Eestlane Peterburis
Tehnikat on Rosenbergide peres alati armastatud. Isa Valterile kuulus enne sõda 15 Mercedest, poeg Georg aga sidus aastakümned oma elust allveelaevadega. Ja nii sattus Tartust pärit Georg Rosenberg mitmekümneks aastaks leningradlaseks ja peterburglaseks.
1970. aastal lõpetas Rosenberg Leningradis Frunze-nimelise Kõrgema Sõjamerekooli. Selles Peeter I asutatud koolis oli õppinud ka Saaremaalt pärit kuulus meresõitja Krusenstern. Järgmised viis aastat teenis Rosenberg Põhja laevastikus diisliallveelaevadel. Pärast täiendamist sõjaakadeemias jätkas ta teenimist juba aatomiallveelaeval. "Jumal tänatud, minuga pole midagi juhtunud. Põhja pole jäänud," ütleb Rosenberg.
Kui Nõukogude riigis sula algas, teenis Rosenberg Leningradi merejõudude staabis. Et “Suur Tõll” 14. oktoobril 1988 koju jõudis, see on paljuski Rosenbergi ja Vladimir Kopelmanni (allveelaeva “Lembit” kapten) teene. Kopelmann teenis tollal Kroonlinna merejõudude staabis. Nemad kahekesi hakkasidki tutvusi kasutades jäälõhkujat Eestile välja kauplema. “Kohtusin Kopelmanniga Kroonlinnas, kui ta erru läks. Ta palus mind hoida “Suur Tõll” Eesti jaoks. Siis võis sellest küll ainult unistada, aga see sai teoks,” meenutab Rosenberg. Jäälõhkuja polnud Rosenbergile võõras, merejõudude staabiga käidi "Suure Tõlluga" (siis "Volõnets") korduvalt Suursaarel ja mujal.
Rosenberg ei saa veel praegugi avalikustada kõigi nende isikute nimesid, tänu kellele “Suur Tõll” Eestile anti. “Tuli kasutada paljusid Moskva tutvusi,” ütleb ta, “näiteks tolleaegne Nõukogude Liidu merejõudude ülem laevastiku admiral Vladimir T??ernavin. Ilma temata poleks “Suur Tõll” praegu Tallinnas.” Sama kinnitab ka Meremuuseumi direktor Urmas Dresen, kelle sõnul sõltus laeva kättesaamine eelkõige T??? ernavini ärarääkimise oskusest.
Admiral oli Rosenbergi vana tuttav Põhja laevastikus teenimise ajast, kus T???ernavin oli selle ülem. “Tõeline meremees, kes on mind aidanud ka minu elu rasketel hetkedel.” Kuid mitte kõik ei olnud sama abivalmid, palju oli neidki, kes püüdsid jäälõhkuja Eestisse toomist igati takistada. Rosenberg möönab, et vastaseid oli ka Eestis. "Suure Tõllu" lahkumist elas kõige rohkem üle laeva meeskond. "Vanad meremehed nutsid, kui laev võttis kursi Tallinnale," meenutab Rosenberg.
1988 lahkus Rosenberg laevastikust ja asus tööle Peterburi Kõrgema Sõjamerekooli laevaehitusosakonna asedekaanina. Samal aastal ta kandideeris Peterburi kohalikel valimistel. Valiti ära. Temast sai 1988-1992 Peterburi Oktoobri rajooni saadik ja presiidiumi liige. Jaani kirik, mis asub Dekabristide tänav 54, jäi just selle rajooni territooriumile. Ja see fakt otsustaski hiljem eesti kiriku saatuse.
Rosenberg oli küll ainuke eestlasest saadik, kuid Eesti austajaid oli rajoonivalitsuses palju. "Tegime isegi firma ELF - Estonija Leningrad Fermer, mille osanikeks olid rajoonivalitsus, üks Peterburi firma ja Eesti Talumeeste Liit," räägib Rosenberg. Firma vahendas Eestist Peterburgi toidukaupu, mida müüdi Nevski prospekti lähedal ELFi suures poes. ELFi peadirektoriks valiti Rosenberg.
Üheksakümnendate algul käisid Peterburi eestlased koos Vassili saarel Soome Miikaeli kirikus, mis oli tollal Peterburi eesti elu keskuseks. Lisaks jumalateenistustele tähistati kirikus aastapäevi ja peeti pühasid. 3. veebruaril 1994 valisid eestlased Miikaeli kirikus toimunud koosolekul Rosenbergi Jaani kiriku koguduse juhatuse esimeheks. Esimese ülesandena tuli hakata linnalt kirikut kogudusele tagasi nõudma. “Kuna ma teadsin linnavalitsuses paljusid inimesi, oli mul kergem asju ajada,” meenutab Georg. Mais sai ta ka Konsistooriumi volituse kiriku kinnisvaradega tegelemiseks.
Ta leidis venelaste hulgast innuka kaasvõitleja, lennunduse professori Konstantin Filippovi. “Filippov on tõsine teadlane ja on alati huvi tundnud Eesti vastu. Kirikuvarade tagastamiseks oli vaja uurida arhiivimaterjale, kuid arhiividesse pääs ei olnud isegi tollal nii väga lihtne. Riikliku preemia laureaadile professor Filippovile aga olid uksed avatud,” räägib Rosenberg.
Jaani kirikus asus tollal linna 20. ehitustrust, kes kavatses hoone üldse maha müüa. Rosenberg teadis seda ning seega tuli kiiresti tegutseda. Appi kutsuti ka Eesti konsulaat, mille peakonsulid Märt Piiskop ja hiljem Peeter Kapten aitasid dokumente vormistada. “Tegime kolmekordsed paberid, üks oli kiriku, teine Eesti seltsi ja kolmas konsulaadi poolt.” Kokku tuli saada heakskiit 23 asutuselt!
Kui Rosenberg hakkas kiriku maad linnavalitsuses vormistama, öeldi talle kohe, et saate ainult kirikualuse maa. Et meil on kuri ülemus ja ei saa kuidagi aidata. “Pärast tuli välja, et selle kurja ülemuse vanemad on eestlased ja osakonnas on veel mitu eestlast. Ühesõnaga, kirikule tehti kogu hoov ära,” meenutab Rosenberg.
Jaani kiriku saatuse otsustas komisjon Smolnõis, kust käisid läbi kõik tagastamisasjad. Rosenberg ja Filippov kutsuti sinna välja. Nad ootasid järjekorras ja siis hõigati sisse. “Kui palju kulub teil aega kiriku restaureerimiseks?” küsiti Rosenbergilt. “Vähemalt kümme aastat, sest hinnad on miljonites dollarites,” kõlas vastus. Seepeale tõusis püsti üks mees ja ütles resoluutselt: “Viis aastat ja kõik”. Rosenberg ei pidanud vastu, tõusis kah püsti ja põrutas sõjaväelaslikult: “Siis on võib olla mõttekas Vladimir Iljit??? Lenin üles äratada. Tema selle kiriku lõhkus, las ta siis teeb selle ka korda. Me võtame pärast seda kiriku komisjonilt vastu.” Professor Filippov ehmatas ära, et nüüd on küll kõik läbi. Komisjoniliikmed aga naeratasid ja lõpuks hääletasid kõik kiriku tagastamise poolt. “Nii oli ta meile siis tagasi antud,” ütleb Rosenberg. Oli 29. mai 1997, kell 16.17.
Novembris anti kirik ametlikult kogudusele üle. Hoone oli halvas olukorras. Rosenberg meenutab, kuidas kohalikud eestlased, paljud vanad inimesed, käisid nii nädalavahetustel kui ka tööpäevadel kirikut koristamas. Lõpuks jõuti selleni, et saadi hakata jumalateenistusi pidama, küll külmas saalis, aga ikkagi omas.
Siis aga saabus vene kriis. Firmad, kes varem olid raha andnud, läksid pankrotti. Raha ei saadud ka Eestist. “Ma ei tea, miks oli selline suhtumine, saan aru, et 1998 oli kriis, aga Eesti poolt oleks oodanud arusaavamat suhtumist. See pole mitte ainult kirik, vaid Eesti kultuurikeskus, Peterburi Eesti Maja,” on Rosenberg natuke nördinud.
Lisaks hakkasid asju segama tüüpilised eesti intriigid. Peakonsul Peeter Kaptenil ja teistel tekkis idee asutada Peterburi Jaani Kiriku Fond asukohaga Eestis, mille kaudu saaks kiriku taastamist hõlpsamini rahastada. Detsembris 1999, kui peakonsul oli Meegomäel reservohvitseride väljaõppel, tegi konsul Jüri Trei Kapteni teadmata Tallinnas fondi ise ära. Treist sai ka fondi esimees. Rosenberg küll valiti fondi juhatuse liikmeks, kuid tegelikust otsustamisest jäeti ta kõrvale. Professor Filippovit polnud aga enam kellelegi vaja.
Detsembris eraldas Laari valitsus Jaani kirikule 200 000 krooni, mille eest Trei tellis eskiisprojekti. “Mind pandi pärast fakti ette, et Laari poolt on saadud 200 000 ja projekt maksab 199 500,” räägib Rosenberg.
Kiriku koguduse esimehel polnud enam sõnaõigust Jaani kiriku üle. “Mina olin igal juhul selle vastu. Sel hetkel olnuks esmajärgus vaja kirik talveks ette valmistada, küte, elekter ja vesi sisse panna. Ja et valve oleks kogu aeg. Rahast oleks piisanud kiriku konserveerimiseks,” põhjendab Rosenberg.
Rosenbergi tutvused tõid kasu mitte ainult "Suure Tõllu" ja Jaani kiriku puhul. Päev enne eestlastest repressiooniohvritele mälestusmärgi avamist Leva???ovo memoriaalkalmistul, selgus, et puudub monumendi asukohta määratlev paber. Päästis tutvus Peterburi peakunstniku Ivan Uraloviga, kes isegi pärast tööpäeva lõppu aitas paberid kiiresti korda ajada. Kusjuures asukoha plaani joonistas öösel Rosenberg ise ja viis siis avamispäeva varahommikul kunstnikule viseerimiseks.
Ligi kaks aastat tagasi pani Georg Rosenberg koguduse juhi ameti maha, pakkis oma elamise kokku ja tuli ära Tartusse. “Enam ei olnud siin Peterburis midagi teha. Tuli ära tulla, kahju on muidugi sellest,” ütleb Rosenberg. Viimaste aastate jooksul oli teda Peterburis tabanud kaks rasket hoopi. Surid nii abikaasa kui poeg. Peterburgi jäi viie ja poole aastane pojatütar, keda Rosenberg vaatamas käib. Kuid saatuselöökidele allavandumine pole Georg Rosenbergi moodi. Endise hooga jätkab ta Võrumaal oma maakodu korrastamist, uus saun on juba püsti.
Mersukuningas
Georg Rosenbergi isa Valter Rosenberg oli Tartus kuulus mees. Tema firma käes oli enamik Lõuna-Eesti bussiliine ja Tartu linnaliine. Rosenbergile kuulus rohkem kui 50 bussi ning lisaks veel sõidu- ja veoautosid.
1938. aastal rabas Rosenberg Eesti avalikkust sellega, et ostis korraga 15 Mercedes-bussi. Eestis oli tollal kokku üldse 19 Mercedese bussi. Georg mäletab hästi isa jutustatud lugu, kuidas ta Mercedese tehases käis. "Isa tuli tehasest välja ja korraga märkas, et tema autot enam pole. Näe ka Saksamaal pannakse autosid pihta, jõudis ta mõelda, enne kui üks mees hõikas: "Härra Rosenberg, ärge muretsege, teie asjad on kõik selles autos!" Rosenberg vaatas ja nägi tuliuut Mercedest. Aga kus on minu Buick, küsis ta. "Andke andeks, see on juba pressi all," vastas mees ja lisas, et "peremees palus teid edaspidi meie tehasesse tulla ainult Mercedesega." Nii sõitiski isa koju Mercedesega."
FOTO
VÄGEV PILT: Valter Rosenbergi firma 15 Mercedese bussi. Foto ajakirja "Nädal Pildis" oktoobrinumbrist 1938.
