutas ajaleht Postimees. Et minek just murrangulisel jüripäeval toimus, sellele juhtisid tähelepanu nii Tõnisson ise kui ka saatjad. Selles nähti head, lootust sisendavat ennet.

Kõlakoja laval pidas Tõnisson maha isamaaliku, paatost täis lahkumiskõne. "Elu on suur, iseäranis neil silmapilkudel, kui ta purustab," alustas Eesti kroonimata kuningas, nagu Tõnissoni kutsuti. Rahvas võttis tema sõnad vaimustatud hüüetega vastu. Kõne lõppedes külvati rahvajuht lilledega üle. Pärast koorilaulu esines rahvale ka Rütli. "Üks Vene talurahva saadik ütles Peterburi minnes: "Meie läheme ristilöömisele." Meie siit läheme parlamentlisele võitlusele. Kui meie enam midagi ei suuda, kui meie jõud lõppeb, siis peate teie, kes teie meid välja saadate, toetama," kõneles Rütli. Nagu kõne jätkuks järgnes laul "Viimseni vere tilgani tahame võidelda". See pani meestel silmad välkuma! Oli tunne, justkui saadetaks kodumaa parimaid poegi sõtta. Tõnisson võttis uuesti sõna. Ja uuesti kõlas maruline aplaus. Lõpuks hakkas rahvamass "Porilaste marsi" saatel liikuma raudteejaama poole.

Tartu raudteejaama trepil oodati saadikuid lilledega juba ees. Ka platvorm oli rahvast puupüsti täis. Viimased tervitused ja käepigistused. Muusikahelide saatel hakkas rong vaikselt liikuma. "Kui meie ka tagasi ei tule, mõte ja püüded elavad ikka edasi!" hüüdis Tõnisson rongilt. "Tahame teha! Tõotame! Elagu! Hurraa!" kõlas talle vastu. Lehvitati rätikuid, pilluti veel lilli.

Ka suuremates jaamades kuni Narvani sooviti Tõnissonile head reisi ja edu. Peeti kõnesid ja anti lilli. Esinesid laulu- ja pasunakoorid. Kui Rütli päev hiljem Peterburi sõitis, kordus sama. "Kui rong liikuma hakkas, jooksis veel Hugo Treffner ja ulatas mulle söögikorvi, milles leidus kõike seda, mis Tartus üldse paremat saada oli. Olin ju tema koolis õppinud ja Hugo väljendas selle üle oma erilist häämeelt," meenutas Rütli palju aastakümneid hiljem.

Tõnissoni tähelend

Riigiduuma avas Nikolai II isiklikult, Talvepalee troonisaalis 27. aprillil 1906. Kui duuma liikmed kui "töömehed" olid lihtsates ennelõunastes ülikondades, siis kõik muu ümberringi säras. Daamid uhketes tualettides ja kiiskavate kalliskividest ehetega, paraadvormides kindralid, admiralid ja kõrged riigiametnikud. Senaatorid, diplomaadid, vürstid. Ja siis kuulutasid fanfaarid tsaari tulekut. Paugupealt muutus haudvaikseks. "Jumal, keisrit kaitse sa" helide saatel võtsid Nikolai II ja keisrinna Aleksandra Fjodorovna troonil istet.

"Keisris ei avaldanud midagi, mis temas oleks suure Venemaa isevalitsejat ilmutanud. Mitte teades, et ta on keiser, oleks võinud teda mõneks vene keskkooli õpetajaks või alamaks ametnikuks pidada. Ta silmad ja näojooned ei ilmutanud energiat ega rahutust, ka mitte ükskõiksust, vaid need olid pehmed, nagu hääl isal oma perekonnas pääle sööki ajalehte lugedes, kui lapsed põrandal mängisid," kirjeldas tsaari Rütli.

Siis tõusis püsti krahv Pahlen ja luges ette duuma avamise troonikõne. See oli lühike ja Rütli sõnul kahvatu. Kõne peetud, tõusis ka isevalitseja ja lahkus ühes kaaskonnaga saalist. Sellega oli Riigiduuma avatud.

Duuma istungid peeti Tauria palees. Juba siis võis kõnelda baltlaste ja poolakate koostööst. Rütli sõnul arutati nii mõndagi küsimust koos lätlaste ja poolakatega, enne kui see duumas tõstatati. Rahvuspoliitilistes küsimustes jagasid Eesti saadikud Tõnissoni eduerakonna seisukohti, üldpoliitilistes aga võeti omaks Vene kadettide partei programm.

Eesti fraktsiooni juhiks sai oodatult Jaan Tõnisson, kes oli üks tähelepanuväärsemaid duumasaadikuid üldse. "Ma pean tunnistama, ta oli ainus duumasaadik, kes äratas minus aukartust," meenutas Poola riigimees Wladyslav Grabski hiljem.

Tõnisson pidas duumas üle kümne kõne, millest eriti sõnavõtud karistussalkade tegevuse üle Baltimaades ja maaküsimusest pälvisid suurt tähelepanu. "Tema esimene kõne riigiduuma üldistungil oli sensatsioon. Isegi Novoje Vremja kogenud referent väljendus selle kõne kohta umbes nii: Eesti saadik Tõnisson pole lihtne põhjarahva kõneleja, see on vulisev vulkaan," iseloomustas lätlaste saadik J?nis Kreicberg. Seevastu Rütli oli Kreicbergi sõnul Tõnissoni vastand, kes "kõneles väga kaalutult, loogiliselt ja järelemõeldult".

Tõnissoni temperamentsed sõnavõtud lõid paljudele esimese ettekujutuse eestlastest üldse. "Tema kaudu lõime me enestele kujutluse meile tundmatu eesti rahva moraalseist omadusist," võttis selle sõnades kokku duumasaadik N. N. Jordania.

Esimene Riigiduuma saadeti tsaari korraldusel 9. juulil laiali. Eelnevalt oli peaminister Pjotr Stolõpin duumat süüdistanud teovõimetuses ja tühjade sõnade tegemises. "Teie tahate vapustusi, meie tahame aga suurt ja tugevat Venemaad!" Tal oli omamoodi õigus, sest töötulemusi polnud duumas tõesti näha.

Laialisaatmisega ei tahtnud eeskätt kadettide saadikud kuidagi leppida. Nad sõitsid Soome Viiburisse duuma koosolekuid edasi pidama. Midagi suurt sellest välja ei tulnud, küll koostati Stolõpini valitsuse kõigutamiseks kuulus Viiburi üleskutse. Eestlastest kirjutas ainsana dokumendile alla Tõnisson, mis tõi aga talle paksu pahandust. 1906. aasta lõpul anti Tõnisson selle eest kohtu alla ja teda karistati kolmekuulise vangistusega.

Esimene Riigiduuma ei olnud siiski kasutu. "Tema tegevus valgustas olukorda Venemaal, revolutsioneeris vaimset mõtlemist, näitas Venemaa nõrku külgi ja valmistas teed pahempoolsele mõtlemisviisile," hindas Rütli esimest duumat hiljem kõrgelt.

Laialisaatmisega ei kadunud Venemaa Riigiduuma jäädavalt, kuni 1917. aastani jõudis kokku tulla veel kolm duuma koosseisu. Kui II koosseisu kuulus isegi viis eestlast, siis järgmistesse vaid kaks.