Eestit ootab ees uus palgatõusu laine
Esmaspäeval täitus mul 15 aastat järjest töötamist Ekspressi ridades. Selle aja jooksul on mu palk kasvanud umbes viis korda ehk samas tempos nagu tüüpilisel eestlasel.
Kõige meeldivama kogemuse osaliseks sain esimesel aastal, kui Ekspress õitses nagu lill keset magedat meediavälja. Olin just lõpetanud loo kahe ettevõtte majanduslahingust, kui peatoimetaja Priit Hõbemägi seda range näoga lugeda nõudis. Luges, naeratas ja tegi siis jesuiitlikult kavala näo, mis pani mind hetkeks pelgama, et mida põrgut tal nüüd mõttes on.
Hõbekas aga kummardus mu kõrva juurde ja ütles vaikselt, et tead Sul, ma tõstis su palka.
Oli see nüüd kümme protsenti või 15, seda ma enam ei mäleta. Igatahes andis selline tunnustus mulle kõvasti indu juurde. Hoopis kõvemini, kui oleksin ise Priidu käest suurema palgatõusu välja kaubelnud.
Üks mu esimesi lugusid Ekspressis kandis pealkirja “Sajandivahetusel maksab eestlase palkamine 20 000 krooni”. See rääkis muuhulgas jänkide prognoosist, et keemiatööstuses tõusevad palgad viiendiku võrra kuni aastani 2003. Kõrvalküljel kirjutas Paavo Kangur, et “kuidas saada rikkaks – see on muutunud Eesti ühiskonnas elu põhiküsimuseks.”
Edasi taltus inflatsioon ja palgakasv ühes temaga. Keskmine palk muidugi tõusis, kuid mitte enam 20-30 protsenti aastas, vaid hoopis laugemalt.
Meid kamandas tol ajal Aavo Kokk, kes ütles targa juhina mulle korduvalt, et jah, muidugi räägime palgast. Siis aga heitis pilgu kellale, vabandas, et oi, praegu ei ole mul aega, üks asi tuli vahele ja pakkus kalendrile osutades välja: räägime parem järgmisel nädalal. Või veel parem, räägime järgmisel kuul, siis on kindlasti aega lahedalt. Ja järgmisel korral kordus sama stseen.
Väga oluline krõps Eesti palgaturul toimus kevadel 2004, kui astusime Euroopa Liitu ning ehitajad voolasid parema palga jahil Soome, arstid Rootsi ja kalkunikitkujad Iirimaale. Koju jäänud tahtsid aga laenudega uusi korterid ja maju soetada, mis käivitas nii kinnisvaramulli kui hinnaspiraali. Hindade tõus tingis palgatõusu ja palgatõus lubas tõsta hindu – hinna- ja palgaralli liikusid rõõmsalt üheskoos.
Tiina Kaalepit kadestavad praegu paljud tema krõbeda kuupalga tõttu ERRis, kuid Ekspressi pealikuna oli ta vägagi kokkuhoidlik daam. Tundsin seda ka oma nahal. Palgaralli tõttu pidime uusi ajakirjanikke tööle võtma üha kallimalt ning vahetevahel nõudsid kollanokad rohkem, kui said meie vanad ja väärikad staarid. Kolleegide palgad kosusid, aga mu enda oma seisis mitu aastat paigal, kuni seda ükskord pealikule karmilt ette heitsin.
Tiina üllatas: mu palk tõusis isegi tsipa rohkem kui lootsin. Ja jälle valitses mu hinges rahu.
See juhtus sügisel 2006. Ühtlasi oli see viimane kord, kui mu palk kasvas.
Muidugi mõtlesin, et võibolla peaksin raha juurde küsima, sest võitsin ajakirjandusauhindu, minu nö turuväärtus kasvas ning näiteks mõne Äripäevas töötava kolleegi kohta sahistati, et ta teenib müstiliselt palju.
Aga sügavas sisemuses uskusin, et küll mu palk tõuseb, kui õige aeg saabub.
Kuid saabus hoopis masu.
Loomulikult läks ka minu palk kääride alla. Ekspressi ajakirjanikud kaotasid kaheksa protsenti, ülemused veidi rohkem. Aga siinkohal tahan Hõbemäge kiita – vastutasuks kauples ta meile välja ühe vaba reede iga kuus.
Ehk kui Reformierakond lubas meile maksuvabu reedeid, siis reaalselt saime palgavabad reeded.
Tänavu ootab ees järjekordne Eesti rahva kannatuste aasta. Keskmine palk kukub ja tööpuudus kasvab, sest masu pole sandistanud mitte ainult ettevõtjate investeerimisvõimet, vaid ka meelsust ja riskijulgust.
Kriisi alguses ei julgenud ettevõtjaid kohe töötajaid koondada, sest neil oli meeles, kui raske oli buumi ajal uusi inimesi leida. Nüüd käivad asjad vastupidi: ettevõtjad ei julge inimesi juurde palgata, kuigi kriisi põhi võib juba läbi olla.
Mu lemmikanalüütik Maris Lauri Swedbankist hoiatab aga, et Eestit võib oodata ees uus järsk palgatõus. See pole tühi sõnakõlks, vaid väga tõsine hoiatus.
Ta väidab, et Lääne majanduskasvu taastudes kasvab tööjõu väljaranne.
Mida suuremad on palgakärped Eestis ja mida vähem leidub siin tööd, seda rohkem eestlasi siirdub välismaale õnne otsima.
Lisame siia tõiga, et samal ajal läheb pensionile suhteliselt arvukas põlvkond. Peale tuleb aga sünniväheste 90ndate generatsioon, kelle nappuse tõttu valmistub Eesti praegu koolide sulgemiseks.
See tähendab, et umbes viie aasta pärast osutub tööjõu puudus väga suureks ja Eestisse naaseb väga kõrge palgakasvu aeg.
