Kolmapäev
Hiline hommik, mil jõuan Tapa lähedale metsa-äärsesse laagrisse, on suvemaiguline. Päike on nii internsiivne, et põletab ära liiga kaua ainult kontorilampe ja talvist päikest näinud naha. Siia on end sisse seadnud USA 173. õhudessantbrigaadi kompanii, Ameerika sõdurite koorekiht, ja nad tunnevad end koduselt - teevad lõket, puhastavad relvi, kuulavad iPodist muusikat. Siin-seal kostab sõjanaljade katkeid, millele järgneb harilikult kõva naer.

Veidi vähem kui kaks kuud tagasi kajastas ameeriklaste saabumist iga endast lugupidav telejaam ja ajaleht. Nii siis kui ka praegu on meediaruum Ukraina konfliktist tiine. Seda kosena saabuvat muredega raskelt laetud infot on raske ignoreerida.

Kusagil lõkke ääres kõhutab ohvitser. Ta joonistab niitu kujutavale maketile plaani. Kui piilun viisakusreegleid rikkudes tema vihikusse, näen ühte serva maalitud teksti: my goals. Minu eesmärgid.

/.../
Kõrval mängib punt Ameerika jalgpalli. Pall lendab kõrge kaarega üle valgete ja kollaste lilledega pikitud niidu. Üks püüab palli ja kukub sellili. Kümme sammu eemal harjutab keegi automaadi kokkupanemist.
Dessantnike argipäev algab kell seitse. Järgneb hommikusöök (mille valmistavad kohalikud kokad). Siis trenni ja õppustele. Tagasi laagrisse saabuvad kuue ja kaheksa vahel õhtul. Siis puhastavad relvi, söövad, analüüsivad vigu.
„Et tulevikus neid vältida?“ küsin püüdlikult sõdurilt.
„Correct.“
Armee kujutab endast väikest ühiskonda oma meedia, arstide, kokkade, politseiga. Ja vaimulikega.

/.../
Neljapäev
Proovin välja saada. Tõmban, tõmban... ja vajun. Olukord ongi selline: mina ja mu armeefotograafist uus tuttav alustame missiooniga „ajakirjanik soost välja“. Sellega läheb pisut aega, väärtuslikku aega, sest missiooni lõppedes avastame, et kedagi me ümber enam ei ole. On vaid puhtavereline üksildus. Ma tõesti ei tea, kuhu minna.
Tagasi? Hästi. Lähemegi. Järsku kostab kusagilt eemalt, (või siis väga-väga lähedalt?) ratatatatatata ja teadvusesse jõuab info „automaat“ ja „tulistavad“.

Avalehele
6 Kommentaari
Loe veel: