Kaldal närvitsevad giidid. On ka põhjust - megapalav ilm muudab eakad külalised virilaks, mõnel põduramal võib tervis tõsiselt tõrkuma hakata. Ei ole saladus, et lisaks hulgale ilmalikele mõnudele pakuvad kruiisilaevad ka puusärke.

Enne veel, kui rahvamass laevade vahelt välja paiskub, tormab kai väravasse triibulises triiksärgis noorsand. "Holiday America paremale, Celebrity Cruises vasakule!" hakkab ta keepsmiling'u saatel hinge tõmbamata laulma. Ka giidid manavad ühtäkki esile külalislahked kõrvuni naeratused. "Augustiks võtab päevast päeva giiditegemine nii läbi, et igasugune "klienditeenindus" kaob," seletab giid Merike. Ta teeb giiditööd vaid üks päev nädalas oma lõbuks. "Ei tasu üle pingutada, gruppe tuleb ju nagu tehasest." Tema sõnul külastab maist septembrini Tallinna 320 kruiisilaeva. 

9:30. Meie buss on täitunud rahvaga ja hakkab tasahilju liikuma. Läbi ingliskeelse loba kostab hispaaniakeelset tõrelemist. Bussitäie keskmine vanus jääb alla 50 vaid tänu umbes kaheteistkümneaastasele poisikesele. Tema ongi hispaaniakeelse sõnavalangu sihtmärk. Bussi kõlaritest plahvatav giidi tervitus "Welcome - Tere tulemast!" lõpetab selle draama. Publik keskendub tuurile.

Buss pressib läbi Viru ringi ummiku ja teeb haagi ümber Viru keskuse, mida giid reklaamib reisijatele moodsa ostukeskusena, soovitades siiski enam tähelepanu pöörata Viru tänavale. Et ostmine on reisi suurim nauding ning peamine kokkupuutepunkt kohaliku kultuuriga, lõbustab giid kaugeid külalisi nõukaaegsete kaubandusõuduste meenutamisega. "Kord eksis üks banaanilaev tormiga Tallinna. Teade sellest levis kulutulena üle Eesti ja sadamasse tekkis tohutu järjekord. Seisime seal terve perega, sest inimese kohta müüdi kolm kilo. Meie saime kokku 15 kilo. Ainult!" Bussitäis naerab hullunult. Ostuteemaga on giid publiku südamed võitnud ja võib teel Kadriorgu tõsisemat juttu puhuda.

Et kruiisireisijad saabuvad Tallinnasse Peterburist, ei hakata neid Catherine’s Valley losside juures peatusega piinama, vaid Eesti ajaloo selgemaks seletamiseks toimetatakse kohe Lauluväljakule.

"Photostop 15 minutit ja koguneme õigesse bussi," manitseb giid. Lauluväljaku Lasnamäe poolne parkla on bussidest umbes. Väravate juures õitseb suveniiriäri, kus maksta saab kõikvõimalikus valuutas. "Näete, matrjoškasid ja merevaiku ei kusagil," uhkustab ansamblist Laine tuntud poepidaja Merle Lilje. Tõmbenumber on hoopis 15 dollarit maksvad päkapikud. Bussi kogunedes lubab giid, et merevaiku saame hiljem.

10.15. Buss lookleb Lasnamäe äärt pidi. Paneelmaju uudistavaid külalisi töödeldakse ajaloolis-ideoloogiliselt. Saabub selgus venestamisest, lõimimisest ja rahvusküsimusest. "Siinsed venelased nimetavad kohalikke eestlasi "külmkappideks"," nendib giid, kui Kose teelt võetakse suund Piritale.

Vastandina Lasnamäe paneelikatele uurime kohalikku eramuarhitektuuri. Fotograaf silmab enne Lükati silda ühe maja hoovis sügavpunast mersut, mis kuuluvat Kalev Kurele. Giid räägib samal ajal omandireformist. Kui sügavale Pirita majade vahele turistid viiakse, sõltub liiklusoludest kesklinnas. Teinekord teevad rühmad aega parajaks uhkete villade vahel suisa Puki tee kandis, mis siis, et pildistamine seal on keelatud. "Et mõista rahva hinge, pead nägema nende kirikut, surnuaeda ja turgu," märgib giid elutargalt, kui möödume Metsakalmistust. Hispaania poiss magab.

10.40. Photostop Pirita jõe ääres, viis minutit. "Olympic Center on ameeriklasele ainus arusaadav asi, olümpiamängud on ju midagi suurt," põhjendab Merike peatusevalikut. Jõe äärde viib järsuvõitu trepp, mõned prouad ei hakkagi end allaronimisega vaevama. Säärastel tuuridel on trepiastmete arv eelnevalt välja selgitatud ja tutvustavas prospektis kirjas.

Pirita teed pidi kesklinna naastes pälvib publiku heakskiitva mõmina giidi tõdemus, et nende uhke kruiisilaev ei olegi vahepeal põgenenud. Mõistagi tehakse sellest ohtralt pilte.

11.10. Möödapääsmatu WC-peatus reisisadama A-terminalis. Tuuribussidest pungil parklas on raske ruumi leida. See on ainus koht linnas, kuhu suuremad grupid korraga asjale pääsevad. Giid soovitab soojalt asi korda ajada, sest vanalinnas, mis on tuuri tõmbenumber, naljalt juba avalikku tualetti ei leia. Omavahel öeldes seletab ta, et vanalinna poed on vetsuäri ära tabanud. "Tualetti mahub vaid üks toimetama, grupil ei jää muud üle, kui ajaviiteks ostma hakata. Sünergiline."

11.50. Bussituuri finaal - Toompea. Pika Hermanni all jätkub ajalookursus, edasi suundutakse õigeusu kirikusse. Paistab, et pühakoja kõrge trepp on päris paljud ära hirmutanud. Kirikuesised hordid võtavad osavalt oma hoole alla postkaarte müütavad tütarlapsed. Nendegi äri õitseb.

12.10. Giid laseb rahval valida Toomkiriku ja merevaigupoe vahel. Iidne kirik jääb esialgu peale ning saab ühelt proualt annetuskarpi isegi euromündi. Teistel mamslitel on oma rahaga siiski paremad plaanid - kiiskavast merevaigu- ja matrjoškaärist lihtsalt ei saa niisama mööda jalutada. Hispaania poiss jääb ukse taha passima.

Tagasi bussi juhatatakse meid õigeusu kiriku tagant. "Vanalinn on liiga väike sellisele rahvamassile, nagu siia iga päev peale vajub. Nende paigutamine on tõeline logistikaülesanne." Giidi tunne ei peta, vahepeal on kirikuesine turistide summ saavutanud arvult (ka välisilmelt) pensionäride meeleavalduse mõõtmed.

Ma ei loe siiski Welcome to Estonia isa Mart Laari näost välja, kas ta naudib oma idee vilju, kui autoga läbi lõppematu turistide summa teokäigul Riigikogu poole teed rajab.