Eestlane Aafrikas: piraatide järjekordne "vägitegu" toob siin kaasa vaid lõbusa naeru
Eelmisel nädalavahetusel kaaperdasid Somaalia piraadid Saudi Araabia supertankeri Sirius Star, mille vabastamise eest nõuavad nüüd 25 miljonit dollarit sularaha. Piraatlus on Somaalias muutumas ju iseäralikuks majandusharuks - kokku on sealsete piraatide ohvriks langenud sel aastal juba ligi 40 laeva. Somaalia naaberriigis Kenyas töötav sotsioloog Peeter Vihma kirjutab Ekspress.ee-le, milline pilt avaneb Ida-Aafrika vaestes riikides tegelikult.
Kui keenialased kuulevad Somaalia piraatide järjekordsest „vägiteost", siis nad ainult naeravad lõbusalt. Kaubalaevade kaaperdamine on muude vägivaldsemate ja verisemate uudiste kõrval pigem heroiline naljalugu, kui tõsiseltvõetav probleem.
Seik Ida-Aafrika verises argipäevas
Somaali piraadid asetuvad samasse ritta iiri joodikute, poola torumeeste ja vene mafioosodega. Nad on toode, mida see riik meediaturule ekspordib. Tavainimese elu Ida-Aafrikas aga ümbritseb viletsusest, ebavõrdsusest ja harimatusest sirguv vägivald iga päev. "Politsei tappis naise, keda gangsterid kasutasid inimkilbina", "Poeröövis hukkus kaks töötajat", „Automaatidega relvastatud röövlid peatasid päise päeva ajal matatu", "Politsei tappis kuus gangsterit." Need on igapäevased uudised Kenya ajalehtedes. Vaatamata sellele, et Nairobi on viimase paari aastaga muutunud täiesti keskmiselt turvaliseks linnaks, kus võib ka peale päikeseloojangut kesklinnas jalutada.
Pealegi, lisaks merebandiitlusele pritsib Somaalia sõjakatel ka kõrvalriikidesse vägivalda ja kaost. Maastikuauto kastis üle piiri kohale kimanud sõjardid lennutasid eelmisel nädalal granaadi ühte Põhja-Keenia politseijaoskonda ning röövisid sealt seejärel relvi ja kaks ohvitseri, kelle rapitud surnukehad päästeoperatsiooni ajal puude otsast rippumast leiti. Kaubalaevade turvalisuse tagamine on oma riigipiiride ja ametnike hoidmise kõrval pigem teisejärguline mure, millega end maailma üldsuse ees heas kirjas hoida.
Süütu romantika või tõeline kaos?
Nõnda näivadki piraatide rünnakud laevade vastu üsna süütukesed. Lunaraha lootuses hoolitsevad piraadid selle eest, et laevade meeskonnad elu ja tervise juures püsivad. Laevakompaniide poolt sellel aastal makstud lunad jäävad ühe ja kahe miljoni USA dollari vahele. Vahetevahel piraatide laevu küll uputatakse, kuid risk tasub ennast ära. Eriti, kui elukohaks on riik, mille majanduse kogutoodang asub maailma riikide edetabelis viimases kümnes. Muud moodi raha teenida on üsna raske.
Piraatidest on lehe ja uudise vahendusel kerge lugeda. Sõna „piraat" iseenesest kannab endaga romantilisuse oreooli. Merd kündvad kartmatud mehed, kes julgevad väikese kiirpaadiga sõita 450 meremiili - see on üle 800 kilomeetri! - kaugusele ja üle võtta naftatanker, mis on suur nagu neli lennukikandjat kokku... See on moodne „Kariibi mere piraadid", ainukese vahega, et krigiseva taglase on asendanud GPS-seadmed ja kahurite eest tulistavad granaadiheitjad.
Vägivald on üldiselt kerge muutuma kangelaslikult kaugeks. Meie oma Jüri Rumm on sellest hea näide. Kui võtta mõisnikelt, on see ju pigem maailmatasakaalu taastamine, kui tõeline kuritegemine. Kuid siin ei ole miskit pistmist mustade ja valgete vahelise vaenuga nagu arvas äsja Postimehes Priit Pullerits. On üsna juhuslik, et maailma rikkam pool on näost kahvatu ning vaesem tõmmu. Nairobi röövid näitavad, et röövel ei küsi röövitava rassi, vaid ainult rahakoti sisu.
Loomulikult ei ole mereröövide sagenemine sellel aastal mingi romantiline ääremärkus maailmakaubanduse paksus raamatus. Somaali piraadid on Punase mere nõnda keema ajanud, et laevade kindlustusmaksed on kasvanud 30-40% ja paljud laevad võtavad seepärast ette pika tee ümber Hea Lootuse neeme nagu sajandite eest. Hetke seisuga on somaalide käes tosinkond laeva, nende hulgas ka 33 tanki ja muud sõjatehnikat kandnud Ukraina laev. Piraatlus pole aga vaid Aafrika kirdetipu privileeg. Lisaks somaalidele röövitakse laevu selle poolest kurikuulsas Indoneesia saarestikus ja isegi kodusel Vahemerel. Mida kehvemaks kängub maailma majandus, seda rohkem on tõenäoliselt seda masti kuritegevust oodata.
Kelle mõisa köis lohiseb?
Tegelikkuses on piraatlus ainult jäämäe tipp. Somaalia on alates kodusõja algusest 1990. aastal olnud Aafrika vasak kaenlaalune, kus sõda on igapäevaseks reaalsuseks. Enamus lõuna-aladest alluvad president Mogadishu-vastastele islamistidele, kes on kehtestanud omad seadused. Äsja piitsutasid nad 32-te inimest "traditsioonilisest tantsudest osavõtmise eest" ning viskasid kividega surnuks 13-aastase tüdruku, süüdistades teda seksimises võõra mehega. Tegelikult teda vägistati.
Seepärast, nagu kirjutas Keenia suurim ajaleht Daily National, siis vaid sõjalaevade patrullimisest piraatide hävitamiseks ei piisa. Vaatamata sellele, et rahvusvahelise õiguse järgi on piraatide püüdmine ja kohtu ette toomine vaba igale riigile, jäävad laevafirmad endiselt lunarahasid maksma ja sõjalaevad merd sõeluma. Sest piraatlusege võitlemine on küll vajalik, kuid siiski sümptomite ravi, mitte haiguse hävitamine. Võib olla üsna kindel, et kui kaos ja vägivald on täies jõus somaali poiste igapäevased kaaslased ning harimatus ei võimalda maailma avarama pilguga haarata, on külluse kuhjast endale kahmamine kerge tulema. Alternatiivid on pea olematud, sest eeskuju puudub.
Mereröövlite vastu saab edukalt võidelda ainult maal. Somaalia president Yusuf Mogadishu teatas 16. novembril, et riik eksisteerib reaalsuses veel vaid kahes linnas ja sealgi käivad lahingud. Etioopia, kes on aidanud somaali armeel islamistide vastu võidelda, andis teada, et „igaveseks nende väed Somaaliasse ei jää." Ühelt poolt võib isegi kasulik olla, kui islamistid võidavad, sest nad vahetevahel võitlevad piraatidega. Teisalt aga türanniseerib nende ebainimlik valitsus võikalt kaasmaalasi. Somaalia kodune konflikt on hea näide globaliseerumise tulemusest. Enam ei leia naljalt „mõisat", mille köis südamerahuga maas võib lohiseda. Köie teine ots on alati seotud kellegi jala külge ning võib üsna ootamatult pingule tõmbuda.
