Sõnaga "välis-Eesti" seostuvad esmajoones eestlased Rootsis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Seejärel meenuvad Austraalia ja ehk ka Venemaa. Kõigis neis riikides on erinevatel aegadel olnud suured eestlaste asundused seltside ja laulukooride, koguduste ja erakondade, ajalehtede ja raamatutega. Märksa vähem teatakse meie rahvakildudest näiteks Brasiilias, Lõuna-Aafrikas, Abessiinias või Hiinas. Hiinas elas eestlasi üle kogu riigi, Eestil olid seal isegi konsulaadid. 

Põgenikud punaste eest

Vene revolutsioonide ja kodusõja tormilistel aastatel said paljude Venemaa eestlaste uueks koduks Hiina linnad. Suurde sadamalinna Šanghaisse asusid esimesed eestlased elama 1917. aastal. Päris võõras see linn polnud, siin oli varem läbisõidul viibinud palju Eesti meremehi.

1921. aastal taganesid Vene valged punaväe eest Vladivostoki poole. Nendega liikus kaasa palju põgenikke, nende seas Siberis elanud eestlasi. Vladivostok oli nõrgalt kaitstud ning selle langemine oli vaid aja küsimus – oktoobris 1922 see juhtuski. Venemaa tuli maha jätta. Eestlastel oli selles tohuvabohus õnne. Vladivostoki sadamas seisis palju Vene Vabatahtliku Seltsi laevu, mille kaptenid olid enamjagu kõik eestlased. Nad tulid omadele appi ja toimetasid põgenikud Šanghaisse, Hongkongi ja teistesse Hiina sadamalinnadesse. Suur hulk neist Eesti põgenikest leidis esimese varjupaiga just Šanghais. Et inglise keelt oskasid vaid vähesed, polnud töö leidmine kerge.

Suhtumine eestlasse ei olnud sõbralik. “Eestlasi nimetati ikka venelasteks ja tihti ka kahtlustati punastena,” meenutas Eesti aukonsul Šanghais Paul Rumberg. Põhjuseks olid Vene passid või Siberis asutatud Eesti Rahvuslikkude Komiteede isikutunnistused, millele vaadati “kui paberi peale, millel oli juures enamluse lõhn ja seda kardeti Šanghais kui katku”. Nii olid eestlased siin ilma kodakondsuse ja igasuguse toeta – isikutunnistused takistasid ka elatise teenimist.

Olukord muutus, kui 1922. aastal asutati Šanghais Eesti konsulaaragentuur, mis 1924 muudeti konsulaadiks. Nende väljaantud dokumentidele vaadati hoopis teise pilguga. Kahekümnendate algul oli Šanghais ühes läbisõitjatega umbes 60 eestlast. Siin loodi Eesti selts, laulukoor, korraldati koosviibimisi ja tantsuõhtuid.

Šanghai konsulaarringkonda kuulus kogu Hiina, välja arvatud Harbiini konsulaadile alluv Mandžuuria. 1935. aastal tegi konsul Rumberg oma piirkonna eestlaste kohta põhjaliku ülevaate. Šanghais elas siis 131 eestlast, mujal 43. Näiteks Pekingis asus kolm, Tientsinis 14 ja Hongkongis viis eestlast. Rumbergi andmeil olid kõik need eestlased “võrdlemisi rahuldaval järjel” ja pidasid korralikke ameteid. Ta loendas 14 kaugesõidu kaptenit, 13 inseneri, 11 ärimeest, kaheksa raamatupidajat, isegi kolm näitlejat, ühe pangadirektori, ülikooliprofessori, hambatehniku ja lahutusteadlase.

Toonane Šanghai oli eriline linn, mis koosnes kolmest osast: rahvusvaheline kontsessioon, Prantsuse kontsessioon ja neid ümbritsev hiinalinn. Siin elas koos 48 rahvust ja ametlik keel oli inglise keel. See välismaalaste kontsessioon oli Hiinast poliitiliselt sõltumatu, tal oli kaitseks hiinlastest mässuliste rünnakute eest oma sõjavägi ning Hiina seadused siin ei kehtinud. 

Šanghais elavad välismaalased kehalist tööd ei teinud, selleks olid hiinlased. Pealegi alandanuks selline töö välismaalaste prestiiži. “Mingit kultuurilist huvi šanghailastel ei ole. Ainult jaht dollari järele. Välismaalased, kes on heal järjel, elavad laialt. Juuakse soda whiskyt ja cocktailisid,” kirjeldas Rumberg.

Suvel 1937 tuli Šanghai eestlastel üle elada ärevad ajad, sest Hiina ja Jaapani vahel puhkesid ägedad lahingud. Ka välismaalaste linnaossa kukkusid pommid. “Põlesid inimesed, hooned, autod, rikšad; hävines autobuss inimestega; inimeste pead, käed ja jalad paisati kaugele sündmuskohalt – neid leiti katustelt ja rõdudelt,” teatas Rumberg. Iga hetk oldi valmis evakueerima sadamas ootavatele laevadele. Õnneks põgeneda ei tulnud ja eestlastel läks hästi – kannatada keegi ei saanud.

Kolmekümnendatel aastatel tuli Šanghaisse õnneotsijaid Eestist, eriti meremehi, kes aga pidid kohapeal pettuma. Hätta sattunud lootsid Eesti konsulaadist abi saada, kuid selle võimalused olid väga piiratud. “Raha väljapressimiseks konsulaadilt mehed ähvardavad ennast uputada või kuritegu toimida. Viimaks, kui kõik abinõud tagajärjeta kasutatud, lahkuvad nad Šanghaist mõne laevaga, mis neid töö eest Euroopasse viib. Kuid on ka selliseid, kes hulguvad ringi Šanghais mitu kuud ja kerjavad tänavatel, mille eest nad langevad kohe kohtu karistuse alla, kuid nad ei hooli millestki,” kurtis konsul Rumberg.

Eestlaste seltskondlik elu Šanghais hääbus1930. aastate lõpuks. Konsuli arvates elas Šanghais 1940. aastal umbes 150 eestlast, kes käisid omavahel vähe läbi. Siiski Eesti Vabariigi aastapäevale koguneti.

Eesti koloonia Harbiinis

Šanghai kõrval teine suur eestlaste keskus Hiinas asus Mandžuurias Harbiini linnas, kus juba 1917. aastal asutati Eesti selts. Harbiini eestlaste seltskondlik elu elavnes siiski alles rahutu ja hakkaja ärimehe Artur Nortotsi saabumisega 1919. aastal. Kohe asutas ta Eesti Rahvusliku Komitee, mille juhatamise ta enda peale võttis. Komitee andis välja Eesti passe, mis võimaldas paljudel eestlastel kodumaale sõita. Ka Eesti seltsile puhus Nortots elu sisse. Sellest oli vähe, juba järgmisel aastal asutas ta ka Šanghais Eesti seltsi ja juhtis seda neli aastat. 1924 oli Nortots juba Austraalias, kus algul pidas kanafarmi ja seejärel tegutses Sydneys. Rahutu mees ei jäänud Austraaliasse pidama, 1930. aastal naasis ta Harbiini. Puhus vahepeal hääbunud Eesti seltsile taas elu sisse ja korraldas Eesti iseseisvuspäeva puhul Moulin Rouge’i teatris vägeva peo. Mõni aasta hiljem oli Nortots aga juba kooliõpetaja Kolmjõel.

Kolmekümnendate keskel tegutses Harbiinis Eesti selts, naiskomitee, laulukoor, luteri kogudus ja tööstus-kaubandusbüroo. Suvel 1937 asutati isegi jalgpallimeeskond Tervis, mille 15 liikmest kaheksa olid eestlased. Harbiini rahvusvahelise jalgpalliliidu sekretär B. Johanson muuseas oli eestlane.

Harbiini eestlastest paljud olid Põhja-Mandžuuria raudtee teenistuses. 1936. aastal aga ostis Jaapan raudtee ära ning alustas puhastustööd. Kõik valged, nende hulgas ka eestlased, vallandati. Et uut tööd oli väga raske leida, otsustasid paljud kolida Eestisse. 1936. aasta lõpul teatas Eesti välisministeerium, et annab Harbiini eestlastele kojusõiduks laenu. Harbiini Eesti konsul Aleksander Lõhmus sai ülesande registreerida kojusõitjad. Neid kogunes kevadeks 1937 kokku 46 inimest, kellest vaid kuuel oli sõiduraha olemas. Oli ka muid probleeme. “Harbiini Eesti Selts korraldas sõitjatele eesti keele kursused, et võimaldada kodusõitjatele, kelle hulgas on ka umbkeelseid, väikest sõnade tagavara ja tarvilikke teadmisi,” kirjutas ajakiri Välis-Eesti. Novembris 1937 asus kodumaale teele kümme eestlast, kaks lätlast ja kaks leedukat. Kuna ärasõit oli veninud, leidsid paljud eestlased vahepeal endale uue töökoha ning loobusid Eestisse kolimisest.

Suguvendade lahkumine Harbiini eestlaste kooskäimist ei vähendanud. Elu kees endise hooga. Konsulaat sai uued avarad ruumid, kus oli hea koosviibimisi korraldada. Muret tegi aga emakeele puudulik oskamine. 1939. aastal lõpul otsustas Eesti selts avada eesti keele kursused, sest segaabielude tõttu hakkas kasvama eesti keelt vähe või üldse mitte oskajate arv.

Harbiini ja Šanghai kõrval oli Kaug-Idas veel kolmas Eesti aukonsulaat, mis avati 1934. aastal Daireni sadamalinnas. Dairen kuulus tollal Jaapanile ning linnas elas hulk eestlasi. Konsuliks nimetati eestlasest pangandustegelane ja impordi-ekspordiäri omanik Alfred Ruthe. Kuna Eesti Vabariigil puudus esindus Tokios, esindas Ruthe eestlaste huve kogu Jaapanis ja selle asumaades.

Äpardunud asumine Uus-Guineasse

Kahekümnendate aastate alguses, kui Šanghaisse alles saabunutel oli peaaegu võimatu tööd leida, soovisid paljud neist rännata edasi parematele jahimaadele. Kuid selleks oli tarvis raha, mida aga polnud. Raskustesse sattunud suguvendi aitas Šanghai Eesti Selts nii peavarju kui ka toiduga.

Seltsi esimees Artur Nortots murdis pead, kus võiksid eestlased leida paremaid elamistingimusi. Kaaluti Jaavat, Borneot, Uus-Guinead ja teisi troopilisi saari. Nõuga tulid appi eestlastest kaugesõidukaptenid, kes tundsid neid saari läbi ja lõhki. Lõpuks otsustati, et parim koht on Uus-Guinea maakitsus Hollandi asumaal, nelja jõe lähedal, kus igast suunast puhub maapinda jahutav meretuul.

Lähemat infot saadi ka ühelt eestlannalt, kes oli juba kolm aastat kohapeal elanud. See oli julgustav. Elamuid pidi olema kerge ehitada. Kliima on ühesugune nii suvel kui ka talvel. Jõed ja meri annavad rohkesti merivähke ja kalu. Aedviljad kasvavad hästi.

Eestlased võtsid seejärel ühendust Hollandi konsuliga Šanghais, kes toetas ümberasumise mõtet igati. “Sisemaal aga ma vastutust teie meeste eest oma peale ei võta, sest seal elavad kannibalid,” hoiatas ta. Kuid lisas, et inimsööjate relvaks on ainult mürginooled ning seetõttu nad põgenevad relvastatud kultuurinimeste eest ilma vastupanu osutamata.

Eesti selts tegi korjanduse ning siis saadeti neli meest Uus-Guineasse maad kuulama. Kannatamatult oodati meestelt teateid, aga ei midagi. Kuni lõpuks saabus esimene postkaart Jaava saarelt. Selgus, et maakuulajad pidasid paremaks sõita Euroopasse ja Ameerikasse. Üks neist jõudis Eestissegi, lubades oma kirjas reisirahad tagasi maksta. Lubaduseks see jäigi. Teiste kohta tuli teade, et nad olid Hongkongis jooma hakanud. Nii lõppes eestlaste ümberasumine Šanghaist Uus-Guineasse. Seda plaani päris maha ei maetud, veel kolmekümnendate keskel kaaluti ümberasumise võimalust – elu Kaug-Idas oli muutunud rahutuks ja raskeks.

Ümberrahvustumist Hiina eestlased ei kartnud – seda eesti keele oskuse vähenemisele vaatamata. Eestlane teeks ka paapuast musta eestlase, armastati öelda. Näitena võib tuua Vladivostoki ümbruses asunud eesti külad, kus kõik töölised olid hiinlased, rääkisid aga selget eesti keelt. Nende lapsed oskasid paremini eesti kui hiina keelt, sest kogu päeva nad mängisid eesti lastega.