22.03.2007, 00:00
Eestlaste "'põrandaalune"' Talvesõda
Professor Lauri Kettuneni salamissioon Talvesõja ajal Eestisse näitas selgelt, et Eesti rahva pärast pole president Toomas Hendrik Ilvesel nüüd küll põhjust piinlikkust tunda.
Kui Talvesõja ajal 1939–1940 hakkas
Nõukogude lennuvägi Soome linnu armutult pommitama, tegid soomlased
kiiresti selgeks, kust need lennukid tulid. Surmakülvajad tõusid
õhku Eestis asuvaist baasidest, riigist, mis kinnitas endiselt, et on
peremees omal maal. Ja Soome sõber. Kuidas võis niimoodi talitada
riik, mille iseseisvuse eest maksid Vabadussõjas verehinda ka
soomlased?
Eesti välisministeerium andis välissaadikutele käsu kõike eitada, mis vaid suurendas Soome, aga ka tema lähima naabri Rootsi avalikkuse pahameelt ja põlgust Eesti suhtes. Eesti saadik Rootsis Heinrich Laretei meenutas oma mälestustes, kuidas ta kord osales põllumajanduskonverentsi avamisel, kuhu olid kutsutud ka diplomaadid. “Mind oli paigutatud N Liidu saadiku pr Kollontai kõrvale ja meist mõlemal pool oli kolm-neli tooli tühjaks jäetud. Meid oli seega pandud kogu saalitäie rahva ees nagu häbipinki ja isoleeritud seltskonnast. Meist oli tehtud “liitlased”.”
Soome peastaabis ja välisministeeriumis ei olnud Eestis toimuvast täit ülevaadet. Seetõttu otsustati saata Eestisse keegi, kes tooks sealt usaldusväärseid andmeid. Ning täidaks üht täiesti salajast missiooni.
Professori luureretk Eestisse
Enne aastavahetust sõitis Helsingi ülikooli professor Lauri Kettunen sugulaste tallu Ylä-Vojakkalasse. Ühel päeval helises talus telefon ja sooviti rääkida härra Kettuneniga. Kõne oli Helsingist ja teisel pool toru kostis välisministeeriumi kantseleiülema Aaro Pakaslahti sõbralik hääl. Pakaslahti palus Kettunenil tulla kohe Helsingisse seoses ühe kavatsetava reisiga.
Kettunen aimas, millisest reisist tuleb juttu. Ja tema aimdus ei petnud. Välisministeeriumisse saabunud Kettuneni saatis Pakaslahti kohe välisminister Väinö Tanneri jutule.
Tanner küsis, kas Kettunen oleks nõus minema Eestisse “hankima teateid sealsete meeleolude kohta. Tuli veel ääri-veeri mööda uurida, kas Eesti võiks võimaluse korral hakata rahuvahendajaks. Soome võitleb ja saab sitkesti võitlema, kuid soovib siiralt kiiret rahu. Ma ei tohiks teha mingeid märkmeid enne kui alles tagasisõidul Stockholmis,” meenutas Kettunen hiljem.
Miks tehti ettepanek just talle, ei ole raske seletada. Kettunen oli Vabadussõja ajal organiseerinud Soome sõjalist abi Eestile ning olnud aastaid Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor. Ta tundis isiklikult riigi juhtpoliitikuid, rääkimata paljudest sõpradest üle Eesti.
Kettunen nõustus Tanneri ettepanekuga kohe, kuigi kahtles, kas Soome passiga “praktiliselt venelaste valduses” olevasse Eestisse enam pääseb. Kuid teele ta siiski asus ning 31. detsembri 1939 õhtul saabus Stockholmi, selja taga pinev laevasõit – reisijatel olid päästevööd käeulatuses kuni Rootsi territoriaalveteni.
Järgmisel hommikul läks Kettunen Eesti saatkonda saadik Heinrich Laretei jutule, meeles mõlkumas kava küsida temalt reisi tarvis valepassi. “Laretei kutsus mu enda juurde lõunasöögile. Minu hädakavatsus valepassi saamiseks oli tema meelest tarbetu,” kirjutas Kettunen.
“Venelased ei toimeta passikontrolli rongides, ei sega sisemistesse asjadesse ning käituvad igapidi lojaalselt,” ütles Laretei, lisades siiski, et “kahtlust äratavalt lojaalselt”. Järgmisel päeval sõitis Kettunen lennuväljale ja istus Riia lennukile. Riias ootasid teda ees vanad sõbrad, kellega kohtumata ei tahtnud Kettunen kuidagi jätta. Need olid Eesti saadik Riias Hans Rebane (p resident Ilvese vanaonu) ja tema abikaasa. “Pidin jääma nende külaliseks kogu ööks ning veetsime koos unustamatu õhtu. Klaase tõsteti – niipalju kui minust nüüd klaaside tõstjat on –Tolvajärvi võitjate ning teiste sõjasangarite auks, samuti Soome ja Eesti tuleviku õnneks.”
Poliitikud keerasid
Soomele selja
Oli 3. jaanuar 1940, kui Lauri Kettunen Balti jaamas rongilt maha astus. Eesti-Läti piiri ületamine oli länud libedalt, nii nagu endistel aegadel. Kõigepealt külastas Kettunen Soome saatkonda Tallinnas. “Mu sõber saadik Paavo Hynninen võttis mind üllatunult vastu. Tal olid raamatukogu ja asjad juba pakitud, algul oli ta olnud väga närviline, täiesti unetu, nüüd aga juba rahulikum.” Hynninen jättis Kettuneni nagu alati varemgi saatkonda elama, ja seda seekord ka julgeoleku kaalutlustel.
“Paistis aga nii, et ma ei vajanud mingit erilist kaitset. Sain linnas liikuda täiesti vabalt ning mu samme ei jälgitud,” meenutas Kettunen. Tänaval kohtus ta juhuslikult vana sõbra ja sõjakaaslasega Vabadussõja päevilt, välisministeeriumi kantseleiülema Elmar Kirotariga, kes viis Kettuneni õhtul äärelinna külla ühele perekonnale.
“Seal oli rahvast rohkemgi koos. Küsiti Soome uudiseid, arutati põnevat olukorda ning siin sain esimese kinnituse Hynnise teatele, et rahva meeleolu Eestis oli kõikjal meie maale aktiivselt kaasatundev.”
Esimene poliitik, kellega Kettunen Eestis kohtus, oli peaminister Jüri Uluots. Tema jutule polnud Kettunenil raske pääseda, olid ju mõlemad olnud Tartu ülikooli õppejõud ning tundsid teineteist hästi. Uluots oli Moskvas käinud venelastega lepingut sõlmimas ja löönud klaase kokku Stalini endaga. “Ta uskus kirjalikult tehtud ja suusõnal kinnitatud lepingusse, mida ei saaks rikutama kummagi asjaosalise poolt.” Kui jutt läks aga Eestile kui võimalikule rahusobitajale, oli vastus ei. “Uluots ei pidanud sugugi võimatuks, et Vene soostuks tegema kiire rahu, kuid Eesti vahendus jäi kaheldavaks.”
Eesti sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri tundis Kettunen juba Vabadussõja ajast, ent nüüd kohtas ta hoopis teist Laidoneri, masendunud meest, kes erinevalt Uluotsast ei lootnud venelastega sõlmitud lepingu kestvusse. “Kindrali näol polnud enam seda päikesepaistet, mida varem olin lugematuid kordi harjunud nägema. Oli palju kõnelemist, mitte just vanadest mälestustest, vaid praegusest olukorrast. Kindral oli muidugi täpselt jälginud sõjasündmusi – rindekaartki oli seinal – ja teinud oma arvestusi. Ta arvas, et Soome armee peab vastu, vähemalt kui ta suudab vastu pidada jääminekuni, kui mitte lennuväe kohutav ülekaal ei põhjusta üllatavat lahendust.”
Kokkulepperahu Soome ja Nõukogude Liidu vahel ei pidanud Laidoner usutavaks ning sellega langes ära ka Eesti võimalik roll rahusobitajana. “Määravad on kired ja mitte mõistus, niikaua kui ühel või teisel on võidulootusi. Ning meie, väikesed, oleme vaid malenditeks suurte käes,” ütles kindral Kettunenile.
Pärast kohtumist Laidoneriga oli Kettunenile kõik selge – Eestist ei saa Soomele rahusobitajat. “Pisut kurvameelselt lahkusin Laidoneri juurest. Ta maja väraval seisis kaks Eesti vahisõdurit. Laidoner polnud kunagi varem valvureid ega mingit ihukaitset vajanud, isegi mitte Vabadussõja ajal. Milliseid vastuolusid pidi ta eneses tundma, tema, sõdur ja inimene!”
Kaks Eestit
Pettunud Eesti riigijuhtides, ei naasnud Kettunen kodumaale sugugi masendunud meeleolus. Sest väljaspool Toompea kabinette kohtas ta hoopis teistsugust suhtumist.
Kui Kettunen 6. jaanuaril 1940 sättis Tartusse sõitma, palus saadik Hynninen tal kaasa võtta väikese kohvri, mis oli täis kuld- ja hõbeesemeid. Neid oli saatkonda toodud sõja algusest peale, et “pisutki toetada vennasrahva lootusetut võitlust või et seda vähemalt sümboolseltki toetada”. Kuigi enne Eestisse sõitmist loeti Kettunenile sõnad peale, et ta mingil juhul ühtki pakki ega muud saadetist kelleltki vastu ei võtaks, pidi ta nüüd seda lubadust murdma.
“Lõpuks ei aidanud muu, kui võtsin kohvri kaasa, saagu mis saab. Hädaohtlik koorem sellisel matkal, kuid samal ajal ju konkreetne tõend meeleoludest ning igal juhul väärtuslikum kui vagunikoormad paljast kaastunnet!”
Tartus ootas Kettuneni teiste seas vana sõber, pärast teda Tartu ülikoolis läänemeresoome keelte professoriks saanud Julius Mägiste. Mägiste korraldas oma kodus koosviibimise, kus osales kümmekond inimest ja kus valitses lausa sõjakas õhkkond.
“Sain kuulda, et üliõpilaste meeleolu oli otse sõjakas. Nüüd, kui üldse kunagi, tuleks üritada, Soome sõda nõuab venelastelt kogu tähelepanu ning kui soomlased võidetaks, oleks kõik hilja! Nood noored ei usaldanud vähemalgi määral “lepingut”, vaid võitluses oleks nende meelest olnud ainus pääsemine – kui seda üldse oli.”
Tartus külastas Kettunen ka Jaan Tõnissoni, kes poliitikuist ainsana arvas, et Eesti võiks väga hästi toimida rahusobitajana Soome ja Vene vahel. “Ei tohi kulutada enam silmapilkugi!” läks vana Tõnisson põlema.
Tõnissoni muidugi ei võetud Tallinnas kuulda. Rahvas ja riik oli lõhenenud kaheks, ja sellest sai Kettunen hästi aru. Kui patriootlikult meelestatud Eesti noored püüdsid üle Soome lahe jää Talvesõtta minna, siis tegid võimud kõik, et neid takistada. Nii näiteks arreteeris politsei jaanuaris Loksal 20aastase Karl Kalmuse, kes oli ühele kohalikule elanikule seletanud, et tema tahtvat suuskadel üle mere Soome sõtta minna. Kõigele vaatamata õnnestus Soome jõuda 59 vabatahtlikul.
Kettunen viibis Eestis nädala ning 11. jaanuaril oli ta õnnelikult tagasi Helsingis. Oma retkest kirjutas ta põhjaliku aruande. Kuigi rahusobitamise-mõttest ei tulnud midagi välja, said soomlased tänu Kettunenile tõese pildi Eesti kohta. Ja eestlased omakorda innustust tema külaskäigust.
“Meie koosoleku tulemuseks oli ms. see, et hakkasime vaimustunult koguma Tartus sooja varustust Soome rindemeestele. Ametlikult poolt oli see “põranda-alune” tegevus muidugi keelatud,” meenutas professor Mägiste aastaid hiljem Rootsis.
Niisugused korjandused toimusid üle Eesti. Näiteks Kaitseliidu Tallinna Põhja Malevkonna pealik Jaan Zimmermann tegi aprillis 1940 liikmete seas korjanduse ning andis saadud 52 krooni üle Soome saadikule Eestis. Tartus ülikooli töötaja Ann Tamme eestvõtmisel koguti raha ja esemeid, mis samuti viidi Tallinna Soome saatkonda. Kaitseliidu Laeva rühmapealik Karl Lõhmus kogus 115 krooni ning käterätte-sokke. Paraku sekkus loosse politsei ja raha läks soomlaste asemel hoopis Laidoneri-nimelisele Invaliidide Kapitali Komiteele ning sokid Ühisabile.
Kaudselt sekkusid eestlased ka sõjalisse tegevusse. Eesti kaitseväe raadioluure ohvitserid Olev &Ot ilde;un ja Andreas Kalmus muukisid lahti Punaarmee šifri, püüdsid kinni venelaste lahingukäsud ning edastasid need Soome peastaabile. Tänu sellele teadsid soomlased täpselt, kus, millal ja kui tugev üksus neid ründab. Eesti raudteelased aga venitasid sihilikult lennukipommide ja bensiiniga laaditud rongide sihtkohta toimetamisega.
Eesti välisministeerium andis välissaadikutele käsu kõike eitada, mis vaid suurendas Soome, aga ka tema lähima naabri Rootsi avalikkuse pahameelt ja põlgust Eesti suhtes. Eesti saadik Rootsis Heinrich Laretei meenutas oma mälestustes, kuidas ta kord osales põllumajanduskonverentsi avamisel, kuhu olid kutsutud ka diplomaadid. “Mind oli paigutatud N Liidu saadiku pr Kollontai kõrvale ja meist mõlemal pool oli kolm-neli tooli tühjaks jäetud. Meid oli seega pandud kogu saalitäie rahva ees nagu häbipinki ja isoleeritud seltskonnast. Meist oli tehtud “liitlased”.”
Soome peastaabis ja välisministeeriumis ei olnud Eestis toimuvast täit ülevaadet. Seetõttu otsustati saata Eestisse keegi, kes tooks sealt usaldusväärseid andmeid. Ning täidaks üht täiesti salajast missiooni.
Professori luureretk Eestisse
Enne aastavahetust sõitis Helsingi ülikooli professor Lauri Kettunen sugulaste tallu Ylä-Vojakkalasse. Ühel päeval helises talus telefon ja sooviti rääkida härra Kettuneniga. Kõne oli Helsingist ja teisel pool toru kostis välisministeeriumi kantseleiülema Aaro Pakaslahti sõbralik hääl. Pakaslahti palus Kettunenil tulla kohe Helsingisse seoses ühe kavatsetava reisiga.
Kettunen aimas, millisest reisist tuleb juttu. Ja tema aimdus ei petnud. Välisministeeriumisse saabunud Kettuneni saatis Pakaslahti kohe välisminister Väinö Tanneri jutule.
Tanner küsis, kas Kettunen oleks nõus minema Eestisse “hankima teateid sealsete meeleolude kohta. Tuli veel ääri-veeri mööda uurida, kas Eesti võiks võimaluse korral hakata rahuvahendajaks. Soome võitleb ja saab sitkesti võitlema, kuid soovib siiralt kiiret rahu. Ma ei tohiks teha mingeid märkmeid enne kui alles tagasisõidul Stockholmis,” meenutas Kettunen hiljem.
Miks tehti ettepanek just talle, ei ole raske seletada. Kettunen oli Vabadussõja ajal organiseerinud Soome sõjalist abi Eestile ning olnud aastaid Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor. Ta tundis isiklikult riigi juhtpoliitikuid, rääkimata paljudest sõpradest üle Eesti.
Kettunen nõustus Tanneri ettepanekuga kohe, kuigi kahtles, kas Soome passiga “praktiliselt venelaste valduses” olevasse Eestisse enam pääseb. Kuid teele ta siiski asus ning 31. detsembri 1939 õhtul saabus Stockholmi, selja taga pinev laevasõit – reisijatel olid päästevööd käeulatuses kuni Rootsi territoriaalveteni.
Järgmisel hommikul läks Kettunen Eesti saatkonda saadik Heinrich Laretei jutule, meeles mõlkumas kava küsida temalt reisi tarvis valepassi. “Laretei kutsus mu enda juurde lõunasöögile. Minu hädakavatsus valepassi saamiseks oli tema meelest tarbetu,” kirjutas Kettunen.
“Venelased ei toimeta passikontrolli rongides, ei sega sisemistesse asjadesse ning käituvad igapidi lojaalselt,” ütles Laretei, lisades siiski, et “kahtlust äratavalt lojaalselt”. Järgmisel päeval sõitis Kettunen lennuväljale ja istus Riia lennukile. Riias ootasid teda ees vanad sõbrad, kellega kohtumata ei tahtnud Kettunen kuidagi jätta. Need olid Eesti saadik Riias Hans Rebane (p resident Ilvese vanaonu) ja tema abikaasa. “Pidin jääma nende külaliseks kogu ööks ning veetsime koos unustamatu õhtu. Klaase tõsteti – niipalju kui minust nüüd klaaside tõstjat on –Tolvajärvi võitjate ning teiste sõjasangarite auks, samuti Soome ja Eesti tuleviku õnneks.”
Poliitikud keerasid
Soomele selja
Oli 3. jaanuar 1940, kui Lauri Kettunen Balti jaamas rongilt maha astus. Eesti-Läti piiri ületamine oli länud libedalt, nii nagu endistel aegadel. Kõigepealt külastas Kettunen Soome saatkonda Tallinnas. “Mu sõber saadik Paavo Hynninen võttis mind üllatunult vastu. Tal olid raamatukogu ja asjad juba pakitud, algul oli ta olnud väga närviline, täiesti unetu, nüüd aga juba rahulikum.” Hynninen jättis Kettuneni nagu alati varemgi saatkonda elama, ja seda seekord ka julgeoleku kaalutlustel.
“Paistis aga nii, et ma ei vajanud mingit erilist kaitset. Sain linnas liikuda täiesti vabalt ning mu samme ei jälgitud,” meenutas Kettunen. Tänaval kohtus ta juhuslikult vana sõbra ja sõjakaaslasega Vabadussõja päevilt, välisministeeriumi kantseleiülema Elmar Kirotariga, kes viis Kettuneni õhtul äärelinna külla ühele perekonnale.
“Seal oli rahvast rohkemgi koos. Küsiti Soome uudiseid, arutati põnevat olukorda ning siin sain esimese kinnituse Hynnise teatele, et rahva meeleolu Eestis oli kõikjal meie maale aktiivselt kaasatundev.”
Esimene poliitik, kellega Kettunen Eestis kohtus, oli peaminister Jüri Uluots. Tema jutule polnud Kettunenil raske pääseda, olid ju mõlemad olnud Tartu ülikooli õppejõud ning tundsid teineteist hästi. Uluots oli Moskvas käinud venelastega lepingut sõlmimas ja löönud klaase kokku Stalini endaga. “Ta uskus kirjalikult tehtud ja suusõnal kinnitatud lepingusse, mida ei saaks rikutama kummagi asjaosalise poolt.” Kui jutt läks aga Eestile kui võimalikule rahusobitajale, oli vastus ei. “Uluots ei pidanud sugugi võimatuks, et Vene soostuks tegema kiire rahu, kuid Eesti vahendus jäi kaheldavaks.”
Eesti sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri tundis Kettunen juba Vabadussõja ajast, ent nüüd kohtas ta hoopis teist Laidoneri, masendunud meest, kes erinevalt Uluotsast ei lootnud venelastega sõlmitud lepingu kestvusse. “Kindrali näol polnud enam seda päikesepaistet, mida varem olin lugematuid kordi harjunud nägema. Oli palju kõnelemist, mitte just vanadest mälestustest, vaid praegusest olukorrast. Kindral oli muidugi täpselt jälginud sõjasündmusi – rindekaartki oli seinal – ja teinud oma arvestusi. Ta arvas, et Soome armee peab vastu, vähemalt kui ta suudab vastu pidada jääminekuni, kui mitte lennuväe kohutav ülekaal ei põhjusta üllatavat lahendust.”
Kokkulepperahu Soome ja Nõukogude Liidu vahel ei pidanud Laidoner usutavaks ning sellega langes ära ka Eesti võimalik roll rahusobitajana. “Määravad on kired ja mitte mõistus, niikaua kui ühel või teisel on võidulootusi. Ning meie, väikesed, oleme vaid malenditeks suurte käes,” ütles kindral Kettunenile.
Pärast kohtumist Laidoneriga oli Kettunenile kõik selge – Eestist ei saa Soomele rahusobitajat. “Pisut kurvameelselt lahkusin Laidoneri juurest. Ta maja väraval seisis kaks Eesti vahisõdurit. Laidoner polnud kunagi varem valvureid ega mingit ihukaitset vajanud, isegi mitte Vabadussõja ajal. Milliseid vastuolusid pidi ta eneses tundma, tema, sõdur ja inimene!”
Kaks Eestit
Pettunud Eesti riigijuhtides, ei naasnud Kettunen kodumaale sugugi masendunud meeleolus. Sest väljaspool Toompea kabinette kohtas ta hoopis teistsugust suhtumist.
Kui Kettunen 6. jaanuaril 1940 sättis Tartusse sõitma, palus saadik Hynninen tal kaasa võtta väikese kohvri, mis oli täis kuld- ja hõbeesemeid. Neid oli saatkonda toodud sõja algusest peale, et “pisutki toetada vennasrahva lootusetut võitlust või et seda vähemalt sümboolseltki toetada”. Kuigi enne Eestisse sõitmist loeti Kettunenile sõnad peale, et ta mingil juhul ühtki pakki ega muud saadetist kelleltki vastu ei võtaks, pidi ta nüüd seda lubadust murdma.
“Lõpuks ei aidanud muu, kui võtsin kohvri kaasa, saagu mis saab. Hädaohtlik koorem sellisel matkal, kuid samal ajal ju konkreetne tõend meeleoludest ning igal juhul väärtuslikum kui vagunikoormad paljast kaastunnet!”
Tartus ootas Kettuneni teiste seas vana sõber, pärast teda Tartu ülikoolis läänemeresoome keelte professoriks saanud Julius Mägiste. Mägiste korraldas oma kodus koosviibimise, kus osales kümmekond inimest ja kus valitses lausa sõjakas õhkkond.
“Sain kuulda, et üliõpilaste meeleolu oli otse sõjakas. Nüüd, kui üldse kunagi, tuleks üritada, Soome sõda nõuab venelastelt kogu tähelepanu ning kui soomlased võidetaks, oleks kõik hilja! Nood noored ei usaldanud vähemalgi määral “lepingut”, vaid võitluses oleks nende meelest olnud ainus pääsemine – kui seda üldse oli.”
Tartus külastas Kettunen ka Jaan Tõnissoni, kes poliitikuist ainsana arvas, et Eesti võiks väga hästi toimida rahusobitajana Soome ja Vene vahel. “Ei tohi kulutada enam silmapilkugi!” läks vana Tõnisson põlema.
Tõnissoni muidugi ei võetud Tallinnas kuulda. Rahvas ja riik oli lõhenenud kaheks, ja sellest sai Kettunen hästi aru. Kui patriootlikult meelestatud Eesti noored püüdsid üle Soome lahe jää Talvesõtta minna, siis tegid võimud kõik, et neid takistada. Nii näiteks arreteeris politsei jaanuaris Loksal 20aastase Karl Kalmuse, kes oli ühele kohalikule elanikule seletanud, et tema tahtvat suuskadel üle mere Soome sõtta minna. Kõigele vaatamata õnnestus Soome jõuda 59 vabatahtlikul.
Kettunen viibis Eestis nädala ning 11. jaanuaril oli ta õnnelikult tagasi Helsingis. Oma retkest kirjutas ta põhjaliku aruande. Kuigi rahusobitamise-mõttest ei tulnud midagi välja, said soomlased tänu Kettunenile tõese pildi Eesti kohta. Ja eestlased omakorda innustust tema külaskäigust.
“Meie koosoleku tulemuseks oli ms. see, et hakkasime vaimustunult koguma Tartus sooja varustust Soome rindemeestele. Ametlikult poolt oli see “põranda-alune” tegevus muidugi keelatud,” meenutas professor Mägiste aastaid hiljem Rootsis.
Niisugused korjandused toimusid üle Eesti. Näiteks Kaitseliidu Tallinna Põhja Malevkonna pealik Jaan Zimmermann tegi aprillis 1940 liikmete seas korjanduse ning andis saadud 52 krooni üle Soome saadikule Eestis. Tartus ülikooli töötaja Ann Tamme eestvõtmisel koguti raha ja esemeid, mis samuti viidi Tallinna Soome saatkonda. Kaitseliidu Laeva rühmapealik Karl Lõhmus kogus 115 krooni ning käterätte-sokke. Paraku sekkus loosse politsei ja raha läks soomlaste asemel hoopis Laidoneri-nimelisele Invaliidide Kapitali Komiteele ning sokid Ühisabile.
Kaudselt sekkusid eestlased ka sõjalisse tegevusse. Eesti kaitseväe raadioluure ohvitserid Olev &Ot ilde;un ja Andreas Kalmus muukisid lahti Punaarmee šifri, püüdsid kinni venelaste lahingukäsud ning edastasid need Soome peastaabile. Tänu sellele teadsid soomlased täpselt, kus, millal ja kui tugev üksus neid ründab. Eesti raudteelased aga venitasid sihilikult lennukipommide ja bensiiniga laaditud rongide sihtkohta toimetamisega.