Eestlane teel maailmaruumi
Laupäevane sügisõhtu Surrey maakonnas asuvas Guildfordi linnas on vaikne ja rahulik, tudorliku arhitektuuriga kauni väikelinna noored on üles löödud ja valmistuvad peole minekuks. Kino Odeon ees tervitab mind piloodivormi ja tagasihoidliku naeratusega noormees. "Mis minust ikka kirjutada," vabandab Johan. "Ma olen lihtsalt tavaline üliõpilane. Ja mitte sugugi ainus eestlane, kes sellisel erialal õpib."
Johan Küti kunagine kooliõde ütleb, et kosmoseteema on olnud alati Johanile hingelähedane. Ta meenutab, et kui ta kunagi kooliajal Johanil külas käis, olid poisil kosmoseteemalised plakatid seina peal olnud. Selle väite lükkab Johan ümber - ainult akna ees oli tähekaardiga ruloo.
Istume Johaniga maha Surrey ülikooli ette tiigi äärde pargipingile. Temaatiliselt lendavad üle meie peade Londonisse suunduvad lennukid.
Viiulimängust pilvede vahele
Eestis on Johan lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli. Muusikakooli pani kuueaastase Johani tema ema. "Mäletan, et kunagi mustvalgete telekate ajal näidati muusikateemalist saadet, kus oli ka orkester kohal. Ja siis ma teatasingi, et tahan seda pika toruga pasunat mängida." Kuna pere elas kortermajas, arvas ema, et pasunamäng võib mõjuda laastavalt naabrite närvikavale, ning Johan pandi hoopis viiulit mängima.
Juba siis uitas Johani meel ka kosmoseradadel. Poisi tädi töötas Võrus kooliraamatukogus, kust Johan avastas raamatu "100 kosmoseraketti", mis talle jubedalt meeldis.
Et Johan oli matemaatikas ning füüsikas tugev, otsustas ta pärast põhikooli minna Tallinna Reaalkooli, kuid miski muutis ta meelt: "Olin otsustanud, et lähen Reaalkooli, ka paberid olid juba sisse antud, aga mingi X ajend sundis mind siiski Muusikakeskkooli lõpuni käima. Senini pole ma seda otsust hetkekski kahetsenud."
Seda, et ta tahab lenduriks saada, teadis Johan juba põhikooli lõpus, seega tähendas Muusikakeskkooli jäämine, et matemaatikat ning füüsikat tuli omal käel juurde õppida. "Teadsin, et see ei ole kerge, aga mitte ka ületamatult raske," meenutab ta. Üheteistkümnendas klassis läks Johan matemaatika riigieksami ettevalmistuskursusele ning tegi eksami aasta varem ära 80punktise skooriga. Füüsikaeksamiks valmistas Johanit ette eraõpetaja. Sellegi eksami skoor oli 80 ringis. Ise ta küll selliste tulemustega rahule ei jäänud, kuid asi seegi.
Ehkki viiulimänguga on tal olnud nii paremaid kui halvemaid aegu, ei kahetse Johan oma valikut. "Muusikakeskkool andis mulle väga hea üld- ja ka kultuurilise hariduse," on ta rahul.
Eestis lenduriks
Tartu Lennukolledž oli Johanil silme ees terendamas juba põhikooli lõpust ja sisse sai ta hea tulemusega, vaid umbes 15 punkti jäi maksimumist puudu. "See kosmoseteema on mul kogu aeg kukla taga olnud, aga tol hetkel tahtsin saada lenduriks. Eks kaine mõistus paneb asjad paika," muigab Johan.
Esimesed kaks aastat õpiti üldaineid - matemaatikat, füüsikat, majandust, võõrkeeli, põhirõhuga tehnilistel ainetel. Siis tulid sissejuhatavad ained lennundusse ning komandal kursusel lendamise teooria. Kolmanda kursuse kevadel hakati teooriaga paralleelselt ka lendama.
"Kibelesime juba sügisel jubedalt lendama. Meie klassi aknad olid lennuvälja poole ja kui viimase kursuse õpilased lendamas käisid, siis vahtisid kõik välja, et tahaks juba ise ka."
Lõpuks jõudis lendamise aeg kätte. Esimene kord instruktoriga lendama minnes oli küll väga põnev, räägib Johan, kuid see õige tunne tuli sisse alles esimesel soolomarsruutlennul:
"Läksin Tartust Mustveele Peipsi ääres, edasi Põltsamaale ja sealt Laeva kaudu tagasi Tartusse," meenutab ta. "Kui ma Tartu alast välja jõudsin, siis ma tundsin, et vaat nüüd ma lendan, nüüd on lahe."
Johan sai piloodilitsentsi neljanda kursuse suvel ning suundus kohe seejärel sügisel Inglismaale ülikooli.
Inglismaale kosmoseteadust õppima
Valiku puhul olid olulised mitmed asjaolud. Johan vaatas ka ülikoole Saksamaal ning Prantsusmaal, kuid määravaks sai keeleoskus. Ka on Surrey ülikoolist välja kasvanud Surrey Satellite Technology Ltd nimeline firma, mis ehitab väikesatelliite ja on teinud koostööd Euroopa Kosmoseagentuuriga ja teiste suuremate kosmoseettevõtetega.
Õppima läks Johan oma kuludega. Ülikool maksab küll eelnevate õppetulemuste alusel aastas 1000 naelsterlingit stipendiumi, kuid äraelamiseks tuleb kooli kõrvalt ka tööl käia. Esimese aasta talvel pakuti talle tööd erapilootide lennuõpetajana. Firma kattis instruktorikoolituse kulud tingimusel, et Johan töötab täistööajaga kaks aastat. Kuna see pakkus talle võimalust jälle lennata, jäi Johan nõusse. Jaanuaris-veebruaris tegi ta koolituse läbi ning hakkas märtsist tööle. Samas tähendas täiskoormusega päevane töö ka seda, et ülikooliõpingute nimel tuleb iseseisvalt märksa rohkem pingutada.
Esimesel aastal õpetati ülikoolis peamiselt elektroonikaga seonduvaid aineid, matemaatikat, füüsikat. Teisel semestril raadiosignaalidega seonduvat, arvutivõrgundust ning ka sissejuhatust astrofüüsikasse. Käesoleval semestril minnakse elektroonikaga edasi, kuid järgmisest semestrist läheb Johani sõnul asi põnevaks: juurde tulevad sellised ained nagu kosmosemissiooni planeerimise alused ning kosmoseteadus. Johan selgitab: "Kuna kosmos ei ole väga inimsõbralik koht, siis tuleb tundma õppida ka kõike, mis võib inimestele või tehnikale ohtu kujutada - kiirgused, temperatuuri suur kõikumine jne." Järgnevatel kursustel lisandub järjest rohkem erialaspetsiifilisi aineid. "Selle eriala puhul on kõige efektsem nimi," naerab ta.
Mees nagu orkester
Peale lendamise harrastab Johan ka mägironimist. Kõrgeim tema vallutatud tipp on Lenin Kõrgõzstanis (7134 meetrit), mis jääb 1850 meetri võrra alla Mount Everestile. Ka Everesti tahab ta kunagi proovida, aga kas tipus käimisest midagi välja tuleb, ei tea. "Mägironimisega on nii, et lähed kohale, annad endast parima ja kui hästi läheb, siis võtad ka tipu ära."
Tänavu suvel Johan mägedesse turnima ei jõudnud, aga ronimist harrastab ta Guildfordis siseseinal. Viiul on asendunud koorilauluga. "Muusika on muudele tegemistele hea vaheldus," selgitab ise. Kui aega on, siis ta ka rulluisuitab. Puhkuse ajal Eestis olles tegi ta läbi ka 36 km Tartu Rulluisumaratoni.
Eestisse tagasi
Pärast kolmeaastast bakalaureuseõpet ning aastast magistrantuuri peaks Johan olema kvalifitseeritud kosmosemissioone kavandama ja väikesatelliite ehitama. Kõigepealt tahab ta aga kiiremas korras Eestisse tagasi tulla. "Eestis on ikka kõige parem," väidab ta.
Küsimusele, kas ta siis ikkagi loodab kunagi astronaudiks saada, vastab Johan: "Unistada tuleb, aga selleks, et astronaudiks saada, pead sa ükskõik mis erialal hullult kõva tegija olema, väga suure töökogemusega, õigel hetkel õiges kohas ja kõigele lisaks peab olema ka väga väga palju õnne. Siis sa saad astronaudiks. Mis erialaga sa tegeled, ei ole väga vahet."
