Kuus päeva nädalas, kuni 16 tundi järjest. Teistest maha jääda ei tohi, sest ülemus käib õmblusmasinate vahel edasi-tagasi ja kontrollib, et naised tempos püsiks ja „liin jookseks”. Õmblejate miinimumpalk on 26 eurot, aga pole harv juhus, et nad teenivad 12 eurot kuus. Ja nad on sellegi üle õnnelikud – neil on vähemalt töö. Õmblejad alustavad vabrikutes tööd tihtipeale varateismelisena, kuigi ametlikult on lapstööjõu kasutamine keelatud. Aga kui vanad nad täpselt on, ei tea nad isegi – neil pole isikut tõendavat dokumentigi. „Paljud õmblejad tulevad maapiirkondadest linna tööle, sest kogu põllumajandus on välja suretatud. Neil on suured pered ja kui ema-isa ka ei ole, ei jää neil lastel muud üle kui ise tööle minna, et õdedel-vendadel oleks toit laual. Suurem osa neist pole kunagi koolis käinud, sest neil pole olnud võimalust. See on teistsugune maailm, inimese elul on teine väärtus kui siin. Hommikust õhtuni on ellujäämiskursus,” kõneleb moelooja Aus, kes naases Dhakast, riigi pealinnast mõne nädala eest. Ausil, režissöör Jaak Kilmil ning Saksamaa dokumentalist Lennart Laberenzil on nimelt käsil rõivatööstuse pahupoolest filmi väntamine, mis Eesti vaatajateni peaks jõudma kahe aasta pärast. Ja see film peaks sügavalt korda minema ka Eesti vaatajatele, sest Bangladeshi tüdrukud õmblevad rõivaid, mida ostame Viru Keskuse poodidest ja kanname seljas päevast päeva. „Bangladeshis toodavad absoluutselt kõik suuremad rõivaketid mingit osa oma kollektsioonidest, sest seal on see kõige odavam,” kinnitab Aus.

Avalehele
112 Kommentaari
Loe veel: