Eestlased Superliigas: kilbiga või kilbil?

Nädalavahetusel toimub Kadrioru staadionil kümnevõistluse Superliiga jõuproov. Paraku ilma tipptegijateta.

Paar päeva enne 2007. aasta kümnevõistluse Superliiga võistlust Kadrioru staadionil on meie paraadala keerulises seisus. Veel keerulisemas seisus on aga kõlava nimega jõuproov tervikuna.

Eesti koondis oma ideaalkoosseisus võiks olla Euroopa tipus, reaalne olukord on aga sellest kaugel – mis kasu on võimetest, kui mehed, kellele võimed kuuluvad, on vigastuste tõttu audis. Kadriorus toimuv võistlus tähendab Eesti kümnevõistlusele omamoodi ellujäämisõppust.

Meie kolme parima – Kristjan Rahnu, Mikk Pahapilli ja Madis Kallase puudumisel peavad ülejäänud – Kristjan Turi, Andres Raja, Päärn Brauer ja Tarmo Riitmuru ennast ületama, et kodupubliku ees lipp kõrgel hoida. Superliiga tase on jäänud nii lahjaks, et läbikukkumist ässade puudumisega välja ei vabanda.

Neli aastat tagasi Koreas kogus siis vaid 22-aastane Turi 8122 punkti, millega mahtus tol aastal Euroopa esikümnesse. Paraku jäi see Turi seni viimaseks sähvatuseks. Mehe mullune parim on 7667 ja tänavu tal punktisummat veel kirjas pole. Turi potentsiaal on võistkonna suurim küsimärk, tema tulemus võib jääda 7600 ja 8100 punkti vahele. Eelkõige temast sõltub koondise positsioon lõpptabelis, sest ülejäänute puhul võib eeldada väiksemat kõikumist.

Koondise liidrina läheb võistlustulle Andres Raja. 25aastase sportlase isiklik rekord on 7809 punkti, millega ta oli mullu Euroopa edetabelis 35. Järgmine mees, Päärn Brauer (24) kogus juba kolm aastat tagasi 7474 punkti. Paraku oodatud arenguhüpet vägilane (kuulitõuke tippmark 15.55, kettaheites 46.96) ei teinud. Mis peamine, mees ei loobunud ja kergitas juunis isikliku rekordi 7494 punktini.

Võistkonna pesamuna on 21aastane Tarmo Riitmuru. Temagi tegi juunis isikliku rekordi, kogudes Gotlandil 7454 punkti.

Niisiis pole meie nelikus ühtegi meest, kelle isiklik rekord oleks parem (ja kelle hetkevõimed lähedal) koondise treeneri Tõnu Kaukise tippmargist. Kaukise 1980. aastal Moskvas kogutud 8141 punkti oli neli aastat Eesti rekord.

Eesti võib võita!
Naerge või nutke nende punktisummade taustal, aga Eesti koondisel on olemas kõik võimalused Euroopa karikas taas kord ära võita. Coach Kaukise sõnul minnakse püüdma kohta esikolmikus, aga “kui ilm soosib, publik toetab ja poisid on hoos, siis...,” kõverdab Kaukis kavalalt vuntsi.

Superliiga pole enam see, mis ta oli kümme aastat tagasi, kui Eesti sel võistlusel esmakordselt esikohale heitles. Või 20 aastat tagasi, kui Euroopa tipp üksmeelselt kaasa tegi ja kuus meest üle 8100 punkti kogusid. Rääkimata 70ndate algusest, mil eestlane Fred Kudu ja sakslane Friedel Schirmer Euroopa riike ühendava võistkondliku mitmevõistluse ideega lagedale tulid.

Kuidas on võimalik võita kümnevõistluse Superliiga, ilma et individuaalselt keegi 8000 punktini küündiks? Aastakümneid kümnevõistluse sees elanud treener ja entusiast Holger Peel ütleb, et “neil ”hallidel aegadel” oli Euroopa Karikas mitmevõistlejate jaoks üks aasta tähtsamaid jõuproove. Nüüd aga – MM on iga kahe aasta tagant, lisaks rahavõistlused, riikide meistrikad, kus jagatakse pääsmeid suurvõistlustele ja juunioride tippjõuproovid.”

90ndatest alates hakati MM-e korraldama iga kahe aasta tagant, MM-i, EM-i ja olümpia kõrvale kerkisid ”rahavõis tlused” Götzises, Talence’is ja mujal. Seevastu Superliigas (või Euroopa karikale) võideldi varem iga kahe aasta tagant, alates 1993ndast aga igal aastal. Nii devalveerus võistlus tahes-tahtmata. Korralik kümnevõistleja suudab aastas täisjõuga läbi teha kolm-neli võistlust, valida on aga aina raskem. Oma riigi esindamine (loe: tasuta võistlemine) sportlaste plaanidesse pahatihti enam ei mahu.

“Aga ega seda saa sportlasele ette heita, sest suurvõistlused on loomulikult olulisemad. Riikide jaoks on aga põhiline, et Superliigast välja ei langetaks. Nii saadetakse siia üha enam keskmikke. Superliigas võidab ühtlane meeskond, mitte see, kes särab,” avaldab Peel ühe saladuse.

Mida siis teha, et võistlus taas atraktiivseks saaks? ”Järgmisest aastast nimetatakse Superliigat võistkondlikeks Euroopa meistrivõistlusteks, see tähendab ka rahalisi auhindu. Usun, et see toob sakslased tagasi ja paneb ka teised rohkem pingutama,” loodab Peel.

Saksamaa ja Tšehhi Tallinnasse ei tule
Olgu kuidas on – hetkeseis on selline, et Superliiga võistlus tuleb tasavägine, ent – olgem ausad – pole oma kõlavat nime väärt.

Näiteks tänavuste tulemuste põhjal maailma tugevaim (loe: ühtlaseim) kümnevõistlusmaa – Saksamaa – Tallinnas ei võistle. 2005. aastal langesid sakslased Superliigast välja, seejärel teatas Saksa koondise peatreener, et võistluse aeg neile ei sobivat. Nii toimub Euroopa parima mitmevõistlusmaa selgitamine teist aastat järjest ilma sakslasteta.

Viimase kümne aasta maailma parim – Tšehhimaa – eesotsas tänavuse edetabelijuhi Roman Šebrlega, ei tee samuti Tallinnas kaasa. Maailmarekordimees, tõsi, ei ole niisugustest võistkondlikest üritustest juba aastaid osa võtnud, aga peale tema ja vanameister Tomas Dvoraki tšehhidel praegu 8000-punktimehi polegi! Mullu oli tšehhidel nii palju ebaõnne, et langeti tugevuselt kolmandasse, nn. “mudaliigasse”, võistlema näiteks Iirimaa ja Leeduga.

Puuduvad ka lätlased. Läti kümnevõistlusest on praegu põhjust Euroopa kontekstis rääkida kui kõrgetasemelisest. Neil on tänavu koguni kaks meest ületanud 7900 punkti piiri, koondise liider Janis Karlivans tegi Götzises koguni 8271. Teine number on 21-aastane Edgars Ersinš (tänavu 7961), kolmas Atis Vaisjuns (mullu 7721), mistõttu Läti on tugevuselt teises divisjonis kindel favoriit. “Lätlased on meist praegu paremad, aga kõigepealt peavad nad Superliigasse jõudma,” naerab Peel.

Superliigasse kuuluvatest riikidest on enamik kohal teise ešeloni meestega. Näiteks puudub tänavuse hooaja komeet Andrei Krautšanka. 21-aastane Valgevene noormees tegi tänavu Göt­zises üksikaladel seitse isiklikku rekordit ja kogus 8617 punkti. Maailma tänavuses edetabelis annab see teise koha ja noormees võinuks Tallinnas olla ülekaalukas favoriit.

Prantsusmaad ei aita nende viimaste aastate parim Romain Barras, mulluse Superliiga individuaalne parim, kel tänavu kirjas 8298 punkti.

Venemaa aga ei too kohale Aleksei Drozdovi (tänavu 8373) ega Aleksandr Pogorelovit (mullu 8245). Kõrvale jääb ka Ungari koondise staar Attila Zsivoczky (mullu 8390) ja Itaalia parim Willem Frullani (mullu 7963).

Kes siis üldse osalevad?
Isegi ilma Krautšankata on esimest korda Superliigas kaasa tegev Valgevene üks võistluse suursoosikuid. Neil on kaks 8000-punkti meest: mulluse EMi kuues Aliaksandr Parhomenka (mullu 8136) ja avalikkusele tundmatu Nikolai Šubjanok (tänavu 8028).

Venemaa nelikus on vaid üks mees, Nikolai Tištšenko, jõudnud 8043 punktini, sedagi kolm aastat tagasi. Kogu sats on aga ohtlikult ühtlane. Kolmanda võitjasoosikuna tuleb kõne alla Holland, neil on kaks 8000-meest, sealhulgas kõige kõvema isikliku rekordiga Chiel Warners, Ateena olümpia viies mees. Paraku on tema tippmark, 8363 punkti, tehtud juba 1999. aastal  ja juba kolm aastat pole ta 8000 punktini jõudnud.

Prantsusmaa, Ungari, Hispaania ja Itaalia koondises 8000-mehi pole, kuid prantslastel on kõik neli meest teinud üle 7500, mistõttu hea õnne ja teiste ebaõnne korral võivad nad mullust Superliiga võitu korrata. Nii oleme saanud viis meeskonda, kes mõtlevad esikohale. Seega, lahja või mitte – nii tasavägist esikohaheitlust pole Superliigas aastaid nähtud. Ja nagu fännid väga hästi teavad – kümnevõistlus, eriti võistkondlik, on täiesti ettearvamatu...

 

Eesti koondislaste neli mõtet

Liider: Andres Raja, 25
“Mina ja liider?” küsib noormees, kulm kortsus. Nii see on, sest viimase kolme aasta tulemuste põhjal on just Raja 7809 meie neliku parim. “Lähen püüdma maksimaalset tulemust,” kostab Raja vastuseks sportlaste “lemmikküsimusele”.

Küsimärk: Indrek Turi, 25
“Vorm on hea, tulemus – ettearvamatu.” Turi jaoks on võistlus mitmekordselt tähtis. Konkurentide kaotused elavjõus lubavad Eesti koondisel head kohta püüda, mees ise aga vajab vähemalt 7700 punkti, et täita Osaka MMi norm.

Maskott: Päärn Brauer, 24
“Keegi meist peab tänavu 8000 tegema, üle kahe aasta on alati keegi teinud,” demonstreerib laiaõlgne Brauer teadmisi ala ajaloost. Aga miks maskott? Sest alati, kui Brauer on pundis, on Eesti Superliiga võitnud!

Pesamuna: Tarmo Riitmuru, 21.
“Isikliku rekordi tahan viia 7500ni, aga eelkõige võitlen selle nimel, et Päärnist jagu saada,” naerab Riitmuru, kes täiskasvanute klassis ainult viis kümnevõistlust läbinud, aga mis peamine – pole kordagi katkestanud.

Tallinnas võistlevate kümnevõistlejate top12

 

Isiklikud rekordid

Warners, Holland 8363*

Parhomenka, Valgevene 8136

Turi, Eesti 8122*

Martineau, Holland 8114

Tištšenko, Venemaa 8043*

Šubianok, Valgevene 8028

Kislov, Venemaa 7870

Felix, Hispaania 7845

Raja, Eesti 7809

Korzun, Valgevene 7777

Cerlati, Prantsusmaa 7758

Ceglie, Itaalia 7712

 

* - rekordi püstitamisest on möödas vähemalt kolm aastat.