Kui välisministeeriumi ametnikud või paljud teised minu Taisse sõidu plaanidesse skeptiliselt suhtunud inimesed oleks korrakski kätte võtnud Tai kaardi, oleks nad avastanud, et rohkem kui pool Tai n.ö. kuurortsoonist jäi katastroofist puutumata, kuna asetseb Malaka poolsaare varjus. Ka minu reisisiht viis Jomtieni, mis Tai eluga kursis olevatele inimestele assotsieerub kui tuntud lõbustuspaiga Pattaya eeslinn Tai lahe ääres.

Meie reisikorraldaja “Vares Reisid” esindajad rääkisid kogu jaanuari sellest, mis välisriikide - kodumaistest oluliselt informeeritumatest - uudistekanalitest kinnitust leidis: elu läheb Tai kuningriigis edasi ja mingit inimestele ohtlikku nakkushaiguste lainet pole sealkandis puhkenud. Ette rutates olgu öeldud, et piirkondades, kus mina viibisin, polnud mingeid otseseid jälgi toimunud katastroofist nähagi.

Oh põrund aru õnnistust

Et reis võib täielikult rappa minna, hakkasin aimama juba enne selle algust. Pidime bussiga Tallinnast Moskva Domodedovo lennujaama teele asuma 11. veebruaril. Päev varem sain aga pealelõunal äreva telefonikõne, kus teatati, et keegi on midagi kapitaalselt segi ajanud ning väljasõit toimub hoopis kahe tunni pärast. Võite ise aimata, mis siis lahti läks.

Pärast rasket bussireisi suure hilinemisega Domodedovo lennuväljale jõudes ootasid meid ees pahurad chek-in`i töötajad ja keegi keskealine härrasmees. Viimane kostitas meid tõelise üllatusega: kuivõrd lennukit on nii kaua kinni hoitud, tuleb selle eest maksta 2500 USA dollarit. Kellele ja mispärast, ta ei selgitanud. Teatati, et on vaja ja kõik. Loomulikult mingit tšekki raha vastu ei ulatatud.

Lennuk oli Domodedovos meie ootel suunatud seisuväljakule, õhumasinasse sisenedes ootas ees ligi 200 pealine vihaste reisijate kamp. Üks neist teatas otse: ”Saan aru, et olete Eestist, Pribaltika, mina olen Piiterist, aga no nii kaua meil siin istuda ja oodata lasta.” Ei lasknud piiterlasel lauset lõpetada, vaid põrutasin vastu: “Gorjatšije Estonskije parni prišli.” Selle peale puhkes kogu kahekõnet pealtkuulnud rahvahulk naerma ja teema loeti lõpetatuks. Omavahel öeldes oleks ka minul neli tundi lihtsalt lennukis istudes ja oodates närv mustaks läinud.

Kuninga õukonnas endiselt lein

Järgmise reisikorraldajate poolse “üllatuse” osaliseks saime teel Bangkoki lennujaamast hotelli. Varasemalt lubatud kahe päeva asemel olime Tai pealinnas hoopis kolm.

Esimene päev kulus reisiväsimuse väljapuhkamiseks ja kesklinnas asunud hotelli ümbrusega tutvumiseks. Bangkoki tänavatel toimuvat on raske kirjeldada. Sealt võib osta kõike alates Gucci ja Versace kelladest-prillidest (mis on loomulikult võltsingud või nagu kohalikud ütlevad: originaalilähedased koopiad) lõpetades praetud prussakate ja rohutirtsudega. Viimaseid soovisin ka ise proovida ning võtsin selleks koha sisse ühe müügikäru ees, müüjat kahjuks polnud. Naaberkärude kõiksugu träni müütavad kohalikud vaatasid mind kui kuutõbist ja kui tavaliselt kutsuti kiiresti kohale puudu olev müüja, siis seekord keegi isegi ei iitsatanud. Ilmselt peeti mind mitte potentsiaalseks ostjaks, vaid imestavaks turistiks. Nii jäidki mul sitikad proovimata.

Teisel päeval oli meil kavas Kuningalossi, Wat Po (Lamav Buda) templi külastus ning ringsõit mööda Bangkoki kanaleid. Kuningaloss oli ainus koht, kus oli näha toimunud tsunaamikatastroofi jälgi: kõigil kuningapalee töötajatel oli sõjaväevormi käisel must lint. Põhjuseks kuninga lapselapse  hukkumine katastroofis.

Tai kuningapalee territooriumil tohivad giidideks olla vaid tailased. Mulle jäi arusaamatuks, kes on need inimesed, kes istuvad palee ette püstitatud päikesevarju all olevatel toolidel ja tõusevad püsti, kui saabub kuningliku perekonna liige, kuid paleesse ei sisene. See pidi olema kuninga lähisugulastest koosnev õukond, kelle tööks (nad saavad selle eest lausa palka) on istuda päevad läbi päikesevarju all! Meie külastasime kuningalossi pühapäevasel päeval ja seetõttu olid pooled toolid tühjad.

Kuningapalee territooriumil, kuid eraldi aiaga piiratud alal oleva templi Wat Phra Kaeo (Emeraldist Buda) piirkonda sisenemiseks tuli läbida riietuskontroll. Seljas ei tohtinud olla õlgasid paljastavaid pluuse ega jalas varbaid ja kandu paljastavaid jalanõusid. Kui meie grupist saadeti mitmed naisterahvad kümne bahti (umbes kolme krooni) eest endale uusi jalavarje laenutama, siis kohalikke lasti sisse ilma igasuguste piiranguteta. Vaatamata segastele sissepääsureeglitele soovitan kõigil Bangkoki külalistel nii kuningapaleed kui ka Emeraldist Buda templit külastada.

Hiiglaslike mõõtmetega ülekullatud lamav buda Wat Po on samuti vaatamist vääriv objekt. Selle templi territooriumil tegutseb ka Tai massaaži kool, mille õpilastel võis iga soovija lasta end 300 bahti (100 krooni) eest väänata.

Bangkoki kanalites võimsamootorilisel gondlil ringikihutamine meenutas Hollywoodi actionfilmides nähtut. Kanali servadel olev asustus on aga väga huvitavalt välja kujunenud. Kui mujal maailmas on vaeste, keskklassi ja rikaste elurajoonid küllaltki selgepiirilised, siis Bangkoki kanalite ääres on kõrvuti mitme meetri kõrguse betoonmüüri taga asuv uhke luksusvilla ja teisel pool müüri käepäraste vahenditega kokkuklopsitud hurtsik. Kogu elu keerles kanali ümber: sinna jooksis reovesi, seal pesti pesu ja koera ning ujusid lapsed. Mingist kolibakterist või muust Eesti inimest hirmutavast nakkusest polnud kohalikud kas kuulnud või on nad nende suhtes lihtsal immuunsed.

Ostuparadiis

Bangkokis olles tasub külastada 88korruselist Baiyoke Sky Bangkok hotelli, mille viimasel korrusel asuvale vaateplatvormile pääseb 20 bahti (seitsme krooni) eest. See on Tai kõrgeim hotell (320m), mõnede väitel koguni maailma kõrgeim. Vaade Bangkokile on fantastiline, kuigi linna kohal pea igapäevaselt lasuva sudu tõttu, selle piire ei näe.

Sama hotelli juurest hakkab pihta Tai pealinna kesklinnapiirkonna šoppingu-ala. Nagu idamaadele kohane, tuleb kõikide tänaval ja nende naabruses asuvate väikepoodide pakutavate kaupade hindade üle tingida. Kahjuks on kohalikud muutunud tingimisel juba üsna kitsideks, sest Venemaalt pärit turist pole tingimisega harjunud – neil raha nagu muda – ning valmis maksma iga küsitud hinna.

Soovitan kõigil, kel kavatsus Tais olles midagi osta, enne läbi astuda lähimast Big-C või Lotus hüpermarketist. Vaadake sealsed hinnad järgi, et isegi tingides üle ei maksaks. Kui küsite juhiseid Lotuse juurde pääsemiseks, siis jumala pärast ärge hääldage selle nime eestipäraselt, vaid öelge “lotas”, sest “lotus” pidavat Tai keeles tähendama midagi sellist, et kui meesterahvas seda meesterahvale nimetab, võib kergelt vastu vahtimist saada. Mida see sõna täpselt tähendab, ei soostunud meie tailasest giid kahjuks ütlema.

Jomtien - Pattaya Pirita

Soovitus neile, kes just Pattaya kanti puhkama lähevad: valige hotell Jomtieni ranna äärde, sest kuigi ka Pattayas on rand, mis turistidele avatud, võrdub seal vees sulistamine ja päevitamine Tallinnas Russalka monumendi kõrval rannamõnude nautimisena. Teiseks, kui Jomtienis on vaid üks geikohvik ja geisid ka tänavatel harva näha, siis Pattaya on endiselt ka geiparadiis.

Jomtienist Pattayasse pääseb liinitaksoga 10 bahti (kolme krooni) eest. Tegemist on pikap-masinatega, millel kastile plekkkatus peale pandud ja külgedele toolid keevitatud, liiguvad pidevalt oma tulekust turistile signaalitörtsuga märku andes sinna, kuhu neil parajasti tuju sõita on.

Kui omal käel Jomtieni minna, tasub kindlasti külastada turismigruppide kavas olevat krokodillifarmi ja transvestiitide show'd Alcazar. Esimeses on võimalus toita kuumusest loiuks muutunud krokodille ja vaadata kuidas üks kohalik neid väntsutab ning hiljem ka krokodillidega ennast pildistada lasta. Teine pakub aga võimalust jälgida kohalike transvestiitite paroodiaid erinevate rahvuste arvel. Ka selle show lõpus on võimalus end esinejatega pildistada lasta.

Lisaks mainitud kohtadele tasub ära käia ka Pattaya ja Jomtieni vahele jääval mäel asuva suure kuldse budakuju juures. Nii kuju ise kui kuju juurest avanevad vaated Pattayale ja Jomtienile on tõeliselt kaunid.

Täiskasvanutel tasub üles otsida ka Pattayas asuva Alcazari areeni vahetusse lähedusse jääv Bang-Up show. Sissepääs sinna on 400 bahti inimeselt ja show toimub n.n. non-stop viisil, ehk kui umbes tunni aja pärast näed sama etteastet, mille ajal saabusid, siis on paras aeg lahkuda. Selle etenduse sisu kirjeldamiseks võib märkele XXX lisada veel mitu x-i.

Otse loomulikult tuleb pärast kella seitset õhtul külastada vaid jalakäijate käsutusse jäävat Pattaya Walking Streeti. Seal nähtav ja kogetav viiks kindlasti infarktini nii mõnegi "kõrge" moraalitasemega riigikogulase. Kahjuks pannakse enamik sealsetest ajaveetmise kohtadest kinni juba kell kaks. Ühe Pattayas elava eestlase sõnul on “praegune kuberner lihtsalt napakas, veel mõni aasta tagasi olid kõik lõbustuskohad avatud kella kuueni hommikul.”

Rannatoolides lesimise eest tuleb maksta 20 bahti toolilt sõltumata sellest, kas kasutad seda tunni või hommikust õhtuni. Rannareeglite järgi võivad sulle päikest võttes teenuseid osutada vaid rannatooli laenutajad ja massöörid. See toimub nii senu, kuni turismipolitseinik rannapromenaadi pingil ristsõnu lahendab. Kui ta aga nendega hakkama saab ja uusi tooma läheb, ilmuvad nagu maa alt välja igasugused müügimehed, kes pakuvad kõike: tuntud brändide võltskelli, võltskrokodillinahast püksirihmasid ja rahakottide, puuvilju, krevette ja muid toiduaineid.

Kergeks lõunatoiduks tasub neilt osta 100 bahti eest 12-14 (sõltuvalt tingimisoskusest) krevetti. Umbes 20 cm suurused krevetid võetakse soojalt söegrillilt ja serveeritakse magushapu kastmega. Magustoiduks tasub järgmise müüja käest osta kas ananassi või üht greibisarnast puuvilja, mis on tõesti hea ja värskendav, mitte vastikult hapu nagu Eestis müügil.

Ka Tais võib väljapressimise ohvriks sattuda

Järgmine tõsisem “pauk” tuli Vares reiside poolt meie reisi teisel nädalal. Nimelt teatati, et kuivõrd meie kohalolek läks esialgselt planeeritust päeva võrra pikemaks (imelik, et seda alles seal avastati), siis tuleb meiega Bangkokis liitunud proua Varese pojale tasuda 30 USA dollarit näo pealt, muidu tõstetakse meid hotellist päev varem välja. Meie imestuse peale korrutati, et kui ei maksa, peate viimase öö tänaval veetma. 

Päev hiljem jõudis info päringu kohta aga hotellijuhini, kes teatas, et meie eest pole üleüldse midagi makstud, on vaid broneering. Nüüd kippus asi juba õite imelikuks. Selle eest, et ta meie suhtes mingeid sanktsioone ei rakendaks, nõudis manager 3000 bahti ning grupiliikmed maksidki talle 2500. Pärast raha tasumist hotelli poolt tõesti mingeid aktsioone ette ei võetud, Vares reisidele saadeti aga faksiga kiri, et kõik pretensioonid lahendatakse Tallinnas ja kohapeal midagi ei maksta.

Kuivõrd tegemist oli puhkusereisiga, ei korraldanud keegi meie reisiseltskonnast erilist šopinguorgiat. Valdav enamus rahast läks alkoholi ja massaaži peale. Viimases soovitan kindlasti käia kõigil Tais viibijatel ja võtta kindlasti Tai massaaž, mitte õlimassaaž. Kui massöör teid lõpuks kui palli kokku vajutab, ei tunne te mingit valu, sest lihased on osatud niivõrd lõdvaks lasta.

Siiski mõningast pudi-padi ostsid meist kõik just nii palju, et kaasas olnud reisikohvrisse ära mahutada. Mõni üksik ostis küll endale ka uue kohvri, kuid seda pigem seepärast, et ka kohvrite hinnad olid meie kaupmeeste poolt küsitavatest kordades odavamad.

27. veebruari hommikul kell kaheksa asusime teele lennujaama poole, et sõita tagasi Moskvasse, kust buss tõi meid taas Velikije Luki ja Luhamaa kaudu tagasi Eestisse. Tallinnasse jõudsime 28. veebruari hilisõhtuks.

Mis on loo moraal? Kindlasti tasub Taid külastada. Seda võib teha ka läbi Moskva ja Ašgabadi minnes, kuid Moskvasse minekuks ja sealt tulekuks tasub kindlasti valida mõni teine viis.