"'Eks nad natuke naeravad mu üle"'
Igas linnas on tänavaid, mida ääristavad 80ndate alguses ehitatud tellisest või tuhaplokist masendava välimusega eramud. Aia asemel ümbritseb neid ladu kolist, mida ehk kunagi vaja läheb. Natuke telliseid ja eterniiti, liivahunnik, vana valamu, rull tõrvapappi jne.
Rakvere Vahtra tänav on ka selline. Ainult üks majaomanik on värvinud tellisseina heleroheliseks ning aknaraamid lillakas-roosaks. Seda soovitas talle kohalik kunstnik Riho Hütt, kes andis ise paar aastat tagasi oma majale Rakveres sellise ilme, et möödakäijad siiani ahhetades seisma jäävad.
Rakvere linn õhutas toona kodanikke maju üle värvima. Andis majaomanikule tasuta värvipassi, millega värvipoes 22 protsenti alla sai. Hütt võttis kampaaniat loominguliselt. Värvis oma suure maja 18värviliseks. Nagu kuulus Austria arhitekt Friedensreich Hundertwasser, tegi ta iga sopi ja detaili ise tooni. Isegi keldriakna raamid tulid kahevärvilised – sinise ja rohelisega.
Linnaametnikud olid segaduses: on siis tulemus ilus või maitsetu?
Ärevus valitses seni, kuni kultuuriminister Signe Kivi sattus Kastani tänavale, kus kirgastes toonides maja asub, ja hüüatas: “Issand, kui ilus maja! Lähme vaatame seda lähemalt!” Ametnike dilemma oli lahendatud.
Värvide maailm
Värvide tähenduse ja sümboolika tegi Riho endale selgeks ERKIs, kuhu ta neljandal katsel sisse sai. Esimese asjana pandi rebased näituseeksponaate tassima. Kui Riho ühe neist – klaasist vaasi - kätte võttis, tundis ta, kuidas habras materjal soojaks muutus ja “elama” hakkas. Pilt sai klaariks: temast tuleb klaasikunstnik.
Aastal 1989 pakkus Lüganuse kogudus ERKI klaasitudengitele võimalust luua kirikule nelja meetri kõrgune klaasaltar. Sellest sai Riho lõputöö. Ahmis sakraalkirjandust, palus Lauri Leesil tõlkida pantsuskeelseid materjale vitraažidest ja värvidesümboolikast.
Riho võtab töölaua sahtlist fotod Lüganuse altarist ja seletab sümbolite tähendust: et need punased täpikesed on naelakohad ristilöödud Kristuse kätel, et ülemine kolmandik altarist kujutab taevast elu.
Siis kraamib lagedale fotod Hanila kiriku neljast vitraažaknast. Palju valgust, mahedad toonid ja vähesed detailid: silm ja raamat, tall ja süda, tuvi ja täht, kroon ja mõõk. Rusked valitsejamantlid, kuldsed pühapaisted ja stseenid piiblist ei ole Riho nägemus kirikuvitraažist. Tema käekirja kannab ka Väike-Maarja kiriku taastatud vitraaž, järge ootab Käru kiriku värvilahendus.
“Kuigi ta seda välja ei näita, on temas väga tugevad religioossed tunded ja lõputu headus,” ütleb kamraad ja Virumaa Näituste juhataja Raivo Riim.
Kiiksu, naiivsust ja vaimukust
Koos Riimi ja Rakvere fotograafi Avo Seidelbergiga asutas Riho 1997. aasta sügisel Rakvere linna esimese galerii. Nimi oli patriootlik – Rakvere Galerii. Iga kuu käisid mehed oma taskust välja 10 000 krooni (aasta oli 1997), et julget uut Eesti kunsti näidata. Poolteist aastat tegid, aga siis ei jätkunud enam võhma.
Riho teeb ja müüb oma loomingut väikeses koduateljees. Suurel aknal ripub kümmekond väiksema aknaruudu suurust tööd. Mitmest jookseb läbi valge toa ja soojades toonides kaltsuvaiba motiiv. Suuri klaasi- ja värvimasse tema töödes ei kohta. Rihol on kiiksu, naiivsust ja vaimukust.
“Eks nad Tallinnas natuke naeravad mu üle, aga kui näitusele minnakse, võetakse mind kaasa,” ütleb Riho oma suhete kohta Eesti klaasikunstnikega.
On reede südapäev ja väljas tibutab kerget vihma. Järgemööda vuravad ateljee ette kolm autot. “Ega ma teile valikut ei anna, see oli mõeldud teile!” räägib Riho klientidega eriti vaiksel häälel. Seob tööle kuldpaelad külge ja annab ära. Kahekümne minutiga on aken lage. “Nädalavahetus. Sellepärast,” ütleb Riho vabandades, et korraga niipalju huvilisi on.
Eesti Päevalehe Virumaal pesitsev ajakirjanik Rein Sikk ütleb, et Riho on ainuke Rakvere kunstnik, kes oma neljaliikmelise pere kunstnikutööga ära toidab.
Riho ateljee on valge ja soojades toonides nagu vanaema veranda. Väike nikerdustega Prantsuse ahi toa keskel meenutab Singeri õmblusmasinat. Korraga mahub tööle 12 inimest.
“Minu õpilase maal,” näitab Riho suurt värvilist tööd. Lisab siis nagu möödaminnes, et see õpilane on üle 60 aasta vana.
“Hütt on avastanud kaks-kolm keskmist kunstitegijat, kelle pealinna staarid olid pikalt saatnud. Ta on neid õpetanud, õhutanud edasi maalima, näitusi tegema,” räägib Sikk. Tuleb jälle Jüri Jürna (see üle 60aastane õpilane), auto pakiruum maale täis. Vaatavad neid koos, arutavad, räägivad.
Neljakümneselt balletitantsijaks
“Olla neljakümneaastane ja avastada endas balletitantsija – see on huvitav!” arvab Sikk. Just nii juhtus Rihoga, kes tantsib Tarvanpää folkloorirühmas Rikkad ja ilusad. Selle pundi pealt lõi endine balletitantsija Janis Grancis trupi Rakvere Royal Ballet. Pingutus küll, aga kõigil on kõvasti nalja. Sama seltskond teeb ka Rakvere ooperiklubi. Riho tutvustab teistele libretodega kokku kuuluvate ajastute kunsti.
Sikk kinnitab, et Riho on ka kõige parem jõuluvana, keda tema on näinud. Riho ei hüppa paariks minutiks sisse, et oma raha kätte saada, vaid esitab terve etenduse. Tal on oma jõululugu, kuhu tõetera ja moraal muhedalt sisse pikitud. Ämmaemandana töötav abikaasa Tamara ja gümnaasiumiealised tütar ja poeg toetavad pereisa tubase nukuteatriga.
“Rakvere linn ei ole veel hästi aru saanud, milline väärtus neil Hüti näol olemas on,” arvab Sikk. Riho teeb provintsilinna argielu värviliseks.
