Ehmusid? Järelikult konservatiiv!

Meie poliitilised eelistused ei jää oskusliku vaatleja eest saladuseks: rühm USA teadlasi on avastanud testimeetodi, mis näitab silmapilkselt, kas inimene on pigem konservatiiv või pigem liberaal.

Äkilise heli või õõvastava pildi peale kergelt pilkuma hakkavad silmad ja higiseks tõmbuv nahk reedavad konservatiivi, inimese, kes toetab niisuguseid poliitilisi seisukohti, mis kaitsevad tema oma sotsiaalset rühma võimalike ohtude eest. Nagu näiteks kaitsekulutuste suurendamine, surmanuhtluse lubamine, sõdurite kauemaks Iraaki jätmine, sisserände piiramine ja homoabielude mitteseadustamine.

Ja vastupidi, kellel ehmatust väljendavad füsioloogilised reaktsioonid jäävad mõõdukamaks, pooldavad tõenäoliselt selliseid Ameerika seisukohast liberaalseid väärtusi nagu abordiõigus, välisabi ja patsifism.

Ajakirjas Science avaldatud uuring õõnestab sotsiaalteadlaste seas laialt omaks võetud arusaama, et poliitilisi hoiakuid kujundavad oluliselt üksnes elu jooksul omandatud kogemused.

Kui inimese poliitilised tõekspidamised seonduvad nii selgelt tahtmatute kehaliste reaktsioonidega, siis on need vähemalt osaliselt kaasa sündinud ega sõltu ainult veenvast parteipropagandast ja suurtest valimisplakatitest (või paremal juhul teadlikult arendatud maailmavaatest).

Teadlased selgitasid küsimustiku abil välja 46 katseisiku poliitilised suhtumised. Kaks kuud hiljem tehti põhilised katsed. Inimestele näidati järjestikku mitutkümmend pilti, milles emotsionaalselt neutraalsete kujutiste sekka oli pistetud kolm hirmuäratavat – ämblik näo peal, verine pea, vaklu täis avatud haav – ja kolm nunnut – armas jänku, õnnelikult naerev laps, vaagen puuviljadega. Samas mõõdeti katseisikute naha elektritakistust, et määrata higieritust (nii nagu seda tehakse ka valedetektoris).

Teiseks mängiti katseisikutele ebakorrapäraste intervallide järel ette äkilist valju müra ning jälgiti nende silmapilgutusi: on teada, et kõvema ehmatusega kaasneb ka tugevam pilgutamine.

“Asjaolu, et valju heli või hirmsa looma tekitatav füüsiline reaktsioon on üleüldse poliitiliste vaadetega seotud, on märkimisväärne,” leiab uurimisrühma üks juhte John ­Hibbing Nebraska Lincolni ülikoolist.

“Kuigi me kõik sooviksime uskuda, et meie eelistused on kujunenud enam-vähem ratsionaalselt meid ümbritseva tegelikkuse ajel, võib siiski olla, et meie hoiakuid vormivad ka mõned meile endile teadvustamata asjaolud.”

Hibbing lisas, et kindlasti ei pane “ehmuvus” meie poliitilisi veendumusi lõplikult paika. Aga see võib olla üks mõjur, mis neid suunab. Mingit otsest rakenduslikku tulemit Hibbing uurimistulemustel ei näe.

Ometi aitavad need tulemused ehk paremini mõista, miks poliitilised erimeelsused on ühiskonnas nii igikestvad ja taandumatud. Inimesed tajuvad maailma ja selles sisalduvaid ohte lihtsalt fundamentaalselt eri viisil. Võib-olla, loodab Hibbing, aitab selle paratamatuse mõistmine kaasa poliitilise sallivuse levikule. Kui meie poliitilised vastased teevad absurdsena näivaid avaldusi või rumalana tunduvaid otsuseid, siis võib-olla nad ei olegi hullud ega lollid, vaid lihtsalt teistsugused.