Eestlased muugivad da Vinci koodi
Detsember 2008, Acerenza linnake Lõuna-Itaalias.
Korrastades tuttava advokaadi kunstikogu, märkab kunstiajaloolane Nicola Barbatelli kandikumõõtu, kergelt kraabitud portreed keskeale lähenevast pika habemega mehest.
„Äkki Galileo Galilei?" arvab omanik hooletult.
Aga Barbatelli on kunstiuurijale omaselt väga hea visuaalse mäluga. Asi ei tundu õige: kogu habemiku välimus, tuttavlik ja erakordselt müstiline pilk...
Ta pöörab paplipuust tahvlil teise poole. Sinna on peegelpildis kirjutatud „PINXIT MEA". Ladinakeelne väljend „maalitud minu poolt".
Signatuur, mida kasutas Leonardo da Vinci.
Nüüd Barbatelli taipab: hämmastavalt sarnane teos leidub suures Uffinzi galeriis Firenzes. Pilt, mida kuni 1930. aastateni peeti Leonardo autoportreeks.
Ärevil ajaloolane teeb hoobilt kümmekond vastamata kõnet oma matemaatikuharidusega sõbrale Gianni Glinnile. Paplitahvel lihtsas poekotis, käiakse suurtes Itaalia galeriides ja saadakse selge juhis: kohe teha analüüsid, korralik kataloog ja näitus!
Selleks pöördub Gianni Glinni Eestisse.
Nimelt: kõigepealt tuleks pilti võrrelda Leonardo õpilase Francesco Melzi tööga - portreega, millel on peaaegu kindlalt Leonardo. See on ülesanne, millega saaks hakkama Glinni ammune sõber, Tallinna Ülikooli maaliosakonna juhataja ning silmapaistev realist Orest Kormašov.
„Tehnika erineb," kirjutab Kormašov Itaaliasse, kui on mõlemat tööd näinud. „Aga proportsioonid ja ilme klapivad. Pole võimatu, et isik on üks."
Pealegi - ta on Leonardo töid näinud nii Ermitaažis kui Louvre'is. Mõju, mida avaldab see töö, on täpselt sama. Seesama müstiline pilk.
Sarnasuse tõestamiseks ajab Kormašov Tallinna ülikooli koridoris loengute vahel kitli selga ja modelleerib Acerenza leiust skulptuuri. Esmalt savist ja siis itaallaste soovil ka silikoonvormi.
Kui töö valmis - selleks kulub ümmarguselt kaks-kolm kuud -, nõuavad itaallased seda näha ning Kormašov tõttab lennukile.
„Mida te viite?" uurib tollitöötaja.
„Pead," vastab kunstnik ausalt.
Kümmekond kilo kaaluv pea on seest õõnes, aga narkootikume skänner ei näita.
„Selge." Tollitöötaja noogutab hooletult kolleegile. „Ah, kellegi pea."
Siiski, „kellegi pea" võrdlus Francesco Melzi portreega näitab silmade-nina-suu proportsioone päris juhuslikena. Tähendab, tarvis oleks täiuslikumat pilti - kolmedimensioonilist arvutimudelit.
Kulukat ja aeganõudvat lõbu, mille oskajat Eestist naljalt ei leia.
Lõpuks „komistab" Kormašov tutvuste kaudu kunstiakadeemia tudengi ja graafilise disaineri Helen Koka otsa. Liigset selgitustööd ta esialgu ei tee.
„Oled võimeline arvutis pead üles ehitama?"
„Olen küll," vastab Kokk pikemalt mõtlemata. Seni on ta teinud üksnes katsetusi - modelleerinud arvutil natüürmorte ja loodusvaateid.
Kormašovile tüdruku, keda ta absoluutselt ei tunne, riskijulgus meeldib.
Kolmedimensioonilise mudeli loomine maalist on peenike matemaatika. Võtta saab küll üsna täpse külgvaate, aga terviklik mudel nõuab ka silmnäo õiget laiust. Tähendab, eestvaadet.
Klassikalisel autoportreel istub kunstnik 22,5 kraadise nurga all: asendis, kus ta end peegli ja molberti ees minimaal selt liigutama peab.
Seda arvutis "keerates" saaks eestvaate kätte. Aga - kuidas tõestada, et Acerenzest leitud töö maaliti nimelt nõnda?
Inspireerivama õhkkonna tarvis sõidab Helen Kokk Itaaliasse.
Ta sirvib Gianni Glinni Rooma-korteris "Codex Atlanticust", Leonardo käsikirjade ja visandite kogu. (Glinnil on Leonardo-materjale terve riiul).
Järsku lööb pilt klaariks. "Peeglikamber!"
Tõesti, koodeksis on sketš kaheksanurksest ruumist, mille kõigis seinades peeglid. Tähendab - seal istudes näeb inimene end samaaegselt igast küljest, ja seejuures eestvaatena nimelt 22,5 kraadise nurga alt.
Kokk modelleerib peeglid arvutil ja paigutab Acerenzast leitud töö mudeli sinna sisse. Kõik klapib: seintelt vastu peegelduv nägu paistab otsevaates täpselt nii, nagu maalil.
Edasi nokitseb Kokk Itaalias mitu nädalat arvutiga, laual lahti hunnik raamatuid ja kõik tähtsamad Leonardo portreed. Sööb oliive ja joonistab kogu näo punkt punkti haaval välja.
Ta pusib anatoomiaõpiku kallal, et saada selgeks vastava piirkonna luud-lihased - kuni selleni välja, kuidas nahk sinna peale kinnitub. Isegi kortsud peavad olema täpsed.
Ja Leonardo suujoone - vaevumärgatava muige - tabamiseks üritab ta seda ise peegli ees järele teha. Selline tajumine nõuab tublisti aega.
Itaalias saab animatsioon lõplikult valmis. Seda kõrvutatakse Melzi ja Uffizi portreedega - ning kõik vaated klapivad.
Peeglikambri-sketšil märkavad Kormašov ja Kokk inimfiguuri, kelle vasakus, hoogsalt õhku heidetud käes on sulaselge pintsel.
Ka Leonardo oli vasakukäeline - tähendab see, et müstifikatsioone armastanud kunstnik kujutab juba sketšil autoportree valmimist? (Olgugi et peeglikambri olemasolust kindlad tõendid puuduvad.)
"See on, jah, üks meie idee," poetab Kokk. Ja lisab kiiresti: "Aga ainult idee. Üks võimalus."
Ja Kormašov räägib, kuidas ta alles hiljuti juhtus lugema asjakohast venekeelset raamatut (Dmitri Merežkovskilt). Seal kirjeldatakse Leonardot täpselt sellisena nagu Acerenza-portreel.
"Sada kümme protsenti!" kunstnik elavneb. "Ma ei tea, kust ta seda võtab - aga see on nii absoluutselt samasugune, et täiesti uskumatu!"
Lisaks seostatakse Leonardot raamatus Lõuna-Itaaliaga, kust portree leiti.
Eestlaste ideid ei lükka ümber ka teised senised uuringud - nii Napoli ülikoolis kui Roomas ja Firenzes. Sest:
1. Napoli ülikooli tehnilise analüüsi järgi pärineb nii paplitahvel, krunt kui ka pigmendid ilmselt 15. sajandi lõpust - tähendab, Leonardo eluajast. Ka "Mona Lisa" on maalitud paplile.
2. Töös kasutatud punase värvi keemiline koostis kattub Leonardo muude töödega. Samamoodi signatuuriks tarvitatud tint. Ka käekiri kuulub suure tõenäosusega talle.
3. Antropoloogilise uuringu põhjal - kolju areng ja muud täppisparameetrid - on tegemist sama, ehkki noorema inimesega, keda kujutab Melzi portree.
4. Võrreldes Leonardo teiste töödega näib portree mõnevõrra eskiislikum. Siiski, silmad ja suu on läbi töötatud äärmiselt põhjalikult: pehmed, ent täpsed, maalitud kihiliselt. Täpselt samamoodi, nagu Leonardole omane.
Tõsi, leitud töö näib liigagi sarnane juba Uffizis eksponeeritud teosega, mis pärineb ilmselt alles 17. sajandist. Kas autor võib olla sama, Cristofano dell' Altissimo?
Maailma mainekad uurijad spekuleerivad ka Raffaeli või Albrecht Düreri, Leonardo tuntud kaasaegsete autorlusega.
"Samas. Need pole lihtsalt õhku visatud nimed," mõtiskleb Kormašov. "Keegi ei tule selle pealegi, et omistada tööd mõnele vähem tuntud kunstnikule."
Ta peab väikese pausi ja resümeerib, et midagi kindlat väita on niikuinii vara.
"Pealegi, tegelikult me ei otsi mingit kinnitust. Pigem tahamegi uurida, et mis see on?
Leonardo või mitte - igal juhul silmapaistvalt oluline ja võimsa energiaga töö."
"Kuigi juhuseid ja kokkulangevusi tundub ikkagi olevat kuidagi liiga palju."
Helen Kokk räägib, kuidas analüüsi käigus sai selgeks, et arvutimudeldamine tõesti huvitab teda - võib-olla teeks tulevikus näiteks lühianimatsioone. Ja Kormašov on täheldanud kõrgenenud huvi renessanssajastu vastu.
Aga jutule neist - tähendab, eestlastest - kui suure uurimuse selgroost tõmbavad mõlemad kohe kriipsu peale.
"Tervikpilt on see, mis määrab," rõhutab Kormašov. "Pealegi - minu jaoks see ei olegi teaduslik uuring. Pigem kunstnike fantaasia."
Siiski, Gianni Glinni nimetab mudeldamist materjalide, pigmentide ja värvide analüüsi kõrval ikkagi üheks kogu ettevõtmise olulisemaks etapiks.
Seejuures ei jõua itaallane ära imestada eestlaste iseloomu: ühel hetkel veidralt rahulikud, isegi laisad - aga järgmisel "hoobilt valmis fantastiliseks soorituseks".
"Vaadake lõplikku arvutimudelit!" hõiskab ta. "See on imeline! Esimest korda 600 aasta jooksul saame me öelda: näete, siin on teile Leonardo nägu!"
Ja kui analüüsid ühele poole saavad (selleks võib muidugi kuluda määramatu aeg), on Eesti üks esimesi kohti, kuhu töö näha tuuakse, lubab ta.
Uuringute tagajärgi - kui portree tõepoolest omistatakse Leonardole - on keeruline hinnata. Kas ja mida uut võimaldab see öelda tema eluloo kohta? Ei tea.
Praegu saab nentida üksnes seda, et senised müüdid salapära armastanud kunstniku välimuse kohta (tema alter egoks on peetud isegi Mona Lisat!) peavad paika.
Ning kui vähemalt üks vaadeldud portreedest - Melzi, dell' Altissimo või Acerenzest leitud töö - tõepoolest kujutab Leonardot, siis kujutavad teda ka ülejäänud kaks.
"Igasugune "tõde" sõltub muidugi kokkuleppest. Kunstimaailmas on omad autoriteetsed institutsioonid," mõtiskleb Kormašov. "Aga kui pildil on Leonardo, siis on see avastus, mida üksikisik küll enam hallata ei suuda."
Nii või teisiti: sügisel avaldab Napoli ülikool analüüsidest ametliku kokkuvõtte.
"See on väga kõva sõna," ütleb Kormašov.
Ja päris lõpetuseks veel üks asi. Kuni Nicola Barbatelli detsembrikuise inventuurini panid omanikud tundmatu, aga parajas mõõdus habemikuga paplitahvlile aeg-ajalt liniku peale ja serveerisid sellel külalistele kohvi.
Sellepärast ongi hinnaliseks osutunud leiul nüüd kriimud peal.
