Ühel päikepaistelisel ennelõunal kogunesid Eesti (ainukesed) neli diplomeeritud psühhoanalüütikut, et arutleda, mis toimub Eesti Vabariigi nimelise patsiendi alateadvuses.

Parktal: See, mis toimus Teise maailmasõja eel, sõja ajal ja järel, on jätnud inimeste psüühikale oma jälje ning on psüühiliselt siiani läbi töötamata ja elab meis edasi. Lõputud tuleõnnetused, surnuksjoomine, meeste ennasthävitav käitumine, uppumissurmad, ärapanemiskultuur nii liikluses kui netikommentaarides – mina näen seal taga traumaatilist minevikku ja läbitöötamata traumat.

Endel Talvik: Suitsiidide ja muu ennasthävitava käitumise taga on viha, agressioon. Viha ei ole inimese esmane emotsioon, see tuleb pigem sellest, et midagi on liiga palju. Viha tuleneb eelkõige häbist ja hirmust ja ebakindlusest (ärevusest). Nende tunnetega toimetulekuks reageerime viha ja agressiooniga. Eestis on vihast ja rahulolematut käitumist rohkem just sellepärast, et meis on hirmu ja ebakindlust palju rohkem. Stabiilses ühiskonnas pole vaja ennast iga hinna eest tõestama hakata ning enda näitamisega nii palju tegeleda. Meie probleem on see, et me mõtleme ratsutamise asemel sellele, kuidas me hobuse seljas välja näeme. Oma enesehinnangu tõstmiseks on kaks põhilist viisi: esiteks, teha midagi sellist, mis annab jõudu ja energiat. Teiseks, tõmmata teisi maha: siis tundun ise suurem ja parem, see on “aga talle nüüd andsin” rahuldus.

On siis meil, eestlastel agressiooni, surmatungi rohkem kui teistel rahvastel?

Talvik: Mõned tendentsid paistavad küll rohkem silma kui näiteks Soome ühiskonnas. Kui vaatame netikommentaare, siis Eesti kultuuriruumis on need hästi vihased. Samuti on liikluskultuuriga. Ega agressiivsus ei tule kuskilt õhust vaid inimese seest. Ma arvan, et siin on mingid rahuldamata impulsid.

Erika Saluveer: Ka meie valimisplakatid on agressiivsed, need ei kutsu ühiskonda leplikkusele või raskete aegadega hakkama saamisele või sõbralikkusele ning sellistena lõhestavad ühiskonda veel rohkem.

Parktal: Me tuleme nõukogude ajast, mis oli väga traumaatiline – vaatamata sellele, et meil on sellest ajast palju toredaid mälestusi. Vabaduse lakkamatu riisumine on meie psüühikale ilmselgelt oma jälje jätnud. Kui küsida, kus seda näha on, siis mulle sattus hiljuti kätte kunagise “Meelejahutaja” puhtaks lõikamata otselindistus ja sealt voogavat tigedust kuulajate reageeringutes oli päris õudne kuulata.

Talvik: Lisaks Teise maailmasõja järgsetele mõjudele oleme väga palju üleminekuühiskonna piirkonnas: üks vana struktuur on ära kadunud ja uus on meie teadvusesse alles moodustumas. Me otsime alles tasakaalu ja turvatunnet. Praegu laseme end igast tuulepuhangust palju mõjutada.

Parktal: Aastatel 1987-1988 oli mul kasutada videokaamera, millega võtsin üles toonaseid tänavamiitinguid. Mul on salvestusi 6-7-lt miitingult. Ma ei usu, et suudaksite neid lõpuni vaadata, sest neis on nii palju viha, kibestumist, õelust, paranoilist kurjust. Laulev revolutsioon ei olnud lihtne rõõmus ärkamine, vabanemine, vaid tõi ka esile meie hinge traumade vihasema poole seoses minevikuga.

Et see, mis tegelikult toimus, oli kohutav ja mida see meie hingedele maksma läks, ei tea lõplikult veel nüüdki. Sellest tahust eriti ei räägita tänasenigi, rohkem ikka sellest, et kui tore oli sinimustvalgeid lippe lehvitada.

Talvik: Sel ajal avanes võimalus valusaid mälestusi-tundeid-mõtteid välja rääkima hakata, aga see veel ei tähenda, et need oleksid seega läbi töötatud. Kui lugeda Eesti seadusi, siis kumab sealt vastu palju kättemaksuiha: lootust, et venelased kas lähevad minema või muutuvad eestlasteks (keele- ja kodakondsusseadus); tahetakse ikka integreerumist, mõtlemata, mida see meile endile tähendab.

Esimest korda on tekkinud võimalus, kus üle pikkade aastate sai “vimma, mis kogunend salaja” välja lasta.

Talvik: Mina arvan, et Eesti on päris palju traumatiseeritud, aga tahta, et keegi oleks traumata, ei saa, kõigil on omad traumad. Tuleb arendada enese mõistmise kunsti, et näeks ennast kõrvalt. Me võitleme hoogsalt terrorismi vastu, küsimata endalt, mille pärast nad võitlevad, mida nemad tahavad.

Kui saaksime ravida ühiskonda nagu inimest, siis mis nõu annaksite traumeeritud patsiendile nimega Eesti?

Parktal: Meis kõigis on midagi sellist, mida me ei taha näha. Me kõik võime rääkida endast, aga see veel ei tähenda, et me mõtleme seejuures iseenda üle: miks me seda juttu räägime. Ja sagedamini räägime selleks, et midagi vältida. Meis on sügaval mingid seosed, mida me hästi ei mõista.

Andres Adams: Psühhoanalüüsis on vabade assotsiatsioonide meetod: saad vabalt välja rääkida, mis sinus parajasti esile kerkib. Ses mõttes on netikommentaarid see ruum, kus saab end vabalt välja elada. Tore, kui viha arvuti taga välja elatakse. Ajakirjandusele suur tänu selle eest.

Netikommentaaride tigetsemist on palju pahaks pandud, aga teie näete selles hoopis kasutegurit?

Adams: Kõik ei peagi meeldima, mida sealt kuulda saame. Ei saa tahta, et see kõik oleks ilus. Siis võiks ka teraapiasse tulnud inimeselt nõuda, et kuulge, rääkige nüüd ilusat juttu!

Saluveer: Kui inimene on trauma läbi elanud, juhtub see, et turvatunne, head objektid kaovad ära.

Parktal: Ka teistes Euroopa riikides püütakse mõista möödunud sõja trauma olemust ja jätkuvust järeltulevates põlvkondades. See ei ole nii, et trauma lihtsalt vaibub. Ta läheb vaikides edasi. Teiseks on hakatud tegelema trauma põhjustajatega. Ka nende järeltulijad on omal moel traumeeritud. On vaja ka neid mõista ja ravida. Traagiliste kogemuste ees on kõik võrdsed.

Aga rääkima peaks? Et me hakkaks kuulama ja mõistma ka näiteks küüditajate lugusid?

Adams: Ei saa kedagi sundida, et sa peaksid sellest rääkima, sest trauma meenutamine võib esile kutsuda nii tugevaid tundeid, et inimene ei pea sellele vastu.

Saluveer: Afektiivset mälupilti ei tohiks elustada.

Parktal: Näiteks me ei ole saanud siiani rääkida, mida metsavennad ka kurja tegid.

Adams: Klišeed ja müüdid ongi psüühika kaitseks.

Sõda võttis meie vanaemadelt mehed, nad pidid eluraskustega ise toime tulema ning meie emad-isad on kasvanud ilma isadeta. Kas see avaldub kaasaegsetes suhtemallides?

Parktal: Suhtemustrid tulevad meie vanematelt ja nende suhetest: kujutlused emast ja isast kui mehest ja naisest ja nende suhtest, mis taas omakorda rajaneb vanemate kogemustele suhetest oma vanematega.

Kui inimene hakkab oma suhteid rajama, siis lähtutakse vanematega seotud fantaasiamaailmast ning hiljem lisatakse ka iseenda tegelike vajadustega seotud osa. Siis tuleb veel vanaema, heal juhul ka vanaisa mõju. Kui eelnevad põlvkonnad on traumeeritud, siis nende traumaatilised läbielamused mõjutavad ka meid ning meie suhteid.

Õpetajad on tähele pannud, et 14-15aastastel noortel on tõsiseid probleeme enesekontrolliga. Nad on sündinud siis, kui meie ühiskond tegi läbi radikaalsed muudatused.

Adams: Lapseea trauma on seotud eraldumisega. Kui lapsena on palju üksi oldud, siis see on traumaatiline kogemus. Kuna lapsel ei ole sõnu, siis kandub see trauma edasi käitumisena. Ta ei usalda täiskasvanuna teisi, ei suuda luua lähisuhteid, või kui loob, siis püüab ise olla see, kes kiiresti maha jätab. Nii see trauma kandub põlvest põlve.

Saluveer: Kindlasti elab inimeses kolme põlve suhe.

Saksamaal töötatakse praegu palju justnimelt vanade prouadega, kes on sõjakoledused läbi teinud. Sellise psühhoteraapia mõte on, et inimesed, kes sõjakoledused on läbi teinud, saaksid kuidagi hingerahu.

Kas me peaks juutidelt eeskuju võtma ja palju jõulisemalt kannatustest rääkima, oleks sellest abi traumade läbi töötamisel?

Saluveer: Holokaust elatakse välja järgmise põlvkonna depressioonides.

Adams: Trauma all mõeldakse tihtipeale väliseid tunnuseid, mida oleks nagu lihtne ära tunda: trauma on see, kui juhtub midagi kohutavat. Trauma hinges on see, mis on üle mõistuse, see blokib mõistuse nii, et seda on pea võimatu läbi tunda.

Parktal: Küsimus ei ole selles, kui jõuliselt traumast räägitakse, selline toimimisviis võib ka kõnelda soovist elada jätkuvalt koos traumaga. Oluline on ühiskonnas luua õhkkond, kus inimesed tunneks end piisavalt turvaliselt, et neil oleks ruumi oma psüühilist tööd teha. See võib toimuda igasuguses vaimse tegevuse vormis: raamatud, teater, kino jne. Ja loomulikult pakub ka psühhoanalüüs oma võimaluse.

Ja pean vajalikuks eristada traumast kõnelemist traumaga seotud tunnetest kõnelemisest. Just tunnete väljendamine on oluline. Samas tuleb olla ettevaatlik, kuna valu võib olla nii valdav, et ei ole sõnades väljendatav, ja äärmuslikul juhul võib see viia psühhoosini.

Adams: Inimestes, kes on sõdades sattunud erinevatesse rollidesse, olnud omavahel vaenujalal, elavad pinged edasi. Tohutult palju on emotsionaalseid jõude, mis tulevad kaasa. Seal taga on tugevad tunded. Nägime nende tunnete-reaktsioonide ärkamist näiteks sammaste püstitamise-teisaldamisega Tallinnas või Lihulas.

Talvik: Räägitakse kaht tüüpi traumadest. Esiteks generatsioonide trauma: traumad kipuvad põlvkondade ja ühiskondade kaupa korduma. On huvitav seaduspära, et paljudel juhtudel korduvad sama mustri järgi toimuvad traumad järgnevates põlvkondades.

Näiteks vanaema on sattunud lapsepõlves lastekodusse ja see läheb naisliini mööda edasi. Erinevatel viisidel on ka teistel põlvkondadel sarnaseid probleeme.Teiseks on jagatud (shared) trauma: suurtel gruppidel või rahvustel on ühised mälestused ajaloost. Neist püütakse mitte rääkida või siis need heroiseeritakse. Näiteks venelastel mongoli-tatari ike või eestlastel Estonia uppumine.

On üpris tõenäoline, et suures osas vallandus I maailmasõda justnimelt selle jagatud trauma tõttu. Hertshertsog Ferdinandile tehti atentaat just Kosovo lahingu aastapäeval, mis oli serblaste jaoks väga oluline trauma. Selle lahinguga peatati türklaste edasiliikumine Euroopasse ja Serbia jäi türklaste võimu alla pikaks ajaks.