"Sinking The Gustloff: A Tragedy Exiled from Memory" on film merendusajaloo ohvriterikkaimast tragöödiast - 30. jaanuaril 1945 uputas Nõukogude allveelaev S-13 Läänemerel kolme torpeedoga põgenikke ja haavatuid tulvil laeva Wilhelm Gustloff. Hukkus rohkem kui 9000 inimest, nende seas palju naisi ja lapsi. Mõni päev hiljem uputas sama allveelaev veel ühe põgenikelaeva, General von Steubeni, mille pardal olnud 4300 inimesest ligi 4000 hukkus.

Kolga käsitleb Gustloffi tragöödiat ühe ellujäänu, Kanadas elava sakslase Horst Woiti loo kaudu. Marcus armastab tsiteerida Stalini ütlust, et üks surm on tragöödia, miljon aga on statistika. "Kui vaataja saab samastuda ühe inimese ja tema kannatuste looga, siis statistika ärkab ellu," ütleb ta. Woiti lugu elustabki arvu 9000 oma kohutavuses.

Oma filmidest rääkides võrdsustab Kolga alati natsismi ja kommunismi kuritegusid. Ajal, mil Venemaa üha jõulisemalt ülistab oma Suurt Isamaasõda, on ta loonud filmi, mis näitab võitjaid pigem sõjakurjategijatena. Kui Venemaa peab Gustloffi uputajat, Aleksander Marineskot, kangelaseks, siis loodetavasti seda filmi vaadanud inimesed mõtlevad teisiti.

Kolga eelmine film "Gulag 113" valmis vahetult enne 9. maid 2005, kui Moskvas tähistati uhkelt Teise maailmasõja lõppu. See on lugu Marcuse vanaisa Eduard Kolga kannatuste teest.

Punaarmeesse 1941. aastal mobiliseeritud Eduard talus ränka metsatööd ning põgenes Velikije Luki lahingu ajal armeest. Ta jõudis koju 1943. aasta kevadel, kuid juba 1944. aasta sügisel pages Rootsi kaudu Kanadasse. Suvel 2004 sõitis 89aastane Eduard koos Marcusega taas Venemaale - et filmi jaoks läbi käia 60 aasta tagune kannatuste tee.

Ka see film võitis 2007. aastal Kanada Etnilise Meedia Assotsiatsiooni preemia ning seda on näidatud Kanadas, USAs, Rootsis ja Eestis. Gustloffi filmile võib aga loota veelgi suuremat edu, eriti Saksamaal. Tõi ju selle minevikusündmuse taas paljude teadvusse Saksa kirjanik, Nobeli preemia laureaat Günter Grass oma romaanis "Vähikäigul" (2002).

Kuigi Kolga uusim linateos pole eestlaste kannatustest, aitab see neid kergemini mõista. "Mind on alati häirinud, et Stalini metsikusi kodumaal ja välismaal on Läänes väga vähe teadvustatud," tõdeb Kolga. See on ka põhjus, miks ta dokumentalistikaga tegelema hakkas.

Ja neid metsikusi hakatakse Läänes teadvustama vaid inimlike lugude kaudu, selliste, mida pakuvad lugejatele-vaatajatele nii Sofi Oksanen kui ka Marcus Kolga - meie tõhusad "relvad" käimasolevas infosõjas.