Kõik see on mõnevõrra seotud sellega, et ma sattusin eelmine nädal lugema kirjatükki, kus ilma igasuguse uudisväärtuseta kurdeti emakeele kadumise ja meie kõigi anglitseerumise üle. "No tore," puhisesin ma, "jälle mingi obskurant," ning mõtlesin, kuidas ta küll ei näe suuremat pilti, kuidas ta küll ei taipa kuivõrd areneks teadus ja leviks vaimuvalgus, kui kõik maailmas räägiksid vabalt ühte keelt. Alates arstiteadusest lõpetades kooliõpikutega, kuipalju kiiremini leviks info ja kuipalju mõttetut dubleerimist kaoks ja kuipalju vihmametsa säästetaks. Võin silmakirjatsemata tunnistada, et eesti keel meeldib mulle väga ja pole ühtegi teist keelt, mida ma reaalselt naudiksin, kuid sel hetkel tundus mulle meie oma keel järjekordse tööriistana obskurantide käes.

Seevastu muusika, mõtlesin, on palju universaalsem ja suurem. Meloodiat ja rütmi suudavad nautida kõik, sõltumata rahvusest või keelest. Aga. Oletagem näiteks, et me võtame Paapua Uus-Guinea dzhunglist "tsiviliseerimata" metsmehe ja esitame talle CD-makist kaks lugu. Üks võiks olla mõni Arnold Schoenbergi dodekafoonia, 20 sajandi kõrgteos, ja teine mõni Dr. Albani saast. Ma olen üsna kindel, et paapua valiks Dr. Albani. Selle sama fenomeni teine külg - eelmine või üleelmine aasta lugesin ma naisteajakirjast, et Beatrice'le meeldib "progressive tribal techno". Minul ja tõenäoliselt paljudel teistel lugejatel, ei tekkinud selle termini peale "Ahaa!"-efekti. Et teadagi, progressive tribal techno. Sõltumata muusika universaalsusest on enamik loomest mingi kitsa siseringi teema, mis väljaspool pühendatuid harva ennast arusaadavaks suudab teha.

Ehk eesti keele juurde tagasi tulles, ka globaliseerumine ei päästa mind obskurantismist. Vat ei teagi, mida teha.