Eestlaste uus Ameerika - Austraalia
Kui noor inimene võtab kätte ja otsustab, et nüüd on
just õige aeg pikemaks ajaks maailma avastama minna (enne kui lapsed
sünnivad ja töö on liiga hea, et loobuda), siis koha valikul on
kolm enim levinud kriteeriumi.
Tingimus 1: sihtkoht
peaks olema võimalikult kaugel. Huvitav loodus oleks väga
hea.
Tingimus 2: inglise keelega
võiks kohapeal hakkama saada.
Tingimus 3:
sihtriigis peaks olema võimalik tööd leida, et
edasireisimiseks raha teenida.
Loomulikult on parim neile
tingimustele vastav koht Ameerika Austraalia, popp kõikide
võimaluste maa, mis on nii kaugel ja nii teistmoodi, et isegi vesi WCs
voolab potist alla tagurpidi keereldes.
Viimaste aastate
jooksul on oma kotid kokku pakkinud ja pikkadeks kuudeks teisele poole maakera
sõitnud sajad Eesti noored inimesed.
Üks ajenditest on
muidugi see, et sinna on üsna lihtne viisat saada. 2005. aastal hakkas
Austraalia väljastama Eesti 18–30aastastele kodanikele
üheaastast Working Holiday Makersi (WHM) viisat, mis on eelkõige
mõeldud Austraalias reisimiseks ja maa ning keele
tundmaõppimiseks. Kuid see viisa lubab teha ka ajutist tööd,
et oma rahatagavara vahepeal täiendada.
Esimene
samm – unistus
Mart* (29) plaanib Austraaliasse
sõita septembris ja maha jätta 50 000 kroonise kuupalga
ja ametiauto. Juba ta tõmbabki hetkel tööotsi
kokku.
“Mõte on kõik asjad siia toimima jätta, firmad
jne. Ma plaanin raha mitte kaasa võtta ja aastakese lihtsalt
rännata, et laotada oma mõtted rannaliivale maha ja neist siis
hiljem asjades selgusele jõudes ainult head kaasa võtta.
Miks Austraalia – lihtsalt hea kauge ja eksootiline, enam
kaugemale ju ei saa vist.
Aga eks mind ikka huvitab sealne loodus,
võtan fotoaparaadi ka kaasa. Kogu elu on ju ka väga
plaanipärane olnud: lasteaed – kool – ülikool –
töö – karjäär – oma firma. Kuidagi ongi
rahulolu käes, aga ei ole ka.
See oleks nagu mäng, et oled
uuesti alguses, nagu pärast keskkooli. Ma tahan tunda seda tunnet, et
lähed, käed taskus, ja et süüa saada, peab kuskilt
tööd hankima. Ma jätan oma ehitusinseneri diplomid ka koju.
Tegelikult ma algatasin oma sõprusringkonnas epideemia –
kõik tahtsid tulla, aga mida aeg edasi, seda enam leidus
põhjusi mitte seda teha.
Mina usun, et see aasta kodust
äraolekut tuleb ainult kasuks.
Mu eesmärk on mandrikesele
aastaga ring peale teha ja sealt edasi vaadata ka Uus-Meremaale, Tahitile ja
paariks kuuks edasi Aasiasse.”
Infotehnoloogia valdkonnas
töötav Ahti Song (24) valis reisisihiks Austraalia eelkõige
looduse pärast. “Ma olen nii palju sellest lugenud ja see tundub
väga põnev. Tatina lugesin “Kapten Granti lapsi” ja
siis hakkaski meeldima. Pealegi on seal ju igasuguseid huvitavaid asju, Ayers
Rock ja mangroovimetsad ja kukkurkurat... Ja seriaalides on Austraalia naised
suht kenad!”
Ahtil on kavas Eestist minema põrutada
sügisel. Temal jääb aastaks ajaks maha tüdruksõber
ja pere. “Muidugi, minu tüdruk oli küll alguses pahane,
väga pahane, kui plaanist kuulis, aga ülikool on vähe
tähtsam. Ja mul on alati ränduri veri olnud ja ma tean, et tulen
alati tagasi lõpuks. Maailm on ju tilluke!
Oma erialast
tööd ma ei viitsi niikuinii eriti teha, tahaks mingisugust vaheldust
sellele.”
Me oleme Austraalias!
Marit Oimet (26) ja Liina Karo (20) reisivad koos ning on
Austraalias tänaseks ligi kolm kuud ringi tuuritanud.
Algataja oli Liina, kes oli plaani haudunud juba mitu aastat: “See
tundus nii huvitav – kauge ja kättesaamatu. Nüüd oli
selleks kõige õigem aeg. Andsin viisataotluse sisse, teadmata
isegi, kellega või kuhu ma täpselt lähen, lihtsalt teadsin, et
tahan minna. Kindlasti ei tulnud ma siia plaaniga leida suur õnn
või elu armastus, pigem mõtlesin seikluste ja kogemuste
peale.”
Liina õppis Tallinna ülikoolis reklaami
ja tagasi tulles lõpetab kooli kindlasti ära. “Mingisuguseid
siduvaid kohustusi mul polnud, mis oleksid seda reisi takistanud.”
Marit töötas kaks ja pool aastat juhatuse assistendi ja
sekretärina. Ja tema sõnul on kavas Austraaliasse
jääda kindlasti vähemalt aastaks. “Siin oldud aeg on aga
näidanud, et siinne ühiskond ja inimeste no worries-mentaliteet sobib
meile mõlemale väga hästi. Suuremale osale eestlastest kuluks
tegelikult ära pooleaastane Austraalia-kuur. Isegi selle lühikese aja
jooksul oleme õppinud elu palju kergemalt võtma ja mitte nii
palju muretsema.
Siin ongi päriselt nii, et kõik loksub
lõppude lõpuks iseenesest paika ja lihtsalt ei ole põhjust
eriti muretseda! Oleme juba praegu üsna kindlad, et teeme endale ka teise
aasta Working Holiday viisa ja pärast mõningast kodus veedetud aega
tahaksime siia tagasi
tulla.”
Siiani on neiud teinud ajutisi tööotsi eri
kohtades, tänu millele saab riigis ringi reisida. “Esimese kolme
kuuga pole farmidesse, mis on backpacker’ite kõige tavalisem
töökoht, eriti veel jõudnud. See-eest oleme
näinud suurürituste korraldamise köögipoolt, nagu
näiteks F1 GP Melbourne’is.
See, mida teleri vahendusel
näha saab, erineb absoluutselt kohapeal toimuvast. Meie
tööülesanne oli piletite ja akrediteeringute kontrollimine,
mille kõrvalt saime jälgida ka sõitjate paraadi ja
sõitu ennast.
Väljas oli hirmus palav, 42 kraadi, ja
tolmu oli ka sama palju kui möödunud aastal “Rabarockil”!
Teine meeldejääv sündmus oli Swatch FIVB Beach Volley
World Tour 2008 Adelaide’i etapp (Swatch FIVB rannavõrkpalli
maailmakarika etapp Adelaide’is – Toim.). Nagu vormelil, nii olime
ka siin tööl.
Põhiline tööülesanne
oli samuti akrediteeringute kontrollimine, aga sai tehtud ka muid ürituse
korraldamisega seotud asju, nagu võistlusvormide ettevalmistamine ja
vähesel määral administratiivülesandeid.
Oleme
mõlemad võrkpallist väga huvitatud ja kuna
tööpäevad eriti pikad ega rasked ei olnud, jäi meil aega ka
mänge vaadata. Natuke kahju oli küll, kui selgus, et Eesti poisid
Kais ja Vesik selle etapi vahele jätavad.
Kõige
meeldejäävam austraaliapärane kogemus on siiani pärit
oliivifarmist, kus veetsime viis päeva. Tööpäev algas meil
tavaliselt kella kuuese äratusega, aga ükskord rallisime sel ajal
juba mööda farmi maid pisikese Suzuki kastis ringi ja ajasime
känguruid taga. Selliseid asju juba mujal teha ei saa! Kuna see farm asub
mägedes, siis saatis kogu seda kängururallit meeletult ilus
päikesetõus. See ongi ehtne Austraalia!”
Peamiselt on Marit ja Liina olnud Melbourne’is ja
Adelaide’s ja näinud päris palju Lõuna-Austraaliat.
Kusjuures Melbourne’is elasid nad hostelites, Adelaide’is aga
ühe tuttava 65aastase väliseestlase Helga juures, kes õpetab
kohalikus koolis inglise keelt.
Austraalias
käidud, liiv nahalt pestud
Lauri Suu (25) tuli
Austraaliast tagasi möödunud aastal. “Mul ei olnudki
plaani, kui kauaks jään.
Mõtlesin lihtsalt,
et eks paistab, ostsin seepärast ka ühe otsa pileti. See maa tundus
huvitav, kauge, seal on soe, mõnus, seal räägitakse
mulle arusaadavat keelt ja kuuldavasti saab lihtsalt tööd ja head
palka.
Enne minemist olin tavaline tööinimene, suuremaid
kohustusi polnud, seetõttu oli ehk ka lihtsam minna.
Kohapeal reisisime viiekesi. Ostsime auto, kuna vahemaad on pikad ja selle
omamine väga mõistlik, kui reisiseltskond on suurem.
Põhiliselt pakkisin ja kaalusin ube, meloneid, kõrvitsaid,
arbuuse, hiljem ühes farmis tomateid.
Palju seal raha kulub,
oleneb sellest, kas ostad kõige odavamaid külmutatud friikartuleid
supermarketist ja kõrvale hammustad melonit või uba ja
püüad meeleheitlikult säästa, või närid pubis
šnitslit ja rüüpad tummist Austraalia õlut
kõrvale. Aga mingil ajavahemikul sain 400–450 dollarit iga
nädal kõrvale panna.
Liikusime mööda
idarannikut Sydneys-Brisbane’is-Cairnsis, sel ajal ka n-ö puhkasime
ja reisisime. Hiljem käisin ka Melbourne’is.
Töötasin farmipiirkondades, nagu Bowen ja Shepparton, Cairnsis
tegime põhilise turismi – tegin langevarjuhüppe ja
snorgeldasime korallide vahel.
Sealne elu käib natuke
teise rütmi järgi, valdav on suhtumine “no worries”.
Pikki, etteulatuvaid plaane pole mõtet teha, sest need lihtsalt ei
toimi.
Teel tuleb pidevalt ette üllatusi: kas ei saa oodatud
ajal tööd, palk on liiga väike, auto ütleb üles
kõige ebasobivamal hetkel ...
Või siis kohtud ühe
Austraalias elava eelajaloolise linnu kaasuariga, kes on umbes jaanalinnu
suurune ja kui vaja, võib ühe jalahoobiga inimese tappa.
Neid on väga vähe alles, kuid meil õnnestus neid näha
isegi kaks korda. Pidasime väikest piknikut kohas, kus olid ka hoiatavad
sildid, et sealkandis neid liigub ning parem on neist eemale hoida. Me ei
osanud piknikuplatsil teda kartagi, kui äkki ta vaatas üle
õla, ja siis oli küll kõigil natuke ebameeldiv olla. Eks
siis sai aeglaselt liikudes, et mitte teda ärritada, oma toidukraam kokku
pakitud ja vaikselt auto poole mindud. Võimas nägi ta igatahes
välja küll.”
Reklaamibüroo kunstiline
juht Eiko Ojala (25) tuli Austraaliast tagasi pooleteise kuu eest.
“Mina olin kuus kuud Melbourne’is, tegin erialast
tööd ja pärast seda reisisin sõpradega. Siis tegime muud
tööd ka. Korjasime õunu ja töötasime sigalas,
ajasime sigu ühest puurist teise kauboide juures.
Seal oli
nii, et esimene pood, kust sai süüa osta, oli sama kaugel kui
Tallinnast Pärnusse minna. Mina töötasin seal sigalas kuu aega,
sain oma rahad korda ja tulin ära.
Alguses läksime sinna
viiekesi, mõned tulid poole aasta pealt tagasi, osa tulevad täna.
Mina reisisin üksi ka, sest muidu ei saa seda õiget
maitset suhu. Üksi on palju põnevam ja ma tahtsin minna ka
Uus-Meremaale ja Aasiasse.
Sinna minnes oli
mul 30 000 krooni, pärast üht kuud reisimist otsisime tööd.
Meie elasimegi vahepeal nii, et kolm-neli nädalat tegime
tööd ja kolm-neli nädalat sõitsime. Nii on raske, et kuus
kuud teed tööd ja kuus kuud reisid, väsid ära, kui just
erialast tööd ei tee. Mina tulin rahaga ilusti välja.
Omapärane oli see aeg, kui sõitsime nädalate kaupa
autoga ja elasime autos, midagi muud ei teinud.
Mind üllatas,
et seal olid päris kauboid. Maainimesed ongi nagu filmist välja
hüpanud. Kogu see suhtumine, autode tuunimine ja sellised asjad. Nad
panevad isegi pullisarved oma autodele külge.
Farmis
töötades elasime nende juures, putkades keset põldu. Kohalikud
väga ei hoolitsenud ega koristanud. Nad olid nagu ossid siin, joovad
palju, lihtsalt kauboimüts on peas. Muidu põhimõtteliselt
samasugused.
Seal olles õppisin ma elama ja üldse
hakkama saama, asju lahendama. Vahel juhtusid sellised asjad, et ei kujutanud
enne ettegi, mis probleemidega peab toime tulema. Kui ma läksin, olin 24
– väike poiss!
Austraalia on just keele pärast
kõige kergem koht, kuhu minna. Just töö tegemise
mõttes. Teisel pool maakera ka!”
Pärast
Austraaliast lahkumist reisis Eiko veel poolteist kuud Uus-Meremaal ja siis
kaks kuud Aasias.
Ainus, mis Austraalia viisa saamiseks lisaks
paberimäärimisele ja lõivu maksmisele teha tuleb, on
kopsupilt. Et kontrollida kopsutuberkuloosi suhtes.
Üks kahest
Austraalia saatkonna litsentsiga röntgeniarstist Jaak Tälli
ütleb, et Austraaliasse minevaid mehi ja naisi on enam-vähem
võrdselt. “Ühes kuus käib minu juures umbes 20
noort. Rahvast on ikka seinast seina, surfarid, IT-inimesed... Paljud
võtavad lihtsalt ühe aasta vabaks, et reisida. Minu
juurest saavad kõik läbi, sest ega kopsutuberkuloosi meil ei ole.
See nõue on mõnes mõttes aegunud.
Aga
nüüd hakkavad tulema juba esimesed naised, kes on aastakese ära
olnud ja kellel on tarvis elamisloa jaoks täpsemat tervisekontrolli.
Sest eks nad on seal endale mehe leidnud ja sealtkandist hakkab neid
segaperekondi kindlasti juurde tulema.”
Mardi nimi on
muudetud, kuna tema töökaaslased ei tea veel tema plaanidest.
- Work and Holiday Makersi viisat saavad üheks aastaks taotleda 18–30aastased Eesti kodanikud aadressil www.immi.gov.au
- Viisa taotlemiseks on vaja teha kopsuröntgen, milleks on luba kahel Eesti arstil, dr Sirje Linntamil Tõnismäe polikliinikus ja dr Jaan Tällil Viruplatsi arstikeskuses
- Viisa maksab ligi 2000 krooni
- Lennukipiletite keskmised edasi-tagasi hinnad on 18 000 kroonist 25 000 kroonini
- Tervisekindlustus Austraalias maksab 3000–4000 krooni aastas
- Rohkem infot Austraaliasse reisimise kohta saab aadressilt infoaustralia.eu
Austraalia Immigratsiooni- ja Kodakondsusameti andmetel saabus eestlasi 2006/2007 aastal alaliselt ja ajutiselt Austraaliasse järgmiselt:
Peresid | 3 |
Oskustöölisi | 12 |
Ajutise elamisloaga | 395 |
Üliõpilasi | 25 |
Turiste | 954 |
Aastase töö- ja elamisloaga (WHM) | 361 |