Leelo Valdma (86) on suurema osa oma elust olnud kontorirott ja pärast pensionile jäämist koristas Arnold Rüütli juures Kadrioru lossi. Krapsab diivani pealt püsti, teeb toas sujuva ringi ja maandub diivanile tagasi.

 “Mingit haigust mul ei ole, ainuke häda on vanadus. Selg ja jalad on viletsad, kahe kepiga sain suure vaevaga käia...”  

Ja siis – ühel päeval andnud keegi Leelole telefoninumbri: “Helista, see on Õnnepank!”

Leelo helistas: äkki saaks teie kaudu rulaatori, mul käimine vilets? Möödus kaks tundi ja Leelol oli rulaator kodus. Uskumatu lugu!

Siis oli Leelo emal sünnipäev tulemas, aga hauaplats riisumata. Leelo võttis jälle kõne, et kui te seal juba nii lahked olete…”Ja sa kujutad ette! Nad riisusid hauaplatsi ka üle. Lille panid ka!” 

Leelo oli vaimustuses. 

Õnnepank, mille kaudu Leelo oma probleemile lahenduse leidis, on Eesti noorim pank. Sel pangal pole ei maja, kontorit, rahakappe ega pensionifonde, mis ära sulavad. See pank kaupleb heategudega.

Õnnepanga eestvedaja Birgit Tolmann maalib käte vehkides ja silmade särades pilte Eesti olustikust tulevikuajastul, kui Õnnepank jalad alla on saanud.  

Kui sul tuleb keset tänavat mõte, et sa tahad kirsikooki, võtad õnnepangaga ühendust ja keegi pakub heameelega kirsikooki. 

Kui sõidad Tallinna-Tartu maanteel ja autol läheb kumm katki ja sul oleks vaja ratas ära vahetada. Klõpsti, lähed Õnnepanka ja nelja minuti pärast on keegi, kes sulle rõõmuga appi tõttab.

Kui sa ei ole ise suurem asi kirjandikirjutaja, aga oleks vaja teha üks äge kirjand. Lähed Õnnepanga leheküljele, küsid abi, ja keegi hea inimene teeb sulle sellise kirjandi, et hoia alt!

“See on nagu muinasjutt!” ütlen Birgitile. 

“Elu ongi muinasjutt!” vastab Birgit. “Elu ongi üks pusle kokkupanemine.” 

Kui kellelegi on midagi väga vaja, kirjutab ta oma soovi Õnnepanga koduleheküljele. Ja keegi teine, kes on valmis need soovid täitma, seda kõike lahkelt pakkuma, leiab tema abi vajajad hõlpsasti leheküljelt üles. Inimesed on tarvis ainult kokku viia.“

Et asi veel lihtsam oleks, on Õnnepanga leheküljel kaart, mis näitab, kus keegi oma teenust jagab ja kus asub abivajaja. 

Igas maakonnas tegutsevad Õnnepanga õnnepealikud, kes lahtiste silmadega ringi käivad ja annavad abivajajatele nõu: sa pane kuulutus internetti, sa ei saagi muidu oma puid lõhutud või tapeeti seina!

Piret: “Olla masu ajal õnnepealik – mis võib olla veel mõnusam amet! Ja õnnepealikele alluvad veel õnnesepad, kes juhendavad, kuidas üht või teist asja teha.“

Õnnepanga inimestel seisab ees kohtumine sotsiaalministri Hanno ­Pevkuriga, kus Õnnepank pakub välja, et nende internetikeskkonda võiks kasutada omavalitsuste sotsiaaltöötajad, kes teavad ju kõige paremini, kes kuskil abi vajab. 

Samal ajal kui kogu ühiskond räägib ainult rahast, räägib Õnnepanga meeskond õnnest ja vabatahtlikust abist. See tundub nagu vanal heal ajal, kui inimesed veel loomade ja lindude keelt mõistsid. 

Aga – ime küll – Õnnepanga meeskonna kujul ei ole tegemist lötakates kampsunites luuletajatega, kes igapäevaelust midagi ei jaga. Siin on IT-spetsid, kommunikatsioonispetsialistid, psühholoogid. 

Aasta tagasi korraldas sama seltskond prügiveokampaania “Teeme ära”, tänavu kevadel mõttetalgud. See on seltskond, kelle jaoks ei ole võimatuid asju. Õnnepanga tegijate ambitsioon on saada suurimaks pangaks Eestis. (Võrdluseks: Swedbankil on Eestis üle miljoni eraisikust kliendi.) 

Praegu on Õnnepangal 500 aktiivset kasutajat, aga see arv suureneb kiiresti, sest Õnnepanga internetikeskkonda saab pruukida ka inglise keelt oskav inimene ükskõik kus maailma otsas, nii et saab imet näha, mis sellest asjast tuleb. The First e-Bank of Happiness kõlab ju päris hästi!

Kui Õnnepank ükskord maailmakuulsaks saab, jääb peakorter ikka Eestisse, lubab Birgit. 

Ega siis midagi. Võtame ette lehekülje http://www.onnepank.ee/ ja vaatame, mida pakutakse, mida soovitakse. 

Moonika näiteks võib anda nõu õppimisvõimaluste kohta Suurbritannias. Eve võib aidata itaalia keelega. Mareta võib teha väiksemaid tõlketöid inglise keeles, aga õpetada ka noodikirja ja klaverimängu. Triin võib hoida last ja käia vanainimese eest pangas ja apteegis. Samas oleks Triin õnnelik, kui leiaks kedagi, kes õpetaks talle nooditundmist, soovitavalt kandlel mängides. Ja nii edasi.

Päris tasuta see heategemine seal Õnnepangas ka ei käi. Iga heateo eest ilmub teenuse pakkuja ekraanile Tänutäht. Aga seda näeb ainult heategija ise. Pingeread, edetabelid ja tagasihoidlikumate nüpeldamine on Õnnepangale võõras.

Miks inimestele meeldib teha head?

Ei ole ennastohverdavat käitumist, mis ei oleks endale kasulik. Inimesed, kes on ise hädas, abistavad rohkem, lootes, et kunagi abistatakse ka neid. Iga heategu tõstab heategija enesehinnangut, mis tähendab, et kuigi abistatakse näiliselt tasu saamata, on tasu siiski olemas. See on psühholoogiline tasu ja seda ei maksa alahinnata.

Aleksander Pulver, psühholoog