EELK Tallinna Jaani kirik Foto: Rene Suurkaev

Tallinna piiskoplik toomkirik
Isadepäeval kuulsid Toomkoguduse liikmed toomkirikus jumalasõna, mis manitses võimule alluma. “Kes paneb vastu võimule, paneb vastu jumala korraldusele, sest pole võimu, mis ei oleks pärit jumala käest,” lausus õpetaja Urmas Viilma apostel Pauluse sõnadega. “Kui sa teed kurja, siis tunne hirmu, sest tema, võim, ei kanna mõõka asjata!”

Järgnevas jutluses Tallinna juhtivale kogudusele rõhutas pastor siiski, et kristlane on kahe riigi kodanik. Ilmaliku riigi ülemaid tuleb austada, aga pürgima peab jumalariigi poole.

Ekspress küsis Toomkiriku õpetajalt, kas apostel Pauluse sõnad tema 13. kirjast roomlastele tähendavad Eestis ka nurinata allumist valitsuserakonnale, kes käitleb “tundmatu” päritoluga sularaha. “Ei saa nii öelda,” vastas Urmas Viilma. “Pühapäevase jutluse teema “Kohustustest võimukandjate vastu” on evangeelse luteriusu kirikus paika pandud kolmeaastase jutluste plaani järgi. Hoolimata sellest, mis Eesti või Ameerika valitsusjuhtidega hetkel toimub. Jutlustasin ka Taanieli raamatu sõnumit: ükspäev saabub tõeline Kuningriik, mis tühistab kõik maised mured.”

Hans H. Luik

EELK Tallinna Jaani kirik
Jutlustab õpetaja Eve Kruus. Jutt kantslist kõlab ootamatult tänapäevaselt, peaaegu “Keskpäevatund” piiblivõtmes. Võib-olla just see ajakohasus toobki Jaani kiriku rahvast täis, ka sel pühapäevahommikul istub kõvadel puupinkidel sirge seljaga sadu inimesi, valdavalt prouad kübarate ja barettidega, kuid üllatavalt palju on ka härrasid. Noori tundub vähem olevat, aga siiski leidub, ka minu ees võtavad platsi kaks väikse hilinemisega saabunud beibe olekuga tütarlast, kes avavad vilunult lauluraamatu ja osalevad asjatundlikult liturgias, millest järeldan, et nad ei ole siia varahommikul tulnud kahetsema eelmise õhtu klubipatte, vaid see ongi pühapäevahommikune rutiin.

“Moraalses mõttes ei tee inimesed palju pattu,” kõlab kantslist, “usule muutub ohtlikuks see, et me ei palveta enam. Meie lambid vajavad ikka õli.”

Piibli tundja mõistab vihjet valvajatest neitsitest, kellest pooled jäid rannal meremehi oodates magama, teised aga istusid kannatlikult ärkvel ja lisasid lambikestesse õli – nemad jõudsid oma meremehed ära oodata.

“Mul on kolm küsimust,” teatab õpetaja Kruus (seda kolme küsimuse nippi kasutab tihtipeale Edgar Savisaar). “Esiteks: tõstke käsi, kes usuvad, et Jeesus tuleb kord alla maa peale.”

Tõuseb kätemeri.

“Teiseks – kes usuvad, et Jeesus võib tulla väga ruttu, täna õhtul või kohe praegu näiteks?”

Tõuseb üksikuid kõhklevaid käsi.

“Kolmandaks – kas ma tõesti ise ka ootan Jeesuse ruttu tulekut?”

See on rohkem retooriline küsimus. Jutluse teemaks oli seekord Kristuse taastuleku ootus ja sellega seotud probleemid, sest, nagu õpetaja Eve Kruus mainis, on kirikuaasta eelviimane pühapäev aeg kokkuvõteteks. Siinkohal mõned meelde jäänud õpetussõnad:

“Teo ja tagajärje vahel on seos: mida külvad, seda lõikad. Me teame väga hästi, et meie praeguses elus võivad jokk-skeemid läbi minna, aga Jumala ees see ei toimi. Tema näeb, mis peitub juriidilise korrektsuse taga, ta näeb, mis peitub inimese mõtetes.

Jeesus hoiatab, et kui ta tuleb, siis kõigepealt ootab meid ees kohtumõistmine.

Meie igapäevades on palju ülekohut, vägivalda, me näeme, et on õigeid, kelle käsi käib nagu õelatel – ja vastupidi.

Jeesus pole kunagi väitnud, et kõik mahuvad taevariiki. Ta annab inimestele võimaluse: neile, kes soovivad end muuta. Just seepärast ta viivitabki tulemisega.

Kui kaua ja pingsalt oodata, tekib tüdimus, käegalöömine, kipuvad kaduma usk ja lootus. Seepärast – valvake!

Valvsus eeldab valmisolekut. Jeesus tuleb äkitselt nagu varas öösel, siis ei jõua me enam muutuda, siis astutakse tema ette just sellistena, nagu me oleme. Peame olema iga hetk valmis minema kohtu ette. Kuhu me lähme – kas taevasse või hoopis hullemasse paika, kus on igavene ulgumine ja hammaste kiristamine?

Surm lõpetab meie võimaluse midagi muuta. Elus on võimalik meelt parandada!”

Julgen Jaani kiriku kohta öelda, et see küll ei ole ajast maha jäänud või ajalikust ajast välja astunud, inimestele räägitakse ikka sellest elust, mis neid ümbritseb, aga mõistagi n-ö alusteksti kujundeid kasutades. See ulgumine ja hammaste kiristamine jäi kummitama... ma parem lähen ikka õli ostma.

Tiina Jõgeda
Tallinna Metodisti Kirik“Mõni otsib taskust võtmeid, mõni tööd, mõni armastust, mõni internetist infot, mõni aga jumalat!” juhatab Tallinna Metodisti Kiriku lasteprogrammi eestvedaja elavalt sisse seekordse õppetüki “Kuidas otsida asju, mida me ei näe”. Kümmekonna minuti jooksul ei ilmuta seinasuuruse risti ette kogunenud jõnglased erilist mõistmist, kust jumala tahte otsimisega pihta hakata. Pärast lustakat ülistuslaulu vudivad pisemad kirikulised teisele korrusele pühapäevakooli, kolmandiku kiriku pehme polstriga pinkidest täitvad emad-isad jäävad enesesse kaema.

Kõik kolm kirikuõpetajat loevad vaheldumisi piiblist ette tänaseks välja valitud lõike. Külalismuusikud esitavad helgeid ja hoogsaid kirikulaule. Korjanduskarbid rändavad mööda pingiridu, orelimängija on pidevalt stardivalmis. Kohaletulnud näivad saavat tõelist vaimset laksu – inimesed noogutavad ja pomisevad suletud silmil kirikuõpetajatele kaasa, teevad märkmeid ja lahkuvad naeratades.

Lisaks ohtrale musitseerimisele, koguduse teadetele piiblipõhisest ettevõtluskoolitusest ning puuduvast summast oreli ostmiseks pöördusid õpetajad napisõnaliselt Jeesus Kristuse poole, et ta aitaks kaasa oma riigi levikule patuses Tallinna linnas. Pisut pikema mõtiskluse poetasid nad pommirünnakutest pühal maal, avaldades lootust, et kui Jeesus andis kord oma jüngritele Jeruusalemma saatuse osas kaks võimalikku stsenaariumi, siis oskavad ka tänased Iisraeli riigijuhid valida rahu tee. Eravestlusteks kirikuõpetajatega moodustasid inimesed ontliku järjekorra, mitmel küsimused kirjalikult ette valmistatud.

Mari MetsEELK Kolga-Jaani Johannese kirikKolga-Jaani kirikus koguneb novembri keskpaigas pühapäeval seitse kirikulist. Keskmine vanus võib olla näiteks 67, peaaegu kõik naised. Väljas hämardub. Jutlustab Peeter Parts, kes 2007. aastal Afganistanis kaplaninagi teeninud. Luterlikud laulud kõlavad hajusa üminana, õpetaja tugev hääl veab laulu siiski välja.

Väikese Eesti riigi valitsus sipleb moraalikriisis. Üks inimesepoeg on valitsuserakonna kohta tõtt rääkinud, peaminister valetab, et see poeg valetab. Just täpselt kirikule sobiv moraaliteema. Kas Peeter Parts teeb jutluses ka vastavaid vihjeid?

Algul mitte. Tädikesed kuulevad õpetust Matteuse 24 teemadel: Õnnistegija tuleb ootamatult, keegi ei oska öelda, millal. Ja ristiinimese tee pole kiirtee, vaid alpinisti mägirada. Meie kannatused ja karistused on meile õpetuseks ja meie ukseks taevasse...

Aga siis: juba kaevatakse õelale auku! Ja Jumala käes on kättemaks. Konkreetsemaks Kolga-Jaani, minu esivanemate matmispaiga jahedas kirikus kättemaksujutuga ei minda. Kogudusega rääkides mainib jutustaja Parts ka maiseid tähtpäevi, selgub nimelt, et peapiiskop Põder on aasta võrra noorem kui sünnipäevalaps Tõnis Mägi. Seejärel tunnistab hingekarjane aga, et tedagi on kutsutud Sakala kärajatele, aga temal ei ole südames meelt, mida kärajatel avaldada. Meeleavaldus kostku tänupalves.

Hans H. LuikNõmme baptisti kirikNõmme Puuvilja tänava rohelises kirikus leiab aset noorte juhatatav jumalateenistus. Kõik seisavad aupaklikult püsti, kui laval mängib noortebänd ja laulavad õed Kadi ja Eva-Lota. Kirik kajab valjuhäälsest hoogsast laulust. Ja selleks, et kõik saaksid kaasa laulda, on laulusõnad projitseeritud suurelt kirikuseintele.

Kui bänd puhkama läheb, loevad koolitüdrukud Kadi ja Eva-Lota piiblikatkeid. Poliitilised kemplused siia seinte vahele ei jõua. “Kõik on kellegi õlul olnud…” räägib vend Vaido Palmik, kes juhatab jumalateenistuse sisse. On suur asi, kui vanem põlvkond on olemas, et neile toetuda, räägib ta, ja nii käib see põlvest põlve. Marius Kuller, kes järgmisena sõna soovib võtta, räägib loo oma heateost. Sellest, kuidas ta teel Tartust Tallinna 10 kilomeetrit hiljem otsa siiski ringi keeras – sest jäi kripeldama –, et sõita tagasi ja võtta pimedast tee äärest peale seal hääletanud mees ja ta Tallinna aidata.

Kõige karismaatilisem esineja saabub aga teenistuse lõpus. Selleks on noor Jõhvis aega teeniv Kaur Paldre, kes ütleb, et on siin üles kasvanud ja nüüd esimest korda koguduse ees. Oma jutluse on ta nii hästi ja loogiliselt üles ehitanud, et teda jääksid kuulama ka küünilisemad pealinlased. Sütitava kõne peab ta Jeesuse radikaalsest järgimisest, sellest, kuidas rutiiniga tuleb võidelda väljakutsetega. Kui ta jutlust lõpetama hakkab ja bändi uuesti lavale kutsub, on tunne, nagu räägiks ta mu peas ikka veel edasi. Ja kõik, kes soovivad, võivad minna ja astuda õrna kitarriheli saatel koguduse liikmeks.

Kadri KaljasTallinna piiskoplik toomkirik

Vaatepilt hommikuses Tallinna vanalinnas meenutab kurikuulsaid stseene lapsepõlves nähtud maffiafilmidest: talverehvide podinal kiirustab süsimustade mersude kolmik mööda munakiviteed üles mäkke. Möödunud nii parlamendihoonest kui ka vene õigeusu kirikust, leiavad nad veel viimased vabad kohad linna vanima, piiskopliku toomkiriku esisel platsil. Soliidseid mantleid ja kingi kandvad keskealised härrasmehed väljuvad luksusautodest ja ruttavad, Burberry sallid tuules lehvimas, kiriku peauksest sisse.

Kirikutornis asuvad Maarjakell ja Salvator juba kolistavad ning umbes sajapealine kogudus kannab ette ordinatsioonimissa alguse (““Ärgake!” nii vahid hüüdvad / ja linna kõrgest tornist laulvad: / “Jeruusalemm, oh ärka sa!””). Ülejäänud Tallinn alles uneleb.

Altaris on koha sisse võtnud tõeline vaimulike eliit, eesotsas peapiiskop Andres Põdra ja peapiiskop emeeritus Kuno Pajulaga (rahu tema põrmule). Põhjus on ülimalt pidulik, sest tänase jumalateenistuse käigus pühitsetakse ametisse korraga kaks vaimulikku.

Jutlust pidas diakon Tõnis Tamm, kes rääkis maiade kalendri järgi lähenevast maailmalõpust: massimeedia surve all kaotavad inimesed igasuguse kriitikameele ning võtavad kas või alateadlikult seesuguseid maailmalõpu stsenaariume tõe pähe eestlasele ebatüüpiliselt kergeusklikult. Ühel hetkel tõstab vaimulik valgustatud paberilehelt pilgu kogudusele ja raputab pead. Tema sõnum on: sellist jama ei maksaks inimestel küll tõsiselt võtta!

Teenistuse lõpuosas kutsutakse kogudus ühisele kirikukohvile. Mantlitega härrad tõusevad püsti ja tatsavad pühakoja väljapääsu poole.

Kristjan PihlEEKBL Oleviste kirikRegulaarsel keskpäevasel jumalateenistusel istub Oleviste pinkides paarsada inimest, nii vanureid kui ka koolinoori – see on umbes kaheksandik koguduse liikmete üldarvust. Tol advendieelsel lumeta päeval oli miskipärast kohal haruldaselt vähe inimesi. Osa agaramaid oli käinud ära juba hommikusel teenistusel kell 10. Pidevalt seeris suures kirikus ka turiste. Laulame Oleviste ülistuskooriga Jumalale kiitust. Mina teiste hulgas – bassirühmas.

Järgnevad tunnistused. Esmalt astun ise koguduse ette (seda juhtub ikka aeg-ajalt). Jagan õdedele-vendadele, kuidas mulle on ajakirjanikuna usaldatud kätte võim, mille kasutamiseks tihti jumala abi vajan. Siis palun tarkust ja rahu.

Ka peaks mu jutust läbi kumama, et ühiskondlik rahutus – alates skandaalidest, lõpetades maailmalõpu ennustustega – ei peaks meid, jumala omi, mure alla vajutama. Sest meie oleme võitja poolel. Kõik tuleb kasuks neile, kes usuvad.

Oleviste legendaarne pastor Rein Uuemõis võtab koguduselt vastu sünnipäevaõnnitlused ning peab jutluse.

“Öeldakse, et üle 80 eluaasta on üks vaev ja häda – ja ma pean sellega nõustuma,” räägib pastor, “aga ma ei nukrutse, sest parim on veel ees.” Uuemõis räägib kantslist asjadest, mis talle kunagi väga tähtsad on olnud, kuid millele ta enam aega ei raiska: raamatute lugemine, fotografeerimine, markide kogumine näiteks. “See kõik on tühisuste tühisus,” tsiteerib ta Koguja raamatut. Ta loetleb kõige tähtsamad “aamen-aamenid” Johannese evangeeliumist, mida inimene elus peaks otsima: jumala riiki, alandlikkust, armu, jumala rahu. “Postmoderni ajastu leigest kristlusest tahab jumal meid välja tuua, et me säraksime, põleksime!”

Paljud elavad kaasa, hõigates poolvalju häälega tunnistuste või jutluse vahele “aamen”. Oleviste kontingent on väga head kuulajad, keegi ei nihele ega sebi ringi.

Toivo TänavsuuEELK Tallinna Püha Vaimu kirik

Püha Vaimu kirikus on luterlaste tagasihoidlikkus ja vagadus kenasti elus hoitud. Näib aga, et selline arhailine teenistus väga väärika ajalooga kirikus suurematele hulkadele hingekosutuseks huvi ei paku. Jahe ja sakraalne õhkkond, mida ei suuda üles soojendada paarkümmend kirikus viibivat koguduseliiget. Mõnusat äraolemist juhuslikule eksinud hingele ei paku ka oreli kõla ja väike kirikukoor. Kell 11 alanud jumalateenistuse toimingud tõmbavad rutiinselt kaasa liikuma vaid istumise ja seismise suunas, vaheldumisi palvete ja lauluga. Kui armulaud antud, tõuseb õpetaja Gustav Piir kantslisse.

Ega nüüd miskit ergast ja päevakajalist järgne. Saan teada, et inimesel peab ikka tark süda olema, et teha vagasid ja ainult õigeid valikuid. Elu siin ilmas ei ole igavene! Kui ma pattudest eemal püsin, vaid siis jääb lootus, et pärast surma tuleb see igavene elu. Seni peab meeles pidama, et elame igavesele jumalale ja need, kes ei usu, surevad pattudes! Mis teha, pean selle teadmisega leppima, kui kirikust lahkun. Aga tunnistan, et kirikust lahkudes on enesetunne rahulikum ja pea puhtam.

Janek Luts