Petlik väiksus

Alustame suurusest. Santa Fe üldpikkus 468 sentimeetrit lubab teda võrrelda näiteks Volkswagen Touaregiga, "sakslane" on vaid seitse sentimeetrit pikem. Väljast vaadates on raske selle peale tulla, sest Santa Fe oma tõelisi gabariite ei reeda. Rooli taga sama lugu – esirattad tunduvad laskvat end peaaegu risti keerata ning manööverdusvõime näib maasturi kohta eeskujulik. Pilk tehaseandmetele ainult kinnitab seda muljet, pöörderingi läbimõõduks lubatakse seal suurepärased 10,9 meetrit.

Santa Fe põhipublik elab teadagi Ameerika Ühendriikides (nimigi laenati New Mexicos asuvalt linnalt, või oli see nüüd Texase oma?) ja jänkide maitse-eelistused on ka selgelt nähtaval. Eelmise mudeli välisdisaini iseloomustanud rubenslikke ümarusi (miks need küll ameeriklastele pidid meeldima?) uue masina juurest ei leia, ja jumal tänatud. Teisalt kadus sellega ka suur osa disaini omapärast. Kui Santa Fe küljes poleks firmamärki, oleks peaaegu võimatu tema sünnipära kindlaks teha. Silmatorkavad lahendused sama hästi kui puuduvad, peateema on poliitiline korrektsus.

Ameerika asjad

Kabiinis jääb silm kohe pidama ühele Ameerika auto möödapääsmatule detailile. Sisemise tahavaatepeegli sisse paigutatud kompass on USA interstate’idel hädatarvilik, meil... Nojah, segama ta ju ei hakka. Ikka hea teada, kuhupoole sõit viib. Küll aga võib hakata segama asjaolu, et raadiol puudub RDS-funktsioon. Kui näiteks Tallinnast Tartusse sõites tuleb kolm korda lemmikjaama uuesti häälestada.

Õnneks on Ameerika automaitsel ka häid külgi. Näiteks topsihoidjate rohkus. Või kaks prillihoidjat sisepeegli juures kabiini laes. Need viimased näitavad ka, millistele detailidele auto loojatel tähelepanu jätkus. Et prillid kraapida ei saaks, on prillihoidjad (tegelikult lihtsalt lahtipööratavad plastkarbid) seestpoolt veluurisarnase materjaliga hoolikalt polsterdatud. Vähe sellest, prillide paigalhoidmiseks leidub karbis ka väike klamber.

Diisel varjab oma häält

Santa Fed valmistatakse nii bensiinimootoriga (2,7 liitrit V6, 189 hj) kui ka diisliga (2,2 liitrit, 150 hj). Mina sõitsingi diisliga, millel käiguvahetused usaldatud automaatika hooleks. Mootorit tuleb tõsiselt kiita. Töö käis nii vaikselt, et tekkis tõsine kahtlus jõuallika tööpõhimõttes. Isegi käivitamisel ei muutunud diisli iseloomulik plagin segavaks. Vaid tühikäigul võib tunda aeglastel pööretel tuksuva agregaadi vibratsiooni. Üldise mulje rikkus ainult käigukasti kohutav uimasus, mis mootori eeldatavat kiirendusvõimet "edukalt" pärssis.

Ameerikapäraselt pehme tundus olevat vedrustuse seadistus, kuid millegipärast hakkas auto tagaosa treppis kruusateel karglema – see viitaks justkui liiga jäigale seadele. Nelivedu toimetas omasoodu sõitjatele märkamatult ning pani vajaduse korral ka tagarattad vedama (vaikimisi liigutavad autot edasi vaid esirattad). Väikesel kiirusel saab veojõujaotuse parema läbivuse tarbeks suhtes 50:50 lukustada.

Reisijad võivad end Santa Fes siiski mugavalt tunda. Masina gabariitide kasv tuli selgelt kasuks, eriti tagaistmel. Ees tundus pea olevat laele liiga lähedal – või oli see tingitud ainult minu püstisest isteasendist?

Pakiruumi mahutavuseks märgitakse tublid 528 liitrit, tagaistmete (üsna lihtsaks tehtud) kokkuklappimise järel see kolmekordistub. Mahust olulisem on aga suhteliselt madal (džiibi mõistes) laadimiskünnis ja üsna mahukas "põrandaalune" panipaik. Ja lõppeks võib Santa Fe tellida ka seitsmeistmelisena, aga selle eest küsitakse 30 000 kroonini küündivat lisatasu. Mis auto muidu maksab? Ütleme nii, et poole miljoni krooniga saab juba nii mõndagi. Ei kõla just säästupakkumisena, kuid Santa Fe hinnad lõpevad seal, kus enam-vähem sama suurusega konkurentide omad algavad.

Hyunadi Santa Fe 2.2 CRDi AT

Disain

4

Tehnika

3

Kiirus

3

Nauding

3

Praktilisus

4

Hind

4

Mulje: Ei tee midagi erilist, ent teeb seda hästi.