Eestlase seiklused Pakistani eriolukorras

Rännumees Kristjan-Jaak Tammsaar viibis Pakistanis Ravalpindis päeval, mil seal tapeti opositsioonijuht Benazir Bhutto. Hoolimata hoiatustest läks ta tänavatele uudistama.

“Tead sa ikka...? Benazir ­Bhutto on mõrvatud!” ütleb Austraalia turist, kes pistab pea välja hotelli kõrvaltoa uksest.

Aknast välja vaadates näen, et tänavad hotelli ümber on varasele õhtutunnile vaatamata sama hästi kui inimtühjad ja iga viimase kui poe ette on tõmmatud trellid ning raudkardinad.

Hotelli vastuvõtus soovitatakse välismaalastel majast mitte väljuda. Mõne tunni pärast saab kiusatus minust jagu ja otsustan siiski Rawalpindi linna tänavatele uudistama minna. Väljun hotellist, kus öö maksab 40 krooni. Selle raha eest saab ööbida võidunud voodis keset määrdunud seintega kivikarpi.
 
Pimedaid ja hiirvaikseid tänavaid hotelli ümbritseval Saddar Bazaaril ääristavad üksikud avatud sööklad, kus ­tosinad silmapaarid naelutatud urdukeelse­te­le uudistekanalitele.

Kõrvaltänavas rebib viiepealine kamp vaikides maha tänava­laternale kinnitatud suurt ­
PML-Q (­Quaid-e-Azami-nimeline Pakistani Moslemiliiga) valimisplakatit.

Tõmban kapuutsi silmile ja kiirendan tänava teise äärde hoides sammu. Ka mehed jätkavad samal hetkel teed, nii leian end ootamatult salga keskelt. Erinevalt möödunud nädalate sadadest pärimistest “Mis su nimi on? Mis su riik on? Mis su usk on?” ei tunne seekord keegi mu vastu vähimatki huvi.

Hingan kergendatult ja võtan suurele teele jõudes kursi tagasi hotelli poole, taustaks eemalt kostev kopterimürin. Kõige jahmatavam näib politseinike puudumine – seda riigis, kus relvastatud kordnikke kohtab tavaliselt igal teisel tänavanurgal ja pagaripoode ning apteeke valvavad pumppüssidega turvamehed. Hiljem selgub, et ka teistes linnades kaovad politseinikud elanike äkkviha kartuses pärast atentaate tänavatelt.

Sadade suletud äride keskelt suudan leida ühe tegutseva internetiurka ning olles rahuldanud oma esialgse uudistejanu, naasen hotelli tund pärast keskööd. Hõõguvoranž kuu ripub raskena madalal öises taevas. Uinun aknataguse kopterimüra saatel, kuskilt kaugelt on üleüldiste kärgatuste vahele kuulda ka üht-kaht automaadivalangut.
 
Hommikul pool kaheksa näitab fuajeebaari teler endiselt sama urdukeelset uudistekanalit mida õhtul ja ööselgi. Vaid näod teleri ees näivad vahetunud. Kuna mul linna kaarti pole, püüan fuajee seinale liimitud skeemi paari minuti jooksul võimalikult hästi meelde jätta ja sukeldun hommikustele tänavatele. Sadade teid ääristavate äride uksed ja vaateaknad on ikka varjatud raudkardinatega. Endiselt ei paista silmapiiril ühtki politseinikku.

Jõuan väikese ringiga välja linna lõuna- ja põhjapoolt eraldava jõenireni. Linna läbiva Murree-nimelise maan­tee ääres võib viimaks ometi märgata elu. Ajalehetoimetuse treppidel kihab lehemeeste summ, jaotatakse ja pakitakse värskeid väljaandeid. Hetk hiljem hargnevad rattakullerid laiali igas võimalikus suunas, tänane läbimüük tõotab tulla enneolematu.

Jätkan teed piki Murreed põhja poole ning poolteist kilomeetrit hiljem ­jõuan üheni linna peamistest ristmikest, kohalike suus Committee ­Chowkini. Ristmiku asfalt on kaetud kümnete tahmaste lõkkeasemete ja sadade tellise­tükkidega. Laternapostidel ripuvad kurvad ribadeks rebitud valimisplakatid, lõkkeasemete vahel jätkub ruumi ka klaasikildudele ja lillepotitükkidele.

Segi pekstud valgusfoorid, üks neist maastki välja kistud.

Esimest korda pärast eelmisel ­päeval Rawalpindisse saabumist näen tee ­ääres politseinikke.

Kohalike korrakaitsjate tavarelvastusse kuuluvad automaadid AK-47 on sedakorda välja vahetatud bambusritvade, mõlkis kilpide ja kiivrite/turviste vastu. Viimased vedelevad hetkel küll hunnikus majaseinte najal – nagu enamik linnaelanikke, on ka politseinikud sügavale ajalehtedesse kaevunud.

Astun veel minutit kümme põhja poole, kuigi Liaquat Bagh pidanuks juba ammu kätte jõudma. Kohalikud osutavad näpuga tuldud suunas, seletamatul moel on mul õnnestunud ajalehetoimetuse vastas üle tee asuvast pargist esimese hooga mööda jalutada. Vaikides seiravad tosinad inimesed plahvatuspaika otse pargi tagumiste väravate ees. Keegi ei karju, keegi ei skandeeri, keegi isegi ei nuta – õhus on tunda vaid sõnatut šokki.

Asfaldil väravate ees on näha sügavaid täkkeid, möödunud õhtu sündmusi meenutavad auto pamper ja müüri äärde kokku lükatud tolmused sandaalid. Kõnniteeäärne porilomp on segunenud verega. Olen sündmuspaigal ainuke fotograaf ja mitu kohalikku näitavad mulle müüripraost rippuvat verist lihatükki. Ma ei pildista.
 
Hotellitaguse kõrvaltänava kaugemas otsas on üle inimpeade näha tuleleeke. Kahe ristuva tänava keskel põlevatest autokummidest tõuseb taeva poole tihke must toss. Ka lõunapoolse tänava otsast paistab tossav lõkkease, mida ümbritseb kihav rahvasumm. Aeg-ajalt eraldub massist mõni laternapostil turniv poisike, kes peagi saagiks langenud valimisplakatiga tagasi rahva sekka sukeldub.

Mõne aja pärast liigub salk ikka teeäärseid plakateid alla rebides nagu üks mees mulle vastu ning skandeerib president Musharrafi vastaseid loosungeid. Mandariinikott käe otsas kõlkumas, tõmbun igaks juhuks seina äärde ja lasen viiekümnepealisel rahvasummal mööduda.

Hotellist veerand tundi hiljem siia tagasi tulles pole ei lõketest ega rahva­summast enam jälgegi. Kuigi paari päeva vältel on hotelli katuselt näha igas suunas taeva poole tõusvaid suitsusambaid, on tegu enamasti mittevägivaldsete ja isoleeritud pahameelepuhangutega.

Telekat vaadates jääb mulje, nagu kogu linn põleks ja tänavatel möllaks kodusõda. Samal ajal valitseb suuremas osas linnast täielik rahu ja vaikus.

Viimaks ometi on Saddar ­Bazaari nurgale kogunenud tosin igavlevat politseinikku, mis selgitab skandeeriva rahvasumma kiiret lagunemist. Vahetan mundrikandjatega mõne sõna ja jalutan tagasi hotelli poole. Paar täismeest ja mõned poisikesed lagunenud salgast rebivad siingi plakateid maha ja minu kaamerat nähes on lõke püsti sekunditega.

Efektsema kaadri saamiseks lohistatakse kiirelt kohale kaks autokummi. Ja jällegi, mida telerist ei näe, on samal ajal treppidel naervad vanamehed, lõkke taustal peetav kriketimatš ja muretult “mässavaid” tänavaid mööda mandariinikotiga jalutav turist.
 
Pisut muret tekitab fakt, et internetiühendus puudub täna mõlemas hotellilähedases internetikohvikus. Ainsa infoallikana säilib teler ülerahvastatud fuajeebaari tagumises nurgas.

Solidaarsuse märgiks keeratakse see aegajalt ka ingliskeelsele uudistekanalile. Ekraani alumises ääres jooksev bänner edastab telegrammuudiseid riigi eri nurkadest:
“Kashmores 15 vigastatut, 200 kinnipeetavat põgenenud vanglast; Badinis r& uuml;nnatud ja süüdatud kaks panka, kaks politseijaoskonda pluss 100 sõidukit ja 15 bensiinijaama; Karachis ründavad ja süütavad relvastatud jõugud tehaseid, nelja politseinikku on tulistatud; Kandkotis 100 vanglast põgenenut; Lahores põletatud kolm bussi, kaks hukkunut; Larkanas rünnatud hotelle, süüdatud raudteejaam; Peshawaris peksab politsei laiali vägivaldseks muutunud rahvasalga; sõjaväeüksused on lahinguvalmiduses, suletud Sindhi-Punjabi vaheline põhimagistraal...”

Samal ajal kui Bhutto atentaadi järgsed vägivallalained levivad üle kogu riigi, näib olukord Rawalpindis ja pealinnas Islamabadis võrdlemisi rahulik. Alles telerist saan teada, et mõni tund enne eilset tragöödiat toimus Rawalpindi äärelinnas rünnak ka PML-N (Nawaz Sharifi juhitav Pakistani Moslemiliiga) valimiskolonnile. Väidetavalt avati tuli aastate eest
PML-Nist lahku löönud PML-Q valimiskontorist. Kuulidest läbistatud masinatest leitakse 4 surnut ja 17 vigastatut.

PPP (kadunud Bhutto juhitud Pakistani Rahvapartei) liikmed omakorda ründavad atentaadijärgsel õhtul ja ööl president Musharrafi toetava PML-Q valimiskontoreid üle kogu linna.

Kui voodisse ronin, kõlavad taustaks lakkamatud kärgatused ja paugud. Kui ei teaks, et peasüüdlasteks on kõikvõimalikud ilutulestikuraketid ja veretu tulevärk, peaksin linna sõjatandriks. Ühtlasest foonist kostab järjekordselt paar automaadivalangut oma iseloomuliku kiirustava tärinaga.
 
Õhtul Rawalpindisse naastes tõden rõõmuga, et vähemalt siinkandis pole näha ühtki teesulgu ega kontrollpunkti. Sama lugu on pühapäevahommikusel Islamabadi-sõidul.

Hoolimata kestvast üleriigilisest leinaperioodist näib kohalik transport taastunud ja ei teel Islamabadi ega tagasi tule mul marsat oodata üle paari minuti.

Sõit Rawalpindist vaid tosina kilomeetri kaugusel asuvasse ­sõsarlinna Islamabadi kulgeb tuttavat Murree maan­teed mööda. Liaquat Baghi ja Committee ristmikke ületades hakkavad silma mõlema risti äärde pargitud politseisoomukid: reedel polnud neist veel jälgegi. Alles õhtu hakul saan leheuudistest teada, et eilsete agressiivsete meeleavalduste laialiajamiseks tuli ka Rawalpindi korrakaitsjatel kasutada füüsilist jõudu ja pisargaasi.

Piki Murreed põhja poole kulgedes jäävad lisaks arvukatele lõkkeasemetele silma kümned rünnatud pangad  osa on pääsenud katkiste aknaklaasidega, teistel on kildudeks pekstud terved fassaadid, alustades siltidest-klaasidest ja lõpetades rahaautomaatidega. Vähemalt kaks hoonet on põlema süüdatud. United Bakeryl on seekord tulnud oma pangahärradest naabrite tõttu maksta ränka hinda – pangaga ühes Nazir Plazas asunud pagariäri on täiesti hävinud ja logost on hoone välisseinale jäänud vaid kooruvad ja tahmunud jäänused: “...nite ...ery”.

Kui tänavad Rawalpindis on viimaste päevade jooksul lihtsalt olnud võrdlemisi tühjad, siis Islamabadis avaneb lausa apokalüpsisejärgne pilt. 1960. aastatel rajatud matemaatiliselt korrapärase ja võrdlemisi steriilse atmosfääriga pealinnas liigendavad eri sektoreid mõlemas sõidusuunas viierealised horisondini sirutuvad asfaltnooled. Minuti jooksul möödub ehk auto või kaks. Samuti on endiselt suletud kõikvõimalikud kontorid, ärid ja kaubanduskeskused – seni pretsedenditu pilt poolesaja aasta vanuses Islamabadis.

Linna idast ääristava Põhiseaduse avenüü ümber on kogunenud riigi strateegiline keskus – ülemkohus, keskpank, riigisekretariaat, presidentuur jms. Majade vahele on okastraadi­pallidest keritud ajutised tõkked ja barrikaadid, müürijuppide najal vedelevad hunnikus sajad kilbid, kiivrid ja turvised – omanikud risti-rästi murul ja põõsa varjus pikutamas.

Parlamendihoone suletud lähiümbruses on lisaks arvukatele politseinikele näha okastraadist piiratud ajutistes telklaagrites sõjaväelasi.

Musharrafi välja kuulutatud “punane häire” püsib ja automaatidel on kaitseriivid maas. Samal ajal istutab tosinkond töölist keset suletud sõidusuundi teepeenral lilli ja eemalt rohuplatsilt on kuulda lõbusate kriketimängijate erutatud hüüdeid. Kriket oli, on ja jääb.
        
Mööda Murreed Rawalpindisse naastes märkan põletatud Nazir Plaza ümber esimesi välismaiseid võttegruppe. Committee ristmikule on lisaks soomukile saabunud hulgaliselt politseijõude ning risti lähiümbrus on suletud. Koguneva rahvasumma ümber tiirutavad veel kodutolmuste jalgadega “rindeoperaatorid”, kaelas ja üle õla rippumas sadade tuhandete kroonide väärtuses fototehnikat.

Hetk hiljem käänduvad kaelad ja pöörduvad pead ning lõuna poolt ­läheneb muljet avaldav kolonn  – ­üksteise järel möödub 15 ­politseimasinat kuulipilduritega, 15 sõjaväeveokit lahinguvarustuses sõduritega ja ­lõpetuseks veel 20 politseitsiklit – kaks meest igas sadulas, bambusridvad ­süles. Üks fotograaf mainib, et tegu on ­pelgalt ranger’ite lipumarsiga. Eilsete kokkupõrgete järel on nüüd ka Rawalpindisse sõjaväeüksused appi kutsutud.

Ristmikule kogunenud PPP poolehoidjad deklameerivad Koraani ja mälestavad partei hukkunud esinaist, taustaks lakkamatu kaamerate klõpsimine. Veerand tundi hiljem läheb rahvahulk rahumeelselt laiali ja politseijõudki vabastavad tee.

Committee ristilt läände suunduvalt tänavalt paistavad paksud tossupilved ja peagi veereb raskelt sinnapoole soomuk, saadetuna poolest tosinast teisest politseimasinast. Kus suitsu, seal tuld, ja nii järgneb politseinikele peagi ajakirjanike hord. Kui sündmuskohale jõuame, on suurem osa teed blokeerinud lõketest juba kustutatud ja pooled politseinikest tossupilvede keskel eri suunas hargnemas. Just siin sünnib mitu esmaspäevast esikaanepilti loojuva päikese kiirtes soomuki siluetist suitseval ristmikul.

Lahti läheb järjekordne kassi-hiire mäng, mille käigus kitsastel tänavatel orienteeruvad politseinikud püüavad eos laiali ajada kogunevaid rahvahulki ning avada lõketest suletud teid.

Iseloomuliku plumpsatusega lendab kõrvaltänavasse esimene pisargaasiballoon ja olemine kipub kibedaks.

Fotograafid vajuvad laiali, taskurätid näole ja käed silmile surutud – vaid üks õnnelik on taibanud gaasimaski kaasa haarata. Hoolimata ­näilisest sõjatandrist ei paista olukord eriti pingeline ja hetke pärast avastan end sõbralikust vestlusest teed blokeeriva politseisõiduki juhtidega. Samal ajal, kui katuseluugist välja sirutuva politseiniku granaadiheitjatoru 360 kraadi ulatuses ümbrust luurab, pärivad mehed kabiinis familiaarselt mu reisi ja muljete järele ning pakuvad teed. Külaline on siin riigis Jumalast saadetud kingitus.

 

Bhuttode suguvõsaneedus

• 27. detsembril 2007 mõrvatud Pakistani opositsiooni­juht Benazir ­Bhutto pärines maailma ühest kuulsaimast poliitdünastiast, mida saadavad vägivaldsed surmad.
• Naine oli kahel korral Pakistani peaminister. Peaminister oli olnud juba tema isa Zulfikar Ali Bhutto, kes poodi 1979.
• Ka Benaziri vennad Shahnawaz ja Murtaza tegelesid poliitikaga. Esimene leiti surnult oma Prantsuse Riviera kodust 1985 ja teine tapeti Pakistanis salapäraselt 1996.
• Naise abikaasa Asif Zardari on istunud korruptsioonisüüdistuste tõttu kaheksa aastat vangis.