1. jaanuaril 2007 elas maailmas 6 589 115 092 inimest ja elektrit
tarbiti aastas ligikaudu 15 000 TWh (teravatt-tundi). Aastal 2030 elab maailmas
8,2 miljardit inimest ja elektrinõudlus kahekordistub (kuni 30 000
TWh-ni aastas).

Eriti tugevasti mõjutab energeetikat
majanduse plah­vatuslik areng Hiinas ja Indias. 2004. aastal oli hiinlase
aastasissetulek ainult 5300 dollarit, ameeriklasel seevastu keskmiselt
38 000 dollarit. Alates 1978. aasta majandusreformidest on Hiina aastane
majanduskasv olnud 9,5%. Võttes tulevikuks veidi vähem, kaheksa
protsenti, ja elanike arvuks 1,45 miljardit, saavutab hiinlane ameeriklase
praeguse aastasissetuleku 2031. aastaks, kuueprotsendilise majanduskasvu korral
üheksa aastat hiljem. USA-le naftatarbimises järele jõudmiseks
vajab Hiina 2031. aastal 99 miljonit barrelit naftat päevas –
praegune maailmatoodang on vaid 79 miljonit barrelit.

Kui Hiina
tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, kaks tonni
inimese kohta aastas, vajaks ta 2031. aastal 2,8 miljardit tonni kivisütt
aastas, kusjuures praegune maailmatoodang on vaid 2,5 miljardit tonni.

Kui Hiinas oleks 2031. aastal sama palju autosid kui praegu USAs ehk
0,77 autot inimese kohta, oleks seal 1,1 miljardit autot. Praegu on maailmas
vaid 795 miljonit autot.

India majanduse juurdekasv on seitse
protsenti aastas. 2030. aastal on seal elanikke prognoosi kohaselt rohkem kui
praegu Hiinas. Kõik need kolm miljardit inimest tahaksid priisata
energiaga niisamuti, nagu seda praegu tehakse USAs ja mõnes teises
“arenenud” riigis, kuid see pole lihtsalt võimalik.

Euroopa pole erand
Vaadelgem nüüd olukorda
Euroopa Liidus, mis juba praegu sipleb rängas energiapuuduses.
/>Euroopa Liidus valitseb vanade liikmesriikide diktaat, uustulnukatesse
suhtutakse põlguse ja üleolekuga. Sõnades rõhutatakse
küll vajadust “edendada ühenduse kõigis osades
majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut,
tööhõivet ja sotsiaalkaitse kõrget taset ---
konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse ­vastastikust
lähenemist --- liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset
ühtekuuluvust ja solidaarsust”, kuid tegelikkus on nendest
õõnsatest lausetest üsna kaugel. Energiavajaduse katmise
nimel reedetakse ideaalid ja senikehtinud moraalinormid. Võtkem kas
või Saksamaa Liitvabariigi endise kantsleri Gerhard Schröderi
vääritu tegevus ja Venemaa-Saksamaa gaasitrassi ehitamine üle
teiste liikmesriikide peade.

Ka Baltimaades pole olukord
rõõmustav. Leedu majandus satub pärast Ignalina tuumajaama
sulgemist väga raskesse olukorda. Nende energiaallikaks jääb
eeskätt Venemaalt imporditav gaas ja nafta ning miks peaks Venemaa Leedule
gaasi ja naftat müüma odavamalt kui näiteks Soomele. Pealegi
Venemaal gaasi lihtsalt ei jätku.

Läti majanduse
tõenäoline kokkuvarisemine toimub pisut hiljem, sest 2015. aastani
saab Eesti seda veevaesel ajal toetada ja suurvee ajal neilt hüdroenergiat
osta. Kuid energia puudujääk on ka Lätil suur ja reaalset katet
pole seni näha.

1. jaanuaril 2016 seiskub Eesti majandus, sest
praegu­sel valitsusel puudub selge plaan, kuidas katta meie energiavajadusi
pärast Narva tolmpõletuskatelde sulgemist. Peaminister Andrus Ansip
teab hästi, et sel ajal pole ta enam valitsusjuht ja enne tedagi on
käitutud põhimõtte järgi, et pärast mind tulgu
või veeuputus. Selle pr

intsiibi järgi Eesti valitsus praegu toimibki, sest Ignalina 3200 MW
võimsusega tuumajaama valmimine 2015. aastal on
ebatõenäoline. Parimal juhul ehitatakse aastail 2016–2018
valmis esimene 1500 MW võimsusega plokk, kust Eesti vastavalt kavandatud
jaotusele saaks haledad 300 MW.

Lisagem, et praegune Narva jaamade
võimsus on 2100 MW, millele lisanduvad Iru elektrijaam (150 MW),
Kohtla-Järve (45 MW), tuulikud (35 MW) ning hüdrojaamad ja teised
energiaallikad (40 MW). 1. jaanuaril 2016 on Narva jaamadest saadav
võimsus vaid 400 MW ning kui 2011. ja 2012. aastal lisanduvad sellele
veel kaks renoveeritud plokki, siis pisut üle tuhande megavati. Millega
aga kaetakse puudujäävad 1000 MW, pole selge.

Kas
on rohtu, mis avitaks?

Tänu stabiilsele
põlevkivienergeetikale on Eesti seisund elektri tootmise ja jaotamise
osas seni olnud hea, kuid saastemaksude karmistamine nõuab
põlevkivile alternatiive, eeskätt taastuvenergia vallast.
Loomulikult ei tohi me unustada uusi tehnoloogiaid ja võimalusi,
näiteks omamaist tuumaenergeetikat.

Kahjuks on Eesti
alternatiivenergeetika võimalused piiratud ja kallid. Hiljuti läbis
ajakirjandust optimistlik teade, et 2040. aastaks kavatsetakse maailmas 30%
energiast toota päikese abil. Sombuses Eestis on aga otsese
päikesekiirguse kasutamine kallis ning sellel pole erilist perspektiivi.
Tunduvalt päikesepaistelisemal Saksamaal maksab kilovatt-tund
päikeseenergiat praegu 7,5 krooni. Hüdroressursid on Eestis peaaegu
olematud, pealegi toob väikeste hüdrojaamade rajamine kaasa suure
kalamajandusliku ja keskkonnakaitselise kahju.

On väidetud, et
mõnesajale ruutkilomeetrile paiguta­tud tänapäevased
tuulikud võiksid katta kogu Eesti elektrienergiavajaduse. Ent ka tuult
on meil sisemaal tagasihoidlikult ja tuuleenergiat saab edukalt toota ainult
saartel ja rannikualadel ning tuulikute paigutamisel avamerre, kuid sealgi on
tuult hooti, mis nõuab “silumiseks” suuri täiendavaid
energiaressursse. Kompensatsioonijaamad kasutavad peamiselt gaasi, mis
suurendaks oluliselt meie majanduslikku ja poliitilist sõltuvust
Venemaast. Pealegi on tuulegeneraatorite ehitamine väikese tootlikkuse
juures kallis, mistõttu tuuleenergia on üks kallimaid energialiike
üldse. Olukord võib muutuda pärast tuulikute rakendamist
vesiniku tootmiseks, kuid see lähema 20 aasta jooksul ei realiseeru.

Odavaim on tuumaenergeetika
Hiljuti avaldasid
soomlased võrdlevad andmed baaselektri hinna kohta Soomes (euro/MWh),
mille kohaselt kõige odavam on tuumaenergia – 25,9 (sellest
kütus 3), gaasil on see 45,0 (kütus 35,9), kivisöel 34,4
(kütus 17,6), turbal 35,9 (kütus 18,89), puidul 51,2 (kütus
30,8) ja tuulel 45,5.

Tuumareaktorites toodetakse praegu 16%
maailma tarbitavast elektrienergiast, Euroopas ligikaudu kolmandik,
Prantsusmaal ja Jaapanis ligikaudu 80%.

Maailmas on paigaldatud 443
äriotstarbelist tuuma­reaktorit koguvõimsusega umbes 370 GW.
Aastaks 2025 suureneb see vähemalt 100 GW võrra. Praegu on
ehitamisel 24 uut reaktorit.

On selge, et ilma tuumaenergiata ei
pääse ka Eesti. Koostööst leedulastega oli juba juttu.

Tegu on ebakorrektsete äripartneritega ning jaam ei valmi meile
kriitiliseks ajaks. Soomlaste viienda tuumajaama võimsused on juba
jaotatud ja kuuenda jaama ehitust pole veel paberilgi.

Seetõttu on vaid kaks võimalust: kas ehitada oma vähemalt
600 MW võimsusega tuumajaam (ehitusaeg 2,5 aastat) või liituda
“sõbraliku” Venemaaga. Muidu istume varsti pimedas ja peame
sulgema suure osa oma tööstusest. Ma loodan, et minu pakutud viimast
v&

otil
de;imalust ei võta keegi siiski tõsiselt.

Eesti energeetika selgrooks on ja jääb
põlevkivi

Eesti energeetika selgrooks on olnud
põlevkivi ja suuresti jääb see nii ka lähitulevikus,
vaatamata tekkivatele kesk­konnakaitselistele piirangutele. Vastavalt
Euroopa Liidu keskkonnanõuetele ja Eesti ELiga ühinemise
tingimustele pole suurte põletusseadmete direktiivi kohaselt
(2001/80/EÜ) moderniseerimata tolmpõletuskatelde kasutamine
pärast 2015. aastat enam lubatud ja kahjulikke emissioone tuleb oluliselt
piirata. Euroopa Liidu prügiladirektiivi kohaselt (1999/31/EÜ) tuleb
16. juuliks 2009 rakendada põlevkivituha ladestamiseks uus
tuhaärastustehnoloogia, mis on tehniliselt keerukas.

Kui
varasemas kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas
arvati, et 2010. aastaks võiks põlevkivi osatähtsus olla
Eestis kõigest 47–50% ja tekkinud vahe kataksid maagaas
(18–22%), turvas, puit ja taastuvad energiaallikad (13%), siis
nüüdseks on põlevkivienergia vähendamise plaanid muutunud
tunduvalt tagasihoidlikumaks ning energiatootmisel kavandatakse endiselt
kasutada eeskätt põlevkivi.

Loomulikult on
põlevkivi kõrgema kütteväärtusega kivisöest
meil praegu odavam, sest transpordikulud on väiksemad ja ka
põlevkivi saastemaks on riikliku kontrolli all, seega riiklikult
doteeritud. Narva jaamade kasutegur (põlevkivi
tolmpõletamiskateldel ca 30%, uutes tsirkuleeriv-keevkihttehnoloogiaga
kateldes ca 36%) on tunduvalt väiksem kivisöe-kondensatsioonijaamade
kasutegurist (ca 40%). Kütuse osa väljastatava energia hinnas on
põlevkivijaamades vaid ca 50%, kivisöejaamades kuni 80%. Lisaks
sellele tuleb põlevkivist märksa rohkem tuhka kui kivisöest.
Põlevkivi lend- ja koldetuhka loetakse aga praegu kehtiva
jäätmeseaduse järgi ohtlikuks jäätmeks.
/>
Põlevkivivarud on meil suured

Kavandades
energeetika tulevikku, peame eelkõige mõtlema, kust tuleb Eesti
nigela tootmise ja ekspordi-impordi katastroofilise vahekorra juures raha
maagaasi ja teiste kütuste (bensiini, naftasaaduste) ostuks.

Elektri suuremahuliseks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda
naaberriikidest kuskilt ka importida. Näiteks Soome jääb
elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori
käikulaskmist. Seega energiaga peame ennast lähematel
aastakümnetel kindlustama ise ja hoolimata alternatiivsete energiaallikate
üha laialdasemast kasutamisest jääb meie elektritootmise
selgrooks endiselt kukersiitpõlevkivi, mille varud on suured –
prognoosvaru 8 miljardit tonni (+ uurimata Tapa maardla ca 2,6 miljardit
tonni), sellest tarbevarud ca 5 miljardit tonni ja aktiivvarud ligikaudu 1,5
miljardit tonni.

Peale kukersiitpõlevkivi on Eesti
maapõues ka teine põlev­kivi, radioaktiivsete ainete poolest
rikas diktüoneema­argilliit, mille prognoosvarud on kuni 60 miljardit
tonni. Vastavalt praegu töös olevale põlevkivi kasutamise
riiklikule arengukavale piiratakse Eestis kukersiitpõlevkivi
kaevandamise mahtu 20 miljonile tonnile aastas, kuid see kindlustab Eesti
energiavajaduse katmise juhul, kui Narva jaamad renoveeritakse
õigeaegselt.

Põlevkivi on ka hinnaline õlikivi
ja naftahinna tõus maailmaturul loob põlevkiviõlile
senisest avarama turu. 2004. aastal toodeti Eestis põlevkivist 387 000
tonni kütte­õli, sealhulgas 271 000 tonni Kohtla-Järve ja
Kiviõli tehases (tükkpõlevkivist vertikaalse utteretordi
kasutamisel) ja
116 000 tonni Narva Elektrijaamade õlitehases
(peenpõ

levkivist tahke soojuskandja ehk Galoteri seadme kasutamisel),
müügituluga kokku 750 miljonit krooni.

Põlevkiviõli peaks jääma senisest suuremas osas Eesti
sisemaiste vajaduste ja strateegiliste varude katteks. Põlevkivi
kõige suurem eelis on see, et ta on täielikult Eestile kuuluv
maavara, mille stabiilne hind ja varustuskindlus sõltub ainult meist
endist. Tuleb rõhutada, et põlevkivienergeetika
keskkonnaohtlikkus, eriti veereostamise osas, on meil tendentslikult
ülevõimendatud.

Elektriturg avaneb
/>Elektrituru avanemine seab meile uued mängureeglid. Turu avanemine 35%
ulatuses on kavandatud juba 2008. aasta lõpuks, täielik 2013.
aastal.

Vaba konkurents ei tähenda aga kõikelubatavust
ja nõuab riigipoolset mõistlikku turu reguleerimist.
Tippkoormuste katmiseks tuleb rajada eri kütustel töötavad
väikejaamad ja eriti tuleks soosida koostootmisjaamade ehitamist.

Loomulik on meie ühinemine Euroopa Liidu ühtse elektri- ja
gaasivõrguga. Kuidas saavutada aga turu valutu avanemine tegelikkuses ja
kuidas see kõik mõjutab tarbija rahakotti, pole veel selge.

Hägune on ka energiatootmise kaugperspektiiv. Gaasiküttel
töötaval elektrit ja soojust koostootval uuel ehitataval jaamal
tuleks ühe megavati maksumuseks umbes 12 miljonit krooni, kuid see
sõltub ohtlikult palju Venemaast, samuti pole teada gaasi
võimaliku hinnatõusu suurus. Tuulejaamal maksab megavatt
mõne miljoni krooni võrra rohkem, kuid tuul puhub tasuta.
Roheliste poolt propageeritaval biomassi kasutaval koostootmisjaamal on
megavati maksumus pea kaks korda suurem. Tuumajaama ehituskulud on suured, kuid
kompensatsiooniks oleks heitmete vähesus, töökindlus ja
hilisemad väiksed käitamiskulud.
 
Mida teha
tuulega?

Mõnedki energeetikast kaugel seisvad ja
tehnilise hariduseta inimesed arvavad, et Eesti energiamajanduse
päästerõngaks on tuul. Vastavalt 2004. aastal valminud Eesti
kütuse- ja energiamajanduse riiklikule arengukavale on
elektrisüsteemi tänast olukorda arvestades tuulegeneraatoreid
võimalik paigaldada 90–100 MW ulatuses, kuid sellega kaasneks
elektrisüsteemi talitluse kvalitatiivne halvenemine. Negatiivsete
kaasmõjudeta saab püstitada 30–50 MW tuulikuid. Tehniliseks
piiriks tuulegeneraatorite paigaldamisel Eesti elektrisüsteemis on
400–500 MW, kuid see nõuab väga suuri investeeringuid,
kõnelemata miljardite eurode suurustest kulutustest avamere tuuleparkide
ehitamisel.

Tallinna Tehnikaülikoolis tehtud arvutustest
järeldub (Palu 2005):

• Kui elektrituulikute
koguvõimsus jääb alla 10 MW, siis Narva elektrijaamad
sellisele võimsusemuutusele ei reageeri ja keskkonnasääst
puudub, sest põlevkivi põletatakse samamoodi, kui tuulikuid
üldse ei oleks.

• Juhul kui elektrituulikute
koguvõimsus on 10–40 MW, peavad soojuselektrijaamad hakkama
elektrituulikuid kompenseerima, kusjuures kütusekulu kokkuhoid ei ole
võrdeline elektrituulikute toodetud elektriga. Narva jaamad on
mõeldud baaskoormuse katmiseks, nende inerts on suur ja seetõttu
ei saa neid kasutada elektrituulikute kiirelt muutuvate võimsuste
ulatuslikuks kompenseerimiseks.

• Tuuleenergia osakaalu
suurendamisel (50–250 MW) ei suuda Narva jaamad enam üldse tuulikute
energiatoodangu ebatasasusi kompenseerida ning on vaja ehitada uusi
kompensatsioonijaamu.

Tuuleenergeetika edendamist tuleb loomulikult
toetada, kuid seda mõistlikes piires. Eesti on tuuleenergia arendamisel
olnud seni eesrindlik, tublisti üle Euroopa Liidu keskmise (8. kohal, 1,2%
p

aigaldatud elektritootmise võimsusest). Mida suuremaks muutub
elektrituulikute koguvõimsus, seda enam suurenevad kulutused nende
ühendamiseks energiasüsteemi (võrkude ja reservelektrijaamade
ehitus). Ei tohi ka unustada, et tuulegeneraatorid rikuvad maastiku ilmet,
tekitavad müra ja on ohtlikud lindudele.

Vajame
riiklikku energianõukogu

Eesti energiapoliitikas on rida
aksiomaatilisi nõudeid, nagu energiasääst ja keskkonnahoid,
energiakandjate ja energiatootjate paljusus, energiatootmise hajutamine,
elektri ja sooja koostootmine, taastuvenergeetika ennak­arendamine, riigi
energeetilise sõltumatuse kindlustamine, põlevkivienergeetika
järkjärguline vähendamine sotsiaalprobleeme arvestades, vaba
energiaturu tagamine ja elektritootjatele võrdsete konkurentsitingimuste
loomine, varustuskindlus ja tarbijale stabiilne jõukohane hind,
ühinemine Euroopa ühtse gaasi- ja elektrivõrguga, kohaliku
kütuse kasutamist toetav maksusüsteem.

Kõigele
sellele peaksid lisanduma avalikud arutelud energeetikateemadel ja üldsuse
informeerimine. Tuuma­jaama rajamise korral tuleb tõenäoliselt
korraldada rahva­hääletus.
Energeetika juhtimiseks ei piisa
Riigikogu majanduskomisjonist ning majandus- ja
kommunikatsiooniministeeriumist. Reaalenergeetika probleemidega tegeleb riigi
aktsia­selts Eesti Energia, mille ülesanneteks on elektri ja soojuse
tootmine, müük ja kohaletoomine tarbijatele, energiasüsteemide
rajamine ja hooldus ning süsteemihalduri roll. Eesti Energia
töötab edukalt, kuid ei tohi unustada, et selle ettevõtte
peaülesandeks on kasumi saamine – energia müük
võimalikult suures koguses ja võimalikult kallilt.

Rahva mured erinevad aktsiaseltsi muredest. Seetõttu tuleks kiiresti
luua asjatundjatest koosnev suurte volitustega institutsioon, mis pikas
perspektiivis vastutaks riigi varustamise eest elektri- ja soojusenergiaga
konkurentsivõimeliste hindadega ning ressursse ja keskkonda
säästvalt. Ma ei näe põhjust, miks Eesti Energia peaks
oma põhiülesandeks seadma energia kokkuhoiu, mis tegelikult on meie
endi kohustus.

Üks räägib aiast, teine
aiaaugust

Tublid noored mehed nagu Rainer Nõlvak, Marek
Strandberg ja mitmed teised kõnelevad fantastilisest tulevikust, nagu
plasmaenergeetikast, päikeseenergia kasutamisest ja pumpjaamade
ehitamisest Rootsi. Unistada võib, kuid mina räägin praegu
Eesti varustamisest elektriga 2015. aastani ja vahetult pärast seda ning
siin tuleb aluseks võtta ainult olemasolevad ressursid ja praegu
kasutatavad tehnoloogiad, mida võimaluste piires täiustada.
/>Eesti kui riik ei tohiks haliseda. Pool meie territooriumist on kaetud
metsaga ja 22,3% territooriumist on meil soode all. Meil on põlevkivi,
puit, turvas, biomass, päike ja tuul. Kasutagem neid kõiki
mõistlikes vahekordades ja puudujääva osa võiksime
katta tuumaenergiaga. Vaid eri energiakandjate targal kasutamisel kindlustame
me Eesti rahva energeetiliste vajaduste katmise mõistliku hinnaga!

align="left">
src="http://paber.ekspress.ee/gfx/lood/13/rak.jpg" />

align="left">