Eestlannad elavad Türgi meestega läänelikku elu
Kunagine Ekspressi ajakirjanik Paavo Kangur ajas mõned aastad tagasi näpuga järge Eesti rikaste edetabelites ja järeldas, et Eesti naise kõrgetele ideaalidele vastavat meest leidub nende kodumaal umbes 500 isendit. Meediapersoon Anu Saagim kuulutas jutu õigeks ja käskis endale välismaa mees võtta.
Vaevalt, et Saagim siinkohal türklasi silmas pidas, pigem ikka soomlasi, sakslasi, inglasi, rootslasi...
Sest ainuüksi fakt, et kuskil on maa, mille rahvastikust 99,8 protsenti vähemalt teoorias näoga meka poole palvetab, ei tekita meis enesekindlust ega äratundmisrõõmu. Mida kuradit meie, eestlased, üldse sellest kaugest riigist teame? Peale kebabi, halvaa, armeenlaste genotsiidi ja Tarkani hittlaulu „Kiss Kiss" loomulikult. Modernse türklase stereotüübina tundub see Tarkan olevat liialt libe ja magus sell, et usaldusväärsena mõjuda.
„Kas sa oled türklasega abielus vä?!"
Seda halvustava alatooniga esitatavat küsimust kuulevad Kertu (27), Kai-Mai (29) ja Kristina (25) oma rahvuskaaslastelt praegugi. Mis seal imestada, Eestis vaadatakse ju neegrile ka anno 2009, suu ammuli, järele.
Aga nad vastavad, et jah, on küll.
Kõik kolm. Õitsvas abielus. Türklastega.
Nad on haritud, neil on väikesed lapsed ja nad elavad õnnelikult Euroopa ühes suurimas linnas Istanbulis.
Mitte, et neil midagi Eesti meeste vastu oleks - Kertu sõnul tundub kohati nende omavahelises suhtes, nagu oleks tema tagasihoidlik ja vaikne mees rohkem eestlane ja Kertu ise türklane -, lihtsalt juhtus nii, nagu vahel ikka asjad elus juhtuvad.
Kaht kõrgharidust omav Kertu elab Türgis alates eelmisest augustist. Märtsikuu teisel pühapäeval sai ta Eesti Suursaatkonnast kätte uuendatud Eesti Vabariigi passi, kus seisab uus perekonnanimi. See on Atakani, tema abikaasa nimi. 7. jaanuaril - samal päeval ühe kuulsa Eesti mehe Paul Keresega - sündis nende perekonda beebitüdruk Melis. Kui ei teaks, võiks seda arvata Kertu helesinise kampsuni krae järgi, mis on määrdunud väikese olendi suust läbikäinud toiduga.
Kertust ligi viis aastat kauem on Türgis elanud Kai-Mai, kelle mees peab fotograafi ametit. Tema ise on koordinaator riigi ühe suurima kirjastuse juures. Hetkel kirjutab Tartu Üikoolis Taani filoloogiat õppinud Kai-Mai oma tõlketeooria magistritööd. Ka Kai-Mai mehe ema on taanlane.
Eestis käis türgi keelt peaaegu veatult rääkiv Kai-Mai viimati kaks aastat tagasi.
Kristina elab Türgis neljandat aastat. Kui ta hääldab oma uut perekonnanime Bahçalı, kõlab see eestlase tahumatule kõrvale nagu „Bahtššen". Türki saabudes läks Kristina keelekursustele. Seal õpetati türgi keelt türgi keeles.
Räti võib koju jätta
Kristina on 25-aastane, kuid näeb välja vähemalt viiendiku võrra noorem.
Millegipärast tunnen end neist kõigist füüsiliselt vanemana, kuigi tegelikkuses pole see kaugeltki nii. On see külm ilm või hakuna matata faktori puudumine elust, mis Eestis inimese kiiresti raugastuma paneb?
„Nüüd pannakse sulle kodus rätik pähe ja hakkad ainult toitu vaaritama!"
„Mitmes naine sa tal juba oled?!"
Need olid teised hirmud, mis tuttavate silmadest algul vastu peegeldusid.
Kertu vanemad lootsid, et tütar tuleb pärast viit Hollandis Amsterdamis veedetud aastat lõpuks ikkagi kodumaale tagasi. Türklasest poisssõbrast kuuldes oldi eestlastele omaselt kahtlevad.
„Algul tuli neil harjuda mõttega, et tütar hakkab elama teises ühiskonnas ja kultuuris, mis on niivõrd erinev Eestist," meenutab Kertu. „Nüüd, peale mitmeid kordi Istanbulis käimist ei saaks nad minu valiku üle rohkem õnnelikumad olla."
Rätti pole Kertu, Kai-Mai ega Kristina kandma pidanud kordagi.
„Minu mehel on neli õde-venda, mitte üksi neist ei kanna rätti, ei palveta regulaarselt, ning pole kinni kaetud" sõnab Kristina. „Siia tulevad külalised tihtipeale küsivad, mis riided nad peavad kaasa võtma. Ütlen, rätid võivad koju jääda. Mingil muul moel ka ennast katta ei ole vaja."
Tõsi, Türgi islam on oma olemuselt liberaalne. Sealne valitsus on võtnud tauniva hoiaku igasuguste fundamentalistlike ilmingute suhtes. Burkasid näeb Türgis reeglina ainult Pakistanist või Afganistanist tulnud turistide seljas. Inimesed joovad alkoholi, söövad sealiha ja kimuvad suitsu Sinise Mošee hoovis. Vähe sellest, pühakodade aedadel Istanbulis leidus märtsi alguses parteide kampaaniaplakateid seoses lähenenud valimistega. Isegi kohalikud naised näitavad Kertu sõnul sealsetes randades rohkem paljast ihu kui eestlannad.
Kai-Mai tõdeb siiski, et läbi Istanbuli - riigi suurimat linna kutsutakse Euroopa New Yorgiks, nagu ka Londonit - ei saa iseloomustada kogu Türgit. Istanbul on läänestunud, kuid maa idaosas esinevat veel ikka mitmenaisepidamist ning aumõrvu. Viimase eest saab Türgis eluaegse vanglakaristuse.
Eestlannade abikaasadel seevastu pole aga kodus isegi traditsioonilist palvematti. Mošees käiakse, kuid enamasti vaid ramadaani pühade ajal. Ei Kristinat, Kai-Maid ega Kertut pole pandud usuvahetamise fakti ette.
Külalislahkus omandab kummalised mõõtmed
Nähtus, millega eestlannad pole täielikult harjuda suutnud, on kohalike meeste omavaheline intiimsus. Türgis võib tihti kohata nii vanu kui ka noori meesterahvaid, kes üksteise käevangus ringi jalutavad. Nimelt on seal kombeks tuttavaid nähes mõlemale põsele suudlus anda.
Kristina ütleb, et see mõjub ikka veel kummaliselt, kui kaks meest üksteist tänaval musitama kukuvad.
Türklaste näol on tegemist kõige külalislahkema rahvaga ning see võtvat vahel väga kummalisemad mõõtmed, kinnitavad tüdrukud.
„Kui ühele ja samale töökohale kandideerivad türklane ja välismaalane, siis eelistatakse kindlasti välismaalast. Seda põhjusel, et türklane ei usalda oma kaasmaalasi," selgitab Kai-Mai.
Eestis on naised harjunud ühe käega autot juhtima, teisega last sussutama ning samal ajal mobiiltelefonis abikaasat õpetama , millises kapisahtlis asuvad viimase puhtad trussikud. Türgis on aga pea kõigil koristajad, sõnab Kertu. „Mina olen harjunud meie suurt maja ise koristama, seal süüa tegema, pesu pesema, triikima, poes käima. Kohalikele tundub see imelik, sest paljudel peredel on koduabilised, kes vajalike toimetuste eest hoolt kannavad."
Kertu rõhutab samas, et Istanbulis on klassivahed on kohati nähtavad elamurajooniti.
„Kuna mina elan perega sellises rajoonis, kus pea igal perel on koduabiline, vaadatakse mind lapsega jalutamisel või vaiba kloppimisel nagu kuutõbist."
Kui eestlastel on täiskasvanuks saades oma vanematega võrdsete suhe, siis Türgis säilib suur austus oma ema-isa ning sugulaste vastu ka täiskasvanuna. Kai-Mai sõnul teietab tema mees ikka veel oma vanaema. See, et lapsed oma vanemate peale häält tõstavad või karjuvad, on lubamatu.
„Kui sain lapse, siis pelgasin, kuidas teda perekonnas nunnutama hakatakse," räägib Kertu. „Näiteks, magab minu laps kõik paevased uinakud õues rõdul või aias. Seda aga vaadatakse siin imelikult, kuna arvatakse, et ma külmetan lapse ara. Samuti „alariietan" mina last Türgi mõistes - siin on lastel sall silmadeni tõmmatud, et ikka külma õhku laps ei hingaks.
„Mu mehe onu on arst. Abikaasa on öelnud, et las ta räägib, kuidas peaks last kasvatama, meie teeme ikka nii, nagu ise paremaks arvame. See ongi see austus: ei öelda lihtsalt, et ei taha kuulata!"
Eestlannade sõnul on siinsed perekonnad üksteisega väga lähedased, kuid see lähedus ei ole lämmatav. Mis sest, et tihti kolivad lapsed oma uue perekonnaga vanemate ligidale elama.
Kristina ütleb, et Türgis on inimesed õppinud olema üksteise kõrval nii headel kui halbadel aegadel. Isegi surma puhul tulevad naabrid kadunukese lähedastele appi: valmistavad matuselistele süüa, aitavad otsida sobivat kohta, kus viia läbi matusetseremoonia ja matmispaik.
Kas siin elu on?
Kertu, kes on isa poolt lätlane, ütleb, et temast suuremat Eesti patriooti ei ole. Ka Türgis on neil alati kilu, must leib ja Eesti viin külmkapis. Samas tundub talle Eesti rohkem koduna, kui see on kaugel ja tema on Türgis.
„Ma olen harjunud välismaa eluga. Eestisse minnes on algul alati tore perekonda, sõpru ja tuttavaid naha, kuid nemad ju elavad oma elu ja lõpuks hakkab natuke igav," räägib Kertu, kes on jõudnud juba harjuda ka Türgi soojema kliimaga. „Eestis ei tea ju kunagi, milline suvi või talv on. Vaatamata sellele käin ma alati vähemalt 2 korda aastas kodus- suvel kuu aega ja jõulude ajal 2 nädalat."
Istanbul oma 13 miljoni elanikuga tundub Kertu, Kristina ja Kai-Mai jaoks liiga suur ja hõlmamatu, tõelised erinevused võrreldes kodumaaga tulevad välja alles Eestisse sattudes.
„Mäletan esimest korda, kui olin pikalt ära ja läksin Eestisse tagasi," räägib Kai-Mai. „Siis imestasin, et kõik inimesed seisavad punase tule all. Siin oled harjunud, et keegi ei peatu punase tule all, vajadusel sind lastakse lihtsalt üle tee."
„Ja Tallinnas on nii vaikne," lisab Kertu. „Mõtlen seal olles vahel, et issand, kas siin üldse elu ongi?"
