26.09.2008, 00:00
Eestlane teel maailmaruumi
Eesti noormees Johan Kütt õpib Surrey ülikoolis kosmosetehnoloogiat ja planeetide uurimist. Salamisi unistab piloodipaberitega noormees aga astronaudiks saamisest.
Laupäevane sügisõhtu Surrey maakonnas asuvas Guildfordi linnas
on vaikne ja rahulik, tudorliku arhitektuuriga kauni väikelinna noored on
üles löödud ja valmistuvad peole minekuks. Kino Odeon ees
tervitab mind piloodivormi ja tagasihoidliku naeratusega noormees.
“Mis minust ikka kirjutada,” vabandab Johan. “Ma olen
lihtsalt tavaline üliõpilane. Ja mitte sugugi ainus eestlane, kes
sellisel erialal õpib.”
Johan Küti kunagine
kooliõde ütleb, et kosmoseteema on olnud alati Johanile
hingelähedane. Ta meenutab, et kui ta kunagi kooliajal Johanil külas
käis, olid poisil kosmoseteemalised plakatid seina peal olnud.
Selle väite lükkab Johan ümber – ainult akna ees oli
tähekaardiga ruloo.
Istume Johaniga maha Surrey
ülikooli ette tiigi äärde pargipingile. Temaatiliselt
lendavad üle meie peade Londonisse suunduvad lennukid.
Viiulimängust pilvede vahele
Eestis on Johan
lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli. Muusikakooli pani kuueaastase
Johani tema ema. “Mäletan, et kunagi mustvalgete telekate ajal
näidati muusikateemalist saadet, kus oli ka orkester kohal. Ja siis ma
teatasingi, et tahan seda pika toruga pasunat mängida.”
Kuna pere elas kortermajas, arvas ema, et pasunamäng võib
mõjuda laastavalt naabrite närvikavale, ning Johan pandi hoopis
viiulit mängima.
Juba siis uitas Johani meel ka kosmoseradadel.
Poisi tädi töötas Võrus kooliraamatukogus, kust Johan
avastas raamatu “100 kosmoseraketti”, mis talle jubedalt
meeldis.
Et Johan oli matemaatikas ning füüsikas tugev,
otsustas ta pärast põhikooli minna Tallinna Reaalkooli, kuid miski
muutis ta meelt: “Olin otsustanud, et lähen Reaalkooli, ka paberid
olid juba sisse antud, aga mingi X ajend sundis mind siiski
Muusikakeskkooli lõpuni käima. Senini pole ma seda otsust hetkekski
kahetsenud.”
Seda, et ta tahab lenduriks saada, teadis Johan
juba põhikooli lõpus, seega tähendas Muusikakeskkooli
jäämine, et matemaatikat ning füüsikat tuli omal käel
juurde õppida.
“Teadsin, et see ei ole kerge, aga mitte
ka ületamatult raske,” meenutab ta. Üheteistkümnendas
klassis läks Johan matemaatika riigieksami ettevalmistuskursusele ning
tegi eksami aasta varem ära 80punktise skooriga. Füüsikaeksamiks
valmistas Johanit ette eraõpetaja. Sellegi eksami skoor oli 80 ringis.
Ise ta küll selliste tulemustega rahule ei jäänud, kuid asi
seegi.
Ehkki viiulimänguga on tal olnud nii paremaid kui
halvemaid aegu, ei kahetse Johan oma valikut. “Muusikakeskkool andis
mulle väga hea üld- ja ka kultuurilise hariduse,” on ta
rahul.
Eestis lenduriks
Tartu
Lennukolledž oli Johanil silme ees terendamas juba põhikooli
lõpust ja sisse sai ta hea tulemusega, vaid umbes 15 punkti jäi
maksimumist puudu. “See kosmoseteema on mul kogu aeg kukla taga olnud,
aga tol hetkel tahtsin saada lenduriks. Eks kaine mõistus paneb asjad
paika,” muigab Johan.
Esimesed kaks aastat õpiti
üldaineid – matemaatikat, füüsikat, majandust,
võõrkeeli, põhirõhuga tehnilistel ainetel. Siis
tulid sissejuhatavad ained lennundusse ning komandal kursusel lendamise
teooria. Kolmanda kursuse kevadel hakati teooriaga paralleelselt ka lendama.
“Kibelesime juba sügisel jubedalt lendama. Meie klassi aknad
olid lennuvälja poole ja kui viimase kursuse õpilased lendamas
käisid, siis vahtisid kõik välja, et tahaks juba ise
ka.”
Lõpuks j
õudis lendamise aeg kätte. Esimene kord instruktoriga lendama
minnes oli küll väga põnev, räägib Johan, kuid see
õige tunne tuli sisse alles esimesel
soolomarsruutlennul:
“Läksin Tartust Mustveele Peipsi
ääres, edasi Põltsamaale ja sealt Laeva kaudu tagasi
Tartusse,” meenutab ta. “Kui ma Tartu alast välja
jõudsin, siis ma tundsin, et vaat nüüd ma lendan,
nüüd on lahe.”
Johan sai piloodilitsentsi neljanda
kursuse suvel ning suundus kohe seejärel sügisel Inglismaale
ülikooli.
Inglismaale kosmoseteadust
õppima
Valiku puhul olid olulised mitmed
asjaolud. Johan vaatas ka ülikoole Saksamaal ning Prantsusmaal, kuid
määravaks sai keeleoskus. Ka on Surrey ülikoolist välja
kasvanud Surrey Satellite Technology Ltd nimeline firma, mis ehitab
väikesatelliite ja on teinud koostööd Euroopa Kosmoseagentuuriga
ja teiste suuremate kosmoseettevõtetega.
Õppima
läks Johan oma kuludega. Ülikool maksab küll eelnevate
õppetulemuste alusel aastas 1000 naelsterlingit stipendiumi, kuid
äraelamiseks tuleb kooli kõrvalt ka tööl käia.
Esimese aasta talvel pakuti talle tööd erapilootide
lennuõpetajana. Firma kattis instruktorikoolituse kulud tingimusel, et
Johan töötab täistööajaga kaks aastat. Kuna see pakkus
talle võimalust jälle lennata, jäi Johan nõusse.
Jaanuaris-veebruaris tegi ta koolituse läbi ning hakkas märtsist
tööle. Samas tähendas täiskoormusega päevane
töö ka seda, et ülikooliõpingute nimel tuleb iseseisvalt
märksa rohkem pingutada.
Esimesel aastal õpetati
ülikoolis peamiselt elektroonikaga seonduvaid aineid, matemaatikat,
füüsikat. Teisel semestril raadiosignaalidega seonduvat,
arvutivõrgundust ning ka sissejuhatust
astrofüüsikasse. Käesoleval semestril minnakse
elektroonikaga edasi, kuid järgmisest semestrist läheb Johani
sõnul asi põnevaks: juurde tulevad sellised ained nagu
kosmosemissiooni planeerimise alused ning kosmoseteadus. Johan selgitab:
“Kuna kosmos ei ole väga inimsõbralik koht, siis tuleb tundma
õppida ka kõike, mis võib inimestele või tehnikale
ohtu kujutada – kiirgused, temperatuuri suur kõikumine
jne.” Järgnevatel kursustel lisandub järjest rohkem
erialaspetsiifilisi aineid. “Selle eriala puhul on kõige
efektsem nimi,” naerab ta.
Mees nagu
orkester
Peale lendamise harrastab Johan ka
mägironimist. Kõrgeim tema vallutatud tipp on Lenin
Kõrgõzstanis (7134 meetrit), mis jääb 1850 meetri
võrra alla Mount Everestile. Ka Everesti tahab ta kunagi proovida, aga
kas tipus käimisest midagi välja tuleb, ei tea.
“Mägironimisega on nii, et lähed kohale, annad endast
parima ja kui hästi läheb, siis võtad ka tipu
ära.”
Tänavu suvel Johan mägedesse turnima
ei jõudnud, aga ronimist harrastab ta Guildfordis siseseinal. Viiul on
asendunud koorilauluga. “Muusika on muudele tegemistele hea
vaheldus,” selgitab ise. Kui aega on, siis ta ka rulluisuitab.
Puhkuse ajal Eestis olles tegi ta läbi ka 36 km Tartu Rulluisumaratoni.
Eestisse tagasi
Pärast kolmeaastast
bakalaureuseõpet ning aastast magistrantuuri peaks Johan olema
kvalifitseeritud kosmosemissioone kavandama ja väikesatelliite
ehitama. Kõigepealt tahab ta aga kiiremas korras Eestisse tagasi
tulla. “Eestis on ikka kõige parem,” väidab ta
.
Küsimusele, kas ta siis ikkagi loodab kunagi
astronaudiks saada, vastab Johan: “Unistada tuleb, aga selleks, et
astronaudiks saada, pead sa ükskõik mis erialal hullult kõva
tegija olema, väga suure töökogemusega, õigel hetkel
õiges kohas ja kõigele lisaks peab olema ka väga väga
palju õnne. Siis sa saad astronaudiks. Mis erialaga sa tegeled, ei ole
väga vahet.”