"Kas te oleksite nõus osalema Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise komisjoni töös?" Marju Lauristin seisab laua ees, mille taga istub kolm kõrgete valgete peakatetega vene õigeusu vaimulikku. Üks neist on metropoliit Aleksius.

Lauristin esitas küsimuse NSV Liidu ülemnõukogu istungil eesti keeles, et teised papid aru ei saaks. “Ta vastas otsekohe eesti keeles ja oli nõus,” meenutab Lauristin. Eestlased lootsid Aleksiuse toele, sest ta on sündinud enne sõda Tallinnas.

1940. Tallinn.

“Enne sõda rippus meie pere kohal Damoklese mõõgana küüditamine Siberisse," räägib Aleksius oma ametlikus eluloos, "meid päästis ainult juhus ja jumala imeline sekkumine.”

“Pärast nõukogude vägede saabumist Tallinna kolisime majast kuuri. Seal oli üks tuba, kus elasid veel kaks koera. Öösel tuldi meile järele ja maja otsiti läbi. Koerad ei teinud seekord piuksugi, kuigi tavaliselt haukusid nii kuis jõudsid. Meid ei leitud.”

Suvel 1940 vahistas NKVD Aleksiuse onu Feodor Gizetti. Tsaariarmee kindralstaabi kindralmajori poeg teenis kodusõja ajal Punaarmees. 1919 läks ta kahuripatareiga Judenitši valgekaartlaste poole üle.

Hiljem kuulus Gizetti parun Wrangeli Vene Üldsõjaväelisse Liitu, mis üritas vabastada Venemaad kommunismist. “Pooldasin relvastatud võitlust ilma välisriikide abita,” tunnistas Gizetti ülekuulamisel. Märtsis 1941 lasti mees maha.

Gizetti töötas meistrina Tallinnas Lutheri vineerivabrikus. Firma raamatupidaja oli Mihail Ridiger, Aleksiuse isa. Bolševikke tundis ta lapsepõlvest saati.

1917. Haapsalu.

“Kui Peterburis algasid rahutused, suutis vanaisa tuua oma perekonna Haapsalusse,” räägib Aleksius eluloos. Põgenikud leidsid varjupaiga pastor Ralf von zur Mühleni juures, kes oli abielus Enni Baltziga. Pastoriproua sugulane Aglaida oli omakorda abielus patriarhi vanaisa Aleksandriga.

Revolutsioonist pääsenud pidid tulema toime harjumatutes oludes. Eesti Vabariik oli aadlitiitlite kasutamise ära keelanud. “Haapsalus jagus venelastele ainult kõige raskemaid ja mustemaid töid,” räägib patriarhi elulugu. “Mihail Aleksandrovitš teenis elatist kraavihallina. Hiljem kolis perekond Tallinna, kus temast sai Lutheri vabriku raamatupidaja.”

Ehk aitas aadlikust sugulane? Vabrikant Martin Luther pidi tundma mõisnik Victor zur Mühlenit. Mõlemad tegutsesid suures raadio- ja autoäris Tormolen & Ko. 1930ndatel sai Victor tuntuks natsionaalsotsialistina. Ta kohtus Adolf Hitleriga, propageeris natsi-Eesti loomist ja sakslaste abiellumist ainult sakslastega.

Kuulsamgi oli mehe abikaasa Hermynia zur Mühlen. Tervisereisil šveitsi Davoses lasi naine jalga koos ühe Viini juudiga. Saksamaal sai temast kommunistlik kirjanik hüüdnimega “Punane Krahvinna”. Pärast natside võimuletulekut pages ta Inglismaale.

1942. Tallinn.

20. detsembril 1942 pühitseti Mihail Tallinnas Kaasani kirikus õigeusu preestriks. Ta oli unistanud sellest noorusest peale. “Minu isa pidas oma kristlikuks kohuseks aidata Saksa koonduslaagrite vange,” räägib Aleksius hiljuti Izvestijas ilmunud intervjuus.

“Isa võttis kaasa tulevase Tallinna ja Eesti piiskopi Korneliuse ja minu. Paldiski laagris kasutasime tühja kirikut. Paljusid ristiti. Isa nägi palju vaeva õigeusu vaimulike perekondade vabastamiseks.”

Saksa võimud lasid preestril tegutseda. Jumalasõna pidi äratama vangilangenud punaarmeelastes viha bolševismi vastu. Laagrites talitas ka Tallinna vaimulik Aleksandr Kisseljov, keda Aleksius lapsena Kopli kirikus aitas.

Kisseljovist sai vaimulik kindral Andrei Vlassovi Vene Vabastusarmees, kuhu kuulusid Saksa poolel võitlevad venelased. 1946 poodi Vlassov Moskvas reeturina üles. Kisseljovil õnnestus põgeneda Läände.

Ka Ridigerid kaalusid lahkumist. “Isa hämmastasid sügavalt kohtumised Kesk-Venemaalt toodud vangidega. Kannatuste kiuste olid nad jäänud ustavaks õigeusule,” räägib Aleksius eluloos.

Mihail jäi südametunnistuse käsul kodumaale. Perekonnanimena kasutas ta Ridigeri. Enamus sugulasi läks Venemaalt Eestisse saabudes enesestmõistetavalt üle Rüdigerile, perekonna algsele nimele.

“Pole märgata olnud, et keegi neist Eesti Vabariigi vastane oleks,” kirjeldas poliitilise politsei agent 1936. aastal Mihaili ja tema sõpruskonda. “Küll on teada, et nad kõik suured vene rahvuse pooldajad on.”

Vlassovlastega lävinud Ridigere võis aidata vaid ime. Samasugune, nagu ööl vastu 9. märtsi pommirünnakut. Neid ei olnud juhuslikult kodus, kuid pomm tappis majas viibinud naisteenija.

1930ndad. Tallinn.

Nagu iga pühamehe eluloos, on ka Aleksiuse omas imesid õige mitu. “Ma oleksin võinud hukkuda veel emaüsas,” rääkis ta Izvestijale. “Veidi enne sünnistust pidi minu ema Jelena Jossifovna minema pikale bussireisile. Piletid olid otsas ja teda bussi ei lubatud. Ta palus väga, isegi nõudis. Buss sattus avariisse ja kõik reisijad hukkusid.”

Aleksei Ridiger sündis Tallinnas 23. veebruaril 1929. “Aljoša kasvas üles rahuliku, kuuleka ja sügavalt uskliku lapsena,” kirjutab elulugu. Seitsmeselt õppis poiss kiriklikke tekste pähe. Nõmmel oli tal kuuris tuba jumalateenistuste mängimiseks. “Seal oli kõik nagu päris. Ikoon, küünlad, altar…” meenutab Aleksius.

“Täditütar Helene tahtis altarit väga näha. Aga ma ei saanud seda lubada, naistele on sinna pääs keelatud. Ainus võimalus oli hakata koristajaks. Tüdrukuke oli nõus ja ma pidin ta tööle võtma.”

Päevi kestvate usumängude ajal kandis Aleksei vanadest ema kleitidest õmmeldud riietust. Poisi käitumine tegi vanematele muret. 1930ndate lõpul sõitsid Ridigerid korduvalt Soome Valamo kloostrisse. “Vanemad tahtsid pidada nõu vaimulikes asjades kogenud vanameestega,” seletab Aleksiuse elulugu.

Mungad vaatasid poisi üle ja rahustasid ema-isa maha. “Kui ta teeb seda tõsiselt, ärge takistage.” Aleksiuse saatus oli määratud.

1963. Kuremäe.

“Temas on terve meri armastust, kaastunnet ja usku,” kiitis Ameerika usutegelane Jacob Dick Nõukogude Liitu saadetud tänukirjas. 34aastane Aleksius teenis teist aastat Tallinna ja Eesti piiskopina. Tihti käis ta välismaa kirikutegelastega Kohtla-Järvel Kuremäe kloostris.

Veel aasta varem rippus Pühtitsa nunnade saatus juuksekarva otsas. Eesti NSV usuasjade volinik Jaan Kanter oli teinud Moskvale salajase ettepaneku.

“Nunnade hulgas on palju vanureid, seega väheneb nende arv igal aastal loomulikul teel (surm). Aga see võtab aega rohkem kui 20 aastat, mis partei näeb ette kommunismi materiaaltehnilise baasi loomiseks. Ei saa ju kujutada ette, et võiksime astuda kommunismi kloostrite ja praeguse laialdase kirikute võrguga.”

Kanter saatis oma kirja veebruaris 1962. Kevadel viis Aleksius Kuremäele Ida-Saksa vaimulikud, sügisel jänkid. Kloostri säilitamisega said võimud tõestada usuvabaduse olemasolu Nõukogudemaal.

Tegelikult ahistati kirikut igat moodi. Lihtsurelik maksis elektri eest neli kopikat, kirikud 25 kopikat. Peagi määrati veel kõrgemad maksud.

Piiskop Aleksius lõi häirekella, et sajast õigeusu kogudusest 70 ähvardab sulgemine. Kiri usuasjade volinikule detsembrist 1963: “Õigeusk paralüseeris võõrast Lääne mõju, mis on Baltikumis väga tugev. Ta õpetas armastust vene rahva suhtes ja valmistas ette pinnast ühinemiseks Nõukogude Liiduga.” Kirik pääses jälle.

Aleksiuse elulugu räägib ka Tallinna noorte ideest muuta Aleksander Nevski katedraal planetaariumiks. “Kuidas küll rõõmustaksid Saksa revanšistid. Mida nemad ei suutnud teha, selle viib ellu nõukogude võim,” jäi Aleksiuse tahe peale.

1959. Tallinn.

1990ndate algul leidis ajaloolane Indrek Jürjo Eesti KGB arhiivist dokumendi, mis äratas maailmas tähelepanu. Aruanne aastast 1959 rääkis agent “Drozdovi” ("Rästas") värbamisest.

“Sündinud 1929, õigeusu vaimulik, kõrgema haridusega, usuteaduse kandidaat…” Aruanne näeb ette agendi edutamise Tallinna ja Eesti piiskopiks ning saatmist välisreisidele.

Arhiivist vooris läbi hulk lääne ajakirjanikke ja Vene telegrupp, kelle saade eetrisse ei jõudnudki. Moskva patriarhaat nimetas kõike “kirikuvastaste organisatsioonide” kätetööks.

29 masinkirjas rida on ainus dokument "Drozdovist". KGBga tegid koostööd ka Eesti luteri kiriku piiskopid Jaan Kiivit, Alfred Tooming, Edgar Hark ja Kuno Pajula. Kohtumistest väliseestlastega kirjutasid nad samasuguseid aruandeid nagu piiskop Aleksius.

“Siin on raske ühest hinnangut anda,” arvab Jürjo. “Kirik säilis, aga mis hinnaga?”

Hind oli ränk. 1972. aastal sai Aleksius infarkti, millest toibumine võttis mitu kuud. Tema lähedased meenutavad, et mees näitas oma stressi välja ainult koduses ringis.

Dokumendi järgi värvati “Drozdov” agendiks “patriootlike tunnete najal”. Millised olid Aleksiuse suhted nõukogude võimuga tegelikult?

1950. Tallinn.

“Kus on Stalin, seal on võit!” Nii hüüdsid vaimulikud kirikutes, haarates uppujatena õlekõrrest. Võimude koostatud "aktiivselt Saksa fašiste" aidanud vaimulike nimekirjas oli ka Mihail Ridiger.

Leningradi vaimulikus akadeemias õppiv Aleksei sõitis ootamatult koju. 15. aprillil pühitseti ta diakoniks ja 17. aprillil preestriks. Töökohaks sai Jõhvi kirik, võimalikest raskemaid. “Kaevanduses oli tihti õnnetusi, ennekõike aga tuli tegemist joomarluse ja selle tagajärgedega.”

Patriarhi elulugu vaikib 11. aprillist, mil ta laulatati Veera Aleksejevaga. Pruudi isa oli Ridigeride perekonnatuttav Georgi Aleksejev, hilisem Tallinna ja Eesti piiskop Johannes.

Abielu lahutati 1955. Veera naitus uuesti, sünnitas kolm last ja elab praegugi Tallinnas. Aleksei aga astus mungaseisusse.

Vene ajakirjandus avaldas hiljuti Leningradi vaimuliku akadeemia inspektori Lev Pariiski pealekaebuse aastast 1951. Selle järgi sõlmiti abielu selleks, et päästa poiss ajateenistusest Nõukogude Armees. Abielus tegevvaimulikuna oli Aleksei Ridiger sõjaväest prii. Tema eakaaslasest õigeusklik Arnold Rüütel sattus Musta mere laevastikku tervelt viieks aastaks.

2003. Tallinn.

“Teate, kui palju tal Moskvas tööd on? Õudne! Õudne! Ta kutsus mind kella kaheks oma töökohta ja ma ootasin kella viieni. Kogu aeg käis vastuvõtt. Teate, kuidas ta töötab? Loeb kõik paberid läbi, enne kui neile alla kirjutab.”

Helene Kamzol on patriarhi kõige lähem sugulane. Ta elab Tallinnas. Tema oli see tüdruk, kelle Aleksei võttis kunagi oma mängukiriku “koristajaks”.

Vaimulik olla on suguvõsas jätkuvalt popp. Helene vend Dmitri teenis aastaid Los Angeleses õigeusu kirikus, nüüd jagab Colorados jumalasõna tema vennapoeg Serafim.

Patriarhi onupoja tütar Lisa Rüdiger sündis Saksamaal ja "armus" esiisade maasse perekondlikul külaskäigul. Soov aidata tõi ta kaheks aastaks ametnikuks Eesti justiitsministeeriumisse. 2001 läks noor naine vabatahtlikuna tööle Iisraeli vanadekodusse. Ta on rõõmus, et saab teenida inimesi ja tunnistada Jumalat.

Sel reedel, 7. veebruaril pidi algama Aleksius II külaskäik Eestisse. Möödunud aastal meest tabanud südameatakist toibumine lükkas sõidu kevadesse.

"Ta tõesti igatseb Eesti ja Tallinna järele," ütleb Helena Kamzol, kes rääkis patriarhiga telefoni teel eelmisel nädalal. "Jaanuar oli tema jaoks nii pingeline. Soojemate ilmadega oleks reisimine kergem. Loodetavasti tuleb ta mais."

Patriarh pole käinud kodumaal kümme aastat. Eestlastest õigeusklike kolimine Moskva alt Konstantinoopoli rüppe solvas teda isiklikult. Eesti siseministeerium jonnis aastaid Aleksiuse kiriku registreerimisega, tehes seda alles mullu.

Kes võitis? Ainult Vene poliitikud, kes said kärada usuvabaduse puudumisest meil. Eesti kaotas Aleksiuse näol võimaliku eestkostja Kremlis.

"Kindlasti võib Aleksius II aidata kaasa Eesti-Vene suhetele," loodab suurärimees Aadu Luukas. Abi eest kirikutüli lahendamisel sai ta jaanuaris 20 000 dollarise rahvusvahelise õigeusu preemia. Luukas kinkis raha Kuremäe kloostrile, patriarhi silmaterale. 

Paari aasta eest ilmunud Eesti Entsüklopeedia elulugude köites pole Aleksius II kohta sõnagi. Kuigi 1950. aastal Moskvasse saadet eluloos on tema rahvuseks “eestlane”.

Kahju, et Jaan Kross on hõivatud mälestuste kirjutamisega. Oleks tema vääriline panna paberile võimas romaan Tallinna poisist, kellest sai Moskva ja kogu Venemaa patriarh.

Artikli kirjutamisel on kasutatud riigiarhiivis säilitatavaid Eesti NSV usuasjade voliniku materjale.

Kirikule elatud elu

60 aastat ettevalmistust tegi Aleksius II Vene poliitika suurkuju.

1929 sünnib 23. veebruaril Tallinnas, tulevase preestri pojana. 1930ndatel mängib kodus kirikut, abistab kirikus jumalateenistustel. 1942 aitab isal ristida Saksa vangilaagrites viibivaid venelasi.

1946 jääb nooruse tõttu Leningradi vaimuliku seminari ukse taha. Aasta hiljem võetakse kolmandasse klassi. 1950 pühitsetakse diakoniks ja preestriks, saadetakse Jõhvi kirikusse. Abielu Vera Aleksejevaga. 1953 lõpetab Leningradi vaimuliku akadeemia usuteaduse kandidaadina. 1955 Abielulahutus. 1957 Tartu Uspenski kiriku esipreester.

1958 KGB värbab agendi "Drozdov". 1961 astub mungaseisusesse. Nimetatakse Tallinna ja Eesti piiskopiks. Hoiab ära Kuremäe kloostri ümberehitamise kaevurite puhkekoduks. 1962 saab Moskva patriarhaadi välisosakonna esimehe asetäitjaks. 1964 nimetatakse peapiiskopiks, Moskva patriarhi Aleksius I kantseleiülemaks ja Püha Sinodi alaliseks liikmeks. 1968 saab metropoliidiks.

1971 uueks patriarhiks saab Pimen, kelle kaaskonnas annavad tooni kloostrimungad. Kirikus algavad intriigid. 1973 tabab metropoliit Aleksiust infarkt, tervenemine võtab mitu kuud.

1985 saadab Mihhail Gorbatšovile kirja, kus nõuab kiriku lahutamist riigist. Skandaali summutamiseks saadetakse Leningradi ja Novgorodi metropoliidiks. 1990 valitakse pärast patriarh Pimeni surma Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks. Võtab nimeks Aleksius II.

1993 katsub lahendada veretult president Jeltsini ja riigiduuma konflikti, mis ei õnnestu. Kirik alustab ulatuslikku äri, importides maksuvabalt sigarette ja eksportides naftat. 1995 katkestab ajutiselt suhted Konstantinoopoli patriarhaadiga, mis võttis Eesti õigeusklikud oma hõlma alla. Samalaadne usutüli puhkeb Ukrainas. Moskvas taastatakse Stalini ajal lammutatud hiiglaslikku Kristuse Lunastaja kirikut, mis läheb maksma 500 miljonit USA dollarit. 1999 lendab Belgradi avaldama toetust serblastele, keda NATO pommitab.

2000 kanoniseerib üle tuhande inimese, sealhulgas tsaar Nikolai II. "Venemaa usujõudude ülemjuhatajana" (Boriss Jeltsini sõnad) palub jumalalt Vene relvadele Tšetšeenias võitu. Tänab Yassir Arafatti Palestiinas asunud Vene eksiilkiriku pühakodade hõivamise ja Moskva patriarhaadile üleandmise eest. Venemaal tegutseb 545 kloostrit, 1989. aastal oli neid 21. Õigeusklike arvu hindab kirik 80 miljonile.

2002 südameatakk, viibib kaks kuud ravil. 2003 protestib ägedalt Vatikani tegevuse vastu Venemaal, mis välistab paavsti külaskäigu Moskvasse hoolimata president Vlaidimir Putini kutsest.

Allikas: Aleksius II ametlik elulugu, Eesti Riigiarhiiv, The Moscow Times.