Keskmisest sagedamate Tallinki reisijatena, ning ühel meist on ka Club One’i kuldkaart, oleme aastaid laevatsi kahe maa vahet pendeldanud. Alljärgnev on meie tähelepanekute lühike kokkuvõte, mis ei kirjelda erandit, vaid kinnitab reeglit.

Piletite broneerimisest
Enamasti broneerime reisi telefonitsi, tuues piletid ära mõnest Tallinki kontorist. Augustis oli võimalus kasutada kogunenud boonuspunkte. Saime piletid Tallinnast, kuid vahetult enne laevale minekut selgus check-in’is, et meid ei olnudki reisijatena nimekirjas, ehkki raha oli makstud, tšekk ja piletid tõenduseks. Konutasime laste ja pampudega tubli kolmveerand tundi autos, teadmata, kas meid üldse laevale lastakse, sest kuigi helistati mitmele poole ja kontrolliti arvuti­süsteeme, ei saadud asja kuidagi klaariks.

Ilmselt sõltuvad niisugused olukorrad sellest, kuivõrd Tallinki kassaneiu valdab arvutisüsteemi ja -programmi ning mõistab eesti keelt. Kui juba pileti vormistamine esinduses võtab tubli tunni, siis tasub enne sõitu valvas olla ning igaks juhuks kõik aegsasti üle kontrollida, et hiljem ei peaks muretsema, kas jääd ehk niisama sadamasse konutama.

Kui Tallinnas pääseb laevale üsna hõlpsasti, siis Stockholmis peab check-in’iks parajalt aega ja kannatust varuma. Hulgast Tallinki kassaluukidest on avatud kolm-neli ja kui juhtub midagi arvutisüsteemiga, siis võid olla järjekorra teises sajas ja oodates halle karvu kasvatada. Ka uhkelt reklaamitud ja sildistatud Club One Goldi luuk on kiivalt suletud.

Piletite hindadest

Eestlastele on Tallinki piletihinnad Rootsi suunal keskmiselt kolm või isegi enam korda kallimad kui rootslastele.

Viimane piletinäide septembrist: reis Tallinnast Stockholmi kahekohalises aknata B2 kajutis maksis 2291 Eesti krooni, sisaldades kuldkaardi alla­hindlust.

Reis Stockholmist Tallinna samaväärses kajutis ja tingimustel maksis 680 Eesti krooni.
Pileti saab Eesti eestlane osta vaid Tallinnast, mitte kasutada soodsat võimalust broneerida reis näiteks Stockholmist suunal Tallinn-Stockholm-Tallinn. Miks sõit Tallinnast Stockholmi üle Läänemere on mitu korda kallim kui miili pealt sama teekond Stockholmist Tallinna üle Idamere (Östersjön), Tallinkis vastata ei osata. Ega sel polegi mõistlikku ega loogilist põhjendust peale selle, et ilmselgelt eeldatakse, et rootslased kulutavad piletihinna vahe kokteilidele ja prassivad rohkem, kuigi lällavaid eestlasi võib laeval täheldada rootslastega võrreldes märksa enam.

Kui on soov viia kruiisireisijana sõiduauto Tallinnast Stockholmi või vastupidi ning ise samal õhtul tagasi sõita, siis auto jaoks vaid üht otsa 900 krooni eest osta ei saa, maksma peab sama palju ka teise suuna eest, kuigi autot pardal ei ole. Pärimisele, miks see nii on, vastas Tallinki töötaja: “Me ei tea, kas te üldse kavatsete tagasi tulla!”

Krediitkaartidest

Rootsi krooni kurss Eesti krooni suhtes pole laevas igal pool vastavalt üldkehtivale kursile 1 SEK = 1,7 EEKi, vaid üks kahele. Nii näiteks maksab üks Bingo­loto pilet 30 SEKi või 60 EEKi, õnneloos 10 SEKi või 20 EEKi jne, mistõttu on soodsam arveldada Rootsi kroonides.


Tallinki laevadel võetakse vastu mitmesuguseid krediitkaarte – reklaam­kleepsude järgi on oodatud ka ­American Express ja Diners Club, kuid nendega on alailma janti, kasutus tõkestatud ning sõltub tihtilugu teenindaja tujust. Näiteks teatas hiljutisel sõidul tõrges ja pahur baaridaam, kes vastumeelselt klientidele kokteile segas ja tühje pudeleid suure vihaga kasti viskas, et “Diners ­Clubi kaart pole Tallinki laevadel iial kehtinud”, ja nähvas irooniliselt, et “kümme aastat tagasi olid ka Eestis kasutusel mingisugused kaardid, mida enam ei tunnistata”. Samas oleme eelmistel kordadel maksnud just Diners Clubi või American Expressi krediitkaardiga.
 
Baaridaam käskis meil kokteilid tagasi anda ja ise baaris püsida, kuni ta kaardiga arveldamiseks ülemuse restoranist kohale kutsub. Mõni tund hiljem kehtis seesama kaart laeva tax-free poes nagu mullu ja muiste.
 
Rootsi lauast
Sedavõrd nigela valikuga ja aina viletsa­maks muutuvat rootsi lauda (ühele täiskasvanule 376 Eesti krooni pluss joogid) ei lei a ühegi teise Euroopa laeva­kompanii  buffet-lauast. Võrdluseks: ­Viking Line’i Rootsi-Soome laevadel maksab külluslik buffet 343 Eesti krooni, sisaldades piiramatult veini, õlut, mahla, kohvi ja vett.

Veel paar aastat tagasi, Victoria I algusaegadel, oli valik märksa rikkalikum, kuid nüüd on alles jäänud kõige odavamad palad ja seegi väljapanek pole sageli kuigi esinduslik. Rootsi laud eeldab ju, et keegi sel kogu aeg silma peal hoiab, et vaagnate välimus segamini seaküna ei meenutaks.

Kui miski otsa lõpeb, siis seda tihti­lugu juurde ei tooda. Tüüpiline näide on juustuvalik.

Enamasti on seal vaid riismed või mingid kübemed endisest kasinast valikust. Kui Victorial palusime, et lõppenud juustulauda täiendataks, siis mõne aja möödudes tõepoolest saabus proua juustudega, visates tükid lõikelauale ülbe fraasiga: “Siin teile on!”

Märksa meeldivamad kogemused on aga Romantika ja Victoria à la carte’i restoranidest, kus võib enamasti silmata küll rootslasi, kuid söök on seal üldiselt maitsev ja ettekandjad viisakad.

Teenindusest
Harva näeb laevadel tõeliselt oma tööd nautivat teenindajat. Enamasti on nad mõrud, arrogantsed, ignorantsed ja tülpinud, tehes kõike lausa silmanähtava vastumeelsusega ja rõõmutult. Ei poeta ilmaaegu viisakusi, nagu “tänan” ja “palun”, rääkimata naeratusest. Siiski, on erandeid, kes seetõttu silma jäävad.

Samas ollakse rootslaste vastu hoopis tähelepanelikumad ning lahkemad. Oleme kogenud seda omal nahal, sest tihtilugu pöördutakse meie poole esmalt rootsi keeles ning siis on suhtumine hoopis teine.

Valitseb hoiak: “Ei, see pole võimalik!” kui teenindaja midagi ei oska või teha ei viitsi.
Piano-baaris, mille seinal ilutseb Dry Martini kokteil, vastab värisevate kätega baarmen, et nemad Dry Martini kokteili ei teegi. Lõpuks haarab ta siiski telefonitoru, et kolleegilt selgitust küsida, kuidas seda siis segada. Kui klient teda ise juhendama hakkab, lepib baarmen olukorraga, aga pole maailmas nii klassikaliseks kujunenud joogist midagi kuulnudki, mistõttu hakkab ta seda Dry Martini kokteili­klaasi asemel segama tavalisse mahlaklaasi. Mehe käed värisevad pohmellist sedavõrd, et ta ei saa oliive kuidagi tiku otsa t orgatud.

Kajutitest

Enamasti on need igati puhtad ja linad värsked, kuid tõenäoliselt oli keegi vihane klient poetanud ühte neist, mis just meile ööbimiseks sattus, midagi ekstra haisvat, nagu Rootsi ­surströmming.

Kui vastuvõtus teatasime, et selles kajutis ei ole võimalik olla, võttis neiu leti alt välja pudeli õhuvärskendajat ja soovis “head reisi jätku”. Pärast suurt jagelemist kutsus ta siiski hotelli direktori, kellega koos kajutisse sammusime. Nii kui ukse avasime, hüüdis tema, ilma et oleks lävelt edasi astunud: “Siin ei ole võimalik olla!” Pooleteise tunni pärast saime uue kajuti.

Tõeliseks piinaseansiks kujuneb ka öö kaheksanda teki kajutis, mis asub vahetult diskosaali peal. Kui laev juhtub puupüsti täis olema ja sa pead sellega leppima, siis on vaid kaks võimalust: kas koos teismelistega hommikul kella kuueni diskotada või paadialusena kuskile nurka pugeda, et mitte läbi öö kestvast tuimast valjust tümpsust oimetuna nagu räiges pohmellis järgmist päeva alustada.

Järeldus
Tallink naudib monopoolset seisundit, mistõttu tema laevadel pole iseäranis eestlasest kliendil – rootslasi koheldakse seal märksa viisakamalt ja sõbralikumalt – põhjust tunda, et ta on sinna oodatud. Küll aga tajub klient, kuis igal sammul ollakse huvitatud tema rahast.

Esmatähtis ei näi võrreldes teiste laevakompaniidega olevat hea teenindus ning klientide meeldiv kohtlemine ja rahulolu, vaid eelarve täituvus.