10.07.2009, 00:00
Eestlase sõjafilmi pärjati Kanadas
Läänemerel 1945 toimunud kohutavast sõjatragöödiast jutustav eestlase Marcus Kolga dokumentaalfilm võitis Kanadas auhinna.
Torontos elava Hiiumaa juurtega Kanada filmilooja Marcus Kolga (36) film
põgenikelaeva Wilhelm Gustloff uputamisest pälvis äsja suure
tunnustuse. Kanada Etnilise Meedia Assotsiatsioon kuulutas Kolga linateose
parimaks dokumentaalfilmiks.
“Sinking The Gustloff: A Tragedy
Exiled from Memory” on film merendusajaloo ohvriterikkaimast
tragöödiast – 30. jaanuaril 1945 uputas Nõukogude
allveelaev S-13 Läänemerel kolme torpeedoga põgenikke ja
haavatuid tulvil laeva Wilhelm Gustloff. Hukkus rohkem kui 9000 inimest, nende
seas palju naisi ja lapsi. Mõni päev hiljem uputas sama allveelaev
veel ühe põgenikelaeva, General von Steubeni, mille pardal olnud
4300 inimesest ligi 4000 hukkus.
Kolga käsitleb Gustloffi
tragöödiat ühe ellujäänu, Kanadas elava sakslase Horst
Woiti loo kaudu. Marcus armastab tsiteerida Stalini ütlust, et üks
surm on tragöödia, miljon aga on statistika. “Kui vaataja saab
samastuda ühe inimese ja tema kannatuste looga, siis statistika ärkab
ellu,” ütleb ta. Woiti lugu elustabki arvu 9000 oma kohutavuses.
Oma filmidest rääkides võrdsustab Kolga alati
natsismi ja kommunismi kuritegusid. Ajal, mil Venemaa üha
jõulisemalt ülistab oma Suurt Isamaasõda, on ta loonud
filmi, mis näitab võitjaid pigem sõjakurjategijatena. Kui
Venemaa peab Gustloffi uputajat, Aleksander Marineskot, kangelaseks, siis
loodetavasti seda filmi vaadanud inimesed mõtlevad teisiti.
Kolga eelmine film “Gulag 113” valmis vahetult enne 9. maid 2005,
kui Moskvas tähistati uhkelt Teise maailmasõja lõppu. See on
lugu Marcuse vanaisa Eduard Kolga kannatuste teest.
Punaarmeesse
1941. aastal mobiliseeritud Eduard talus ränka metsatööd ning
põgenes Velikije Luki lahingu ajal armeest. Ta jõudis koju 1943.
aasta kevadel, kuid juba 1944. aasta sügisel pages Rootsi kaudu Kanadasse.
Suvel 2004 sõitis 89aastane Eduard koos Marcusega taas Venemaale –
et filmi jaoks läbi käia 60 aasta tagune kannatuste tee.
Ka see film võitis 2007. aastal Kanada Etnilise Meedia Assotsiatsiooni
preemia ning seda on näidatud Kanadas, USAs, Rootsis ja Eestis. Gustloffi
filmile võib aga loota veelgi suuremat edu, eriti Saksamaal. Tõi
ju selle minevikusündmuse taas paljude teadvusse Saksa kirjanik, Nobeli
preemia laureaat Günter Grass oma romaanis
“Vähikäigul” (2002).
Kuigi Kolga uusim
linateos pole eestlaste kannatustest, aitab see neid kergemini mõista.
“Mind on alati häirinud, et Stalini metsikusi kodumaal ja
välismaal on Läänes väga vähe teadvustatud,”
tõdeb Kolga. See on ka põhjus, miks ta dokumentalistikaga
tegelema hakkas.
Ja neid metsikusi hakatakse Läänes
teadvustama vaid inimlike lugude kaudu, selliste, mida pakuvad
lugejatele-vaatajatele nii Sofi Oksanen kui ka Marcus Kolga – meie
tõhusad “relvad” käimasolevas infosõjas.