Eestlased viivad rahvusvahelisele suurnäitusele Vene-Saksa gaasitoru

Veneetsia arhitektuuribiennaali korraldajad andsid Eestile loa ühendada Vene ja Saksa paviljonid gaasitoruga.

Septembris avataval näitusel Eestit esindav arhitektuuribüroo Salto töögrupp (arhitektid Maarja Kask ja Ralf Lõoke ning skulptor Neeme Külm) rajab Veneetsiasse gaasijuhtme NordStream sümboli. Autentsetest toruelementidest 63 meetri pikkune skulpturaalne vorm kaalub üle 15 tonni ja kulgeb näitusepaviljonide vahel, biennaaliala peamise käigutee kohal, ulatudes Saksa paviljoni esisest Vene paviljonini.

Ralf Lõoke: “Arhitektide Liidu žürii poolt oli julge samm meid märtsis võitjaks kuulutada, sest objekt on raske ja pretensioonikas ning aega kippus uskumatult väheks jääma.”

Maarja Kask: “Kui tutvustasime projekti biennaali juhtkonnale, siis esimese hooga tuli selgesõnaline äraütlemine – itaallased ei soovinud nii sisulises kui teostuslikus mõttes nii ebamugavat projekti biennaalil näha. Tänu biennaali seekordse üldkuraatori Aaron Betsky jõulisele toetusele tehti mööndus, et installatsiooni teostamise eelduseks on kõigi nende riikide nõusolek, kelle paviljonide eest toru läbi läheb. Seda teatati meile küll sellise tooniga, et niikuinii te neid ei saa.”

Eestlased pidid hankima kooskõlastused Saksamaa, Kanada, Suurbritannia, Tšehhi ja Slovaki, Prantsusmaa, põhjamaade, Jaapani ja Venemaa vastavatelt organisatsioonidelt.

Eesti-poolne kuraator, ajakirja Ehituskunst peatoimetaja Ingrid Ruudi: “Aprilli algusest saadik oleme asju ajanud ja nüüd on kõigi nõusolek olemas. Asjaolu, et püsipaviljoni mitte omaval riigil lubatakse biennaalialal teostada sellise mastaabiga installatsioon, on harukordne. Protsess polnud sugugi lihtne ega kiire, kirjavahetus on kilomeetreid pikk. Kõige keerulisem oli veenda mõistagi Saksa ja Vene komissare, keda see kriitiline projekt kõige otsesemalt puudutab.

Samas on kumu meie ettevalmistustest juba rahvusvaheline, hulga tunnustavaid ja toetavaid sõnu oleme saanud peale kohalike nii Itaalia, Saksa, Inglise kui Horvaatia arhitektidelt –  õigupoolest on erialasisene vastukaja olnud peaaegu eranditult väga positiivne.”

Praegu ootab ees raskete detailide Itaaliasse vedamine.

Ralf Lõoke: “Logistika on keeruline, maad mööda saab neid transportida ainult maismaapiirini, sealt tuleb materjal lossida laevadele ning vett mööda linna vedada, siis paigale tõsta ja kokku monteerida. Tavapärasest näituseekspositsioonist erinevalt eeldab selline projekt võrdlemisi kulukaid geoloogilisi ja geodeetilisi uuringuid, tugevat inseneriosa ja head logistikat.”

“Veelgi enam: piki puiesteed paigutatud toru puhul tuleb arvestada, et publik pääseks takistusteta kõigisse paviljonidesse, transport mahuks mööda ja kellelgi poleks pretensioone nende paviljoni vaadeldavuse osas,” lisab Maarja Kask.

Mõneti on töö võrreldav lausa Expo-projektiga, sest kui see lõpuks realiseerida õnnestub, on tegijad kindlalt maailmakaardil. Kohalikus kontekstis on nad juba üksjagu tuntust kogunud – näiteks Ralf Lõokesel ja Maarja Kasel on valminud või valmimas ühiskondlikke hooneid, kortermaju ja villasid, töös mastaapne ärihoone Admiraliteedi basseini äärde, Skoone bastioni rekonstrueerimine, Sõmeru keskusehoone, Eesti Maanteemuuseum ning botaanikaaed ja autokeskus Riiga. Neeme Külma kunstiprojektidest on toruinstallatsiooniga veidi võrreldava mastaabiga Kumu tellimusel avanäituseks valminud “Betooni valatud lehm”.

Toruprojekti toetavad kultuurkapital ja kultuuriministeerium, kuid võimaluste piires igati kokkutõmmatud eelarvest on siiani ligi veerand katmata. Tegijad loodavad abi saada E esti ettevõtjatelt.

Entusiasmi süstib ka biennaali üldkuraator Aaron Betsky, kes on sageli nimetanud gaasitoru soojalt “meie projektiks”.

Ralf Lõoke lisab: “Lootustandev on uskuda inimesi, kellel on kogemusi Itaalia asjaajamisega. Nagu kirjeldas tööprotsessi 2006. aasta väljapaneku autor – kogu aeg tundub, et kuidagi ei saa, aga lõpuks saab ikka kõik korda.”

Mida tahavad eestlased gaasitoruga öelda?

“Gaasitoru” projekti eesmärgiks on tõstatada küsimusi meid ümbritseva reaalsuse ja ruumilise keskkonna kohta ning tuua näitusele teravust ja intriigi.

Installatsioon toob esile arhitektuuri ja poliitika seose ning juhib tähelepanu hulgale küsimustele, mis on seotud arhitekti positsiooniga, energeetika tulevikuga, infrastruktuuri planeerimisega ja selle mõjuga maastikule.

Erinevalt arhitektuuri pühapäevapoolt eksponeerival biennaalil tavaliselt näidatavast sõltub meid ümbritsev keskkond väga paljust muust peale arhitektide loominguliste visioonide – majanduslikest taotlustest, poliitilistest otsustest, kõikvõimalikest normidest, reeglitest, standarditest ja kokkulepetest.

Vt ka projekti kodulehte biennaal.arhliit.ee .

Arhitektuuripidu Veneetsias

• Veneetsias toimub 1980. aastast saadik paarisnumbriga aastatel arhitektuuribiennaal.
• Seekordse biennaali üldkuraator on Aaron Betsky, Cincinnati Kunstimuuseumi juht ja Hollandi Arhitektuuriinstituudi endine direktor.
• Tänavuse biennaali lipukirjaks on „Out There: Architecture Beyond Building" ("Arhitektuur, mis on enamat kui ehitised"). Valminud hoonete asemel ootab Betsky osalejailt seekord teematõlgendusi manifestide, installatsioonide ja kujuteldavate keskkondade näol.
• Osaleb 65 riiki.
• Eesti on Veneetsia arhitektuuribiennaalil esinenud kolmel korral - 2000. aastal näitusega "Simulacrum City", 2004. aastal palju positiivset vastukaja leidnud kuivkäimlate projektiga "Time Out architecture" ja 2006. aastal sotsiaalse positsioneerimise installatsiooniga „Joint Space".