Ei saa me läbi Lätita...
"Lätlased on tegelikult eestlased (või vastupidi). Meid ei seo mitte ainult ühine saatus: oleme ka geneetiliselt üks ja sama rahvas, kes räägib vaid kahes eri keeles," arvavad Livia Viitol ja Karl Kello hiljuti ilmunud raamatus "Sinu, minu ja meie Riia" (2008).
Ka meie kunagine haldusjaotus ei tõmmanud piiri keset Valga/Valka linna, vaid olime jagatud Eestimaaks pealinnaga Tallinn ja Liivimaaks pealinnaga Riia. Ja kui ajaloos poleks läinud, nagu läks, vaid pisut teisiti, laiuks ehk nüüd kuni Soome laheni Estolatvia riik, mida valitsetaks Riia linnast. Tõepoolest, kui meile tundub vahel imelikuna, miks Belgia on üks riik, võidakse mujal Euroopas samamoodi imestada, miks Eesti ja Läti on kaks riiki.
Riia, eestlaste pealinn
Kui tihedalt oleme üksteisega aja jooksul seotud olnud, näitab kas või Riia linna suur tähtsus Eesti ajaloos. Kes oli esimene eestlane Riias? Nimeliselt teame maavanem Lembitut, kes pärast Sakala vallutamist 1215 "sõjasaagina" korraks Riiga viidi. Kui Lembitu paar aastat hiljem Madisepäeva lahingus langes, siis saadeti Riiga ainult tema pea. Aga ega Lembitu polnud kaugeltki esimene, juba enne Riia linna asutamist (1201) väisasid seda kanti kui oma mõjupiirkonda tihti saarlased.
Riia linna püsielanikeks said eestlased juba 13. sajandi lõpul, mida kinnitab Riia võlaraamat aastatest 1286-1352. Ajaloolase Enn Tarveli väitel sisaldab see võlaraamat kolm etnilist eestlast: Hermannus Esto, Jacobus Sarley(ne) ja Johannes Saarlane. Jacobus oli kinnisvaraomanik, Hermannus ja Johannes ärimehed - neist esimene kauples soolaga, teine vahaga.
"Riia eestlased olid soliidsed ärimehed. Nende tehinguis figureerivad 15 ja 20 või 36 ja 42 hõbemarka ei olnud tühised summad: Paide foogt opereeris väiksemate summadega, ordumeister ise kõige suurematega - 40, 100 ja 140 marka hõbedat," kirjutab Tarvel.
Juba palju eesti nimesid tuleb ette Poola ajast, Riia Jakobi kirikuraamatus aastatest 1582-1621 on vähemalt 39 eestlast. Seda kinnitab nimega tihti kaasnev päritolukoht, nagu näiteks Marcus Kickas Dorpaten või Kassi Pap Odenpeden. On ka suisa naljakaid nimesid - Antonius Kuratitap või Hinricus Orick. Kõik need eestlased olid Riiga tulnud Poola aladelt, seega Lõuna-Eestist.
Mida aeg edasi, seda enam kasvas Riia roll eestlaste elus, seda vähem saadi läbi Lätita.
Kooliharidus ja kirjaoskus kiirgasid Lõuna-Eestisse Riiast, kus 17. sajandi lõpul nägid trükivalgust nii eestikeelsed aabitsad kui ka Wastne Testament. Riia oli koolilinn, kus paarsada aastat hiljem said mitmetes koolides hariduse Eesti riigimehed ning väljapaistvad ühiskonna- ja kultuuritegelased.
Kõnekäänd "Rikas nagu Riia kikas" näitab kahtlemata Riiat kui eestlaste jaoks tähtsaimat linna. Seda kinnitab ka Kristi Salve tõdemus: Eesti rahvalaulude antoloogia kohanimede registri andmetel "kõiki Eesti linnu kokku on nimetatud vähem kui Riiat". Või nagu üks taat jutustas oma lastelastele: "Latsekese, ma ole Riia liina ära nännu. Riia liin om nagu ehitud pruut."
Et Riiast kujunes 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul eestlastele omamoodi Meka, näitab selgesti ka statistika. Kui 1867 elas Riias 872 eestlast, siis sajandivahetusel oli neid juba umbes 12 000.
Ärajäänud sõda
Eesti ja Läti iseseisvumine pärast Esimest maailmasõda tõi juba iseenesest kaasa kaugenemise üksteisest - nüüd eraldas kaht rahvast riigipiir. Seesama piir, täpsemini lätlaste territoriaalsed nõudmised, oleks 1920. aasta l võinud päädida isegi sõjaga Eesti ja Läti vahel.
Kui eestlased hädas olevale vennasrahvale Vabadussõja päevil appi tõttasid, lubas Läti valitsus tänutäheks Valga linna ja teisi alasid. Pärast punaste ja landesveeri purustamist läks lubadus aga ruttu meelest - lätlased pidasid Valgat nüüd enda omaks.
Et linna kätte saada, kavatses Läti kevadel 1920 isegi Eestile kallale tungida ja maa kuni Tartuni ära vallutada. Põhjus leiti kähku - lätlased väitsid, et kuna Valgas lätlasi riisutakse ja maju põletatakse, tuleb minna vendadele appi ja Valga jõuga ära võtta.
"Ootame ja oleme valmis," ütles kindral Johan Laidoner ning saatis Eesti üksused ja soomusrongid Läti piirile.
Sõjaks õnneks ei läinud, brittide vahendusel sõlmiti piirileping, kusjuures vaidlusaluste maade saatuse otsustasid samuti britid. Eestlased kaotasid nii pool Valga linna kui ka teisi maa-alasid, nende seas valdavalt eestlastega asustatud Heinaste valla ühes aleviga. Ruhnu saar jäi õnneks alles, kuigi Läti nõudis sedagi endale.
Muidugi olid need tülid varsti unustatud ning eestlased ja lätlased suhtlesid sõbralikult edasi.
Hõimuliikumise elavnedes hakkasid eestlased rohkem Soome poole vaatama ja eks lätlasigi peeti osalt seetõttu vähem "omadeks". Tülid ei lasknud end kaua oodata. Sama iseloomulik kui kurioosne konflikt eestlaste ja lätlaste vahel toimus 1937. aasta suve lõpul, kui Lätist saadeti välja tuntud Eesti rahvaluuleteadlane Oskar Loorits.
"Teda kutsutakse Oskar Loorits ja tema on juba kaua aastaid süstemaatiliselt iga Läti-külastuse järgi kirjutanud või kõnelnud meie riigist sihilikku või põhjendamatut laimu. Ja seepärast juba ammu oli aeg keelata sellele härrale pista oma jalga Läti pinnale," kurjustati Läti ajalehtedes. "Laim" tähendas seda, et Loorits oli kirjutanud hõimurahva liivlaste raskest elust Lätis.
Selge, et Eesti ja Läti suhted polnud pärast seda vahejuhtumit enam kaugeltki pilvitud. Veelgi enam, Eestis hakati avalikult kõnelema rahvusvähemuste - nii liivlaste kui ka eestlaste - ahistamisest Lätis. Kindlasti oli see üle dramatiseeritud ja vastas sama vähe tõele kui praegu Venemaa süüdistused oma kaasmaalaste ahistamisest Eestis.
Ajalugu aga kohtles eestlasi ja lätlasi nagu võrdseid. 1940. aastal jagasime lätlastega sama saatust, nii nagu ka 1991. aastal. Kuigi me püüame lätlastest paremad näida või teha teise häda puhul nägu, et meisse see ei puutu ja ega Eesti pole Läti! Seda mentaliteeti kohtab ka praegu majanduskriisi ajal, kui üritame iga hinna eest seletada, et Lätis toimuv on täiesti iseasi ja midagi sellist meil juhtuda ei saa. Selle enesepetmise asemel tuleks rohkem teineteist toetada ja üksteise vigadest õppida.
