16.08.2007, 00:00
Eestlane teeb USAs Montoni koopiaid
Võltsitud teksapükste hind ulatub USAs tuhandetesse kroonidesse.
MONTONI TEKSAD: Värske stiilinäide Baltika kontserni toodangust. Pole välistatud, et varsti võtab need Ameerikas ette ka Andres Sults (tema pilti meil pole). REPRO
Eestlane Andres Sults elab New Yorgi südames Manhattani
saarel, ühes linna paljudest luksuslikest katusekorteritest. Ta
hängib parimates ööklubides ning üle tema läve astuvad
ainult kõige atraktiivsemad blondid näitsikud. Hommikul läheb
ta tööle, et olla ülemus viieteistkümnele mehhiklasest
illegaalile ning juhendada Montoni
sügiskollektsiooni
kopeerimist.
Montoni moe mahaviksimine käib mehe sõnul lihtsalt: “Internetist laseme pildid välja ja siis surume õmblejatele pihku, et tehke nii. Ega me päris seda Montoni märki peale ei pane ja selle firma nime all ei müü. Senimaani on äri hästi läinud. Eks me ikka tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu seda asja aja.”
Sultsi “toodangut” müüakse kohalikes butiikides ning paljude riiete küljest võib leida isegi tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid hinnasilte.
“Eks see oleneb, kuhu müüme. Inimestele ei ole sellised summad probleem, kui riided ilusast poest ostetakse. Inimesed on edevad,” ütleb Sults.
Süümepiinu mees oma illegaalse äri pärast aga ei tunne. “Enamik eestlasi ei tee Ameerikas just kõige legaalsemaid asju. Vähemalt need, keda mina tunnen. Ikka käib mingi segamine,” õigustab end Andres.
Kui Baltika kommunikatsioonijuht Mervi Lill kuuleb, et keegi teeb USAs järele firma tooteid, oskab ta vaid naerda: “Kuigi tehtu on illegaalne ja taunitav, mis puudutab disainide jäljendamist ja illegaalide kasutamist, näitab Montoni kopeerimine sarnaselt Gucci, YSL jt maailmamoe märkidega ainult ühte – Monton on tuntud ja ihaldusväärne! Kopeeritakse ju vaid tõelisi tegijaid.”
“Reis ümber maailma” rikkaks ei teinud
Sults läks Ühendriikidesse 2000. aastal. Nagu paljud enne teda, soovis ka tema Uues Maailmas rikkaks saada. “Ma olin minnes ikka korralikult naiivne,” räägib ta. Algul püüdis nooruk müüa eri kaubanduskettidele kruvikeerajaid ja lauamänge. Kummist otsikuga kruvikeeraja ja “Reis ümber maailma” pidid temast sekundi pealt miljonäri tegema. “Sinna jõudes ja asja ajades sain aru, kui raske see kõik on. Olin kogemusteta ka. Tegelikult oleks sellest kruvikeerajast võib-olla asjagi saanud,” räägib Sults.
Sults hakkas tihedalt läbi käima kahe Tšehhi päritolu ameeriklasega. Ühel hetkel pakkusid need talle töökohta ühes paljudest Manhattani nn sweatshop’idest. Need on sageli keldrites asuvad põrandaalused tööstused, kus puuduvad normaalsed olmetingimused ja palgad on väga nigelad. Sultsi puhul on tegemist naisterõivaid tootva äriga, kus töötajatele makstakse kümme krooni tunnis ja tööpäev kestab kaksteist tundi.
Eestlasest sai raamatupidaja.
“Ei saa öelda, et ma ei teadnud, kuidas lood on. Aga ega ma seal kohapeal kunagi ei käinud. Mul oli oma nii-öelda kontor teises linna otsas ja raha oli vaja,” räägib Sults.
“Manhattan on sweatshop’ide meka. Keegi ei tunne huvi, kuidas ja kus tema 3000kroonised teksad on tehtud,” ütleb Sults. “Ja lõpuks maksti mulle selle töö eest ikka ropult raha.”
Selline elu ei kestnud aga kaua. Tema töökohta puistasid tööministeeriumi inspektorid ning avastatud väärtegude hulgas olid nii tööliste alatasustamine kui ka ebainimlikud töötingimused. Insepktorid ei leidnud aga sealt ühtki dokumenti ning kõik asjaosalised pääsesid süüdistusteta.
“Seal ei olnud mitte kedagi peale nii-öelda lihttööliste ja ühe ülevaataja. Meid keegi asjaga seostada ei saanud.” Hetkega jäi Sults jälle töötuks. Säästusid tal ei olnud ning priiskav eluviis mässis mehe üha hullematesse võlgadesse. “Elame ainult üks kord. Ma ei kavatsegi selle vähese aja kodus passida.”
“Võtsime Montoni, sest Guccisid juba kopeeriti”
Sults pidi leidma uue töö. “Mul oli tuttav, kellel oli ka raha vaja, ja kuna mul riiete alal mingi kogemus juba oli olemas, siis otsustasime sellega uuesti proovida. Tegelikult liiguvad selles äris metsikud rahad.”
Ise nad riideid disainida ei osanud ning meestel ei olnud mingit soovi hakata teadjamatele suuri rahasummasid maksma. “Siis otsustasimegi, et teeme seda, mida pool maailma teeb. Kopeerime kellegi teise loomingut.”
Mehed arvasid, et võltsitud Gucci ja YSLi loomingu turul valitseb juba liiga tihe konkurents, ning hakkasid otsima alternatiive. “Ma lugesin internetist mingit uudist Montoni kohta,” räägib Andres Sults.
Ja saigi alguse Montoni rõivaste äri. Praegu kamandab Sults viitteist Mehhikost sisse rännanud
illegaali. “Ega sinna midagi parata ei saa. Selline on juba elu. Keegi ei taha palka rohkem maksta, kui on võimalik ka vähem maksta. Me räägime ikkagi New Yorgist.”
Millal aga mees Eestisse tagasi tuleb? “Nojah. Eks näis. Ma enam tagasi minna (USAsse – toim.) ei saa, kui ükskord koju tagasi tulen, sest viisa on lõppenud. Aga ega ma Eestisse eriti ei igatse ka.”
sügiskollektsiooni
kopeerimist.
Montoni moe mahaviksimine käib mehe sõnul lihtsalt: “Internetist laseme pildid välja ja siis surume õmblejatele pihku, et tehke nii. Ega me päris seda Montoni märki peale ei pane ja selle firma nime all ei müü. Senimaani on äri hästi läinud. Eks me ikka tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu seda asja aja.”
Sultsi “toodangut” müüakse kohalikes butiikides ning paljude riiete küljest võib leida isegi tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid hinnasilte.
“Eks see oleneb, kuhu müüme. Inimestele ei ole sellised summad probleem, kui riided ilusast poest ostetakse. Inimesed on edevad,” ütleb Sults.
Süümepiinu mees oma illegaalse äri pärast aga ei tunne. “Enamik eestlasi ei tee Ameerikas just kõige legaalsemaid asju. Vähemalt need, keda mina tunnen. Ikka käib mingi segamine,” õigustab end Andres.
Kui Baltika kommunikatsioonijuht Mervi Lill kuuleb, et keegi teeb USAs järele firma tooteid, oskab ta vaid naerda: “Kuigi tehtu on illegaalne ja taunitav, mis puudutab disainide jäljendamist ja illegaalide kasutamist, näitab Montoni kopeerimine sarnaselt Gucci, YSL jt maailmamoe märkidega ainult ühte – Monton on tuntud ja ihaldusväärne! Kopeeritakse ju vaid tõelisi tegijaid.”
“Reis ümber maailma” rikkaks ei teinud
Sults läks Ühendriikidesse 2000. aastal. Nagu paljud enne teda, soovis ka tema Uues Maailmas rikkaks saada. “Ma olin minnes ikka korralikult naiivne,” räägib ta. Algul püüdis nooruk müüa eri kaubanduskettidele kruvikeerajaid ja lauamänge. Kummist otsikuga kruvikeeraja ja “Reis ümber maailma” pidid temast sekundi pealt miljonäri tegema. “Sinna jõudes ja asja ajades sain aru, kui raske see kõik on. Olin kogemusteta ka. Tegelikult oleks sellest kruvikeerajast võib-olla asjagi saanud,” räägib Sults.
Sults hakkas tihedalt läbi käima kahe Tšehhi päritolu ameeriklasega. Ühel hetkel pakkusid need talle töökohta ühes paljudest Manhattani nn sweatshop’idest. Need on sageli keldrites asuvad põrandaalused tööstused, kus puuduvad normaalsed olmetingimused ja palgad on väga nigelad. Sultsi puhul on tegemist naisterõivaid tootva äriga, kus töötajatele makstakse kümme krooni tunnis ja tööpäev kestab kaksteist tundi.
Eestlasest sai raamatupidaja.
“Ei saa öelda, et ma ei teadnud, kuidas lood on. Aga ega ma seal kohapeal kunagi ei käinud. Mul oli oma nii-öelda kontor teises linna otsas ja raha oli vaja,” räägib Sults.
“Manhattan on sweatshop’ide meka. Keegi ei tunne huvi, kuidas ja kus tema 3000kroonised teksad on tehtud,” ütleb Sults. “Ja lõpuks maksti mulle selle töö eest ikka ropult raha.”
Selline elu ei kestnud aga kaua. Tema töökohta puistasid tööministeeriumi inspektorid ning avastatud väärtegude hulgas olid nii tööliste alatasustamine kui ka ebainimlikud töötingimused. Insepktorid ei leidnud aga sealt ühtki dokumenti ning kõik asjaosalised pääsesid süüdistusteta.
“Seal ei olnud mitte kedagi peale nii-öelda lihttööliste ja ühe ülevaataja. Meid keegi asjaga seostada ei saanud.” Hetkega jäi Sults jälle töötuks. Säästusid tal ei olnud ning priiskav eluviis mässis mehe üha hullematesse võlgadesse. “Elame ainult üks kord. Ma ei kavatsegi selle vähese aja kodus passida.”
“Võtsime Montoni, sest Guccisid juba kopeeriti”
Sults pidi leidma uue töö. “Mul oli tuttav, kellel oli ka raha vaja, ja kuna mul riiete alal mingi kogemus juba oli olemas, siis otsustasime sellega uuesti proovida. Tegelikult liiguvad selles äris metsikud rahad.”
Ise nad riideid disainida ei osanud ning meestel ei olnud mingit soovi hakata teadjamatele suuri rahasummasid maksma. “Siis otsustasimegi, et teeme seda, mida pool maailma teeb. Kopeerime kellegi teise loomingut.”
Mehed arvasid, et võltsitud Gucci ja YSLi loomingu turul valitseb juba liiga tihe konkurents, ning hakkasid otsima alternatiive. “Ma lugesin internetist mingit uudist Montoni kohta,” räägib Andres Sults.
Ja saigi alguse Montoni rõivaste äri. Praegu kamandab Sults viitteist Mehhikost sisse rännanud
illegaali. “Ega sinna midagi parata ei saa. Selline on juba elu. Keegi ei taha palka rohkem maksta, kui on võimalik ka vähem maksta. Me räägime ikkagi New Yorgist.”
Millal aga mees Eestisse tagasi tuleb? “Nojah. Eks näis. Ma enam tagasi minna (USAsse – toim.) ei saa, kui ükskord koju tagasi tulen, sest viisa on lõppenud. Aga ega ma Eestisse eriti ei igatse ka.”
Eestis võidakse kaubamärgi võltsimise eest vangi panna
Karistusseadustiku § 226 ütleb, et patendi, kasuliku mudeli, kaubamärgi, tööstusdisainilahenduse või mikrolülituse topoloogia omaniku ainuõiguse teadva rikkumise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kui sama teo paneb toime juriidiline isik, karistatakse rahalise karistusega.
§ 227 ütleb, et võltsitud kaubaga kauplemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kui sama teo paneb toime juriidiline isik, karistatakse rahalise karistusega.
